Kaardimajake

,

M. sattus päeval korraks MSNi. Sain ennast tühjemaks kurta. Kaevata kasvava julmuse ja hirmu peale.

Jah, inimesed on palju närvilisemad. Isegi Tartu tänavad on õhtuti silmnähtavalt konfliktsed.

Gaas olgu parem alati taskus ja teid tuleb valida.

Ja aega.

Oli veel üks meeldiv kogemus. E. oli lugenud mu esseed ja leidis selle väga huvitava olevat.
Tundsin ennast korraks vajalikuna.

Võibolla see tegi mind vastuvõtlikumaks.
Avas natuke rohkem maailmale.

Mu hingerahu on nagu kaardimajake. Üks tuulehooke ja ...

siin on taktimõõt.

Panin läätsed silma, et klaasid ei koguks udutavaid piisku.
Selge nägemine annab nii tohutult palju.
Näed iga oksakest ja kahte säravat silmapiiska, mis sätendab selle väikse sulekera pääs.
Istub ja vaatab. Linnuke.

Ilm oli soe. Soe ja niiske. Tuuline.

Soe tuul harvade piiskadega.

Toomemäe kollased laternad. Keed.
Harvad piisad ja harvad lehed, mis ikka veel hoiavad puudest kinni. Kaubamaja seinal laiutab jõulureklaam, aga Toomemäel säravad kollased laternakeed ning lehed hoiavad okstel käest, hoiavad ikka veel.



,

Sõnadega ei saa enam siduda.

Saab ehk korraks köita, viivuks kütkestada.

Loitsida.

Ei saa ka lahti öelda

Kuidas käib lahti ütlemine? Mida see muudab? Või mida see teeb? Mida see tähendab?

Ja mida muudab sõna andmine? Nüüd, reetlikkuse ajastul?

On kohustus liig raske kanda,
Ja sõna jäädavalt ei püsi jõus.
Ja uusi tõotusi ju anda
ei saa, kui süda pole nõus.

M. ütleb, et hing on armastusvõime kapital.

Nokia sõnumimallides on „Mina sind ka.“
Pärast seda leidu olin jälle ühe pöördumatu piisa võrra melanhoolsem.

Võibolla oleks funktsionaalsem selle eitus.

„Mina sind kahjuks mitte.“ ei - „See suhe on kahjuks lõppenud.“

Just. See oleks täpsem.

Pealegi on saanud sellest tihti kõige põletavam probleem. Suhet alustada on palju lihtsam. See tähendab tegevusi. Aga lõpetamistegevusi pole. On ainult sõnad, žestid, rituaalid... aga see on kadunud maailma repertuaar.

Ei saa teha lõpetavaid tegevusi, sest neid pole. Lõppu saab pausist eristada ainult märk, mingi konventsionaalne žest. Aga žeste ei suuda me enam tõsiselt võtta. Ei tegijad, ei nägijad.
Metafüüsikata maailmas pole mittetegevusi olemas. Tulevik on alati avatud ja oleviku žestidele puutumatu.

Aga tulevik... tulevik...

Ma ei suuda iial unustada seda pilku P. silmades, kui kohtusime kaks päeva pärast aprillirahutusi. Tema ärevad kõned ja sõnumid ei mõjunud nii rängalt.
Selles pilgus oli tunnetatud suutmatus mind kaitsta. Mehehing temas oli saanud paranematu haava.
Minu naisehing ka.

Hing on armastusvõime kapital, ütleb M.

Selles on sirutus tulevikku... aga kuhu sa sirutad tulevikuta maailmas?

Hoida oma kaardimaja. Ehitada personaalset tulevikku. Keskenduda endale, teha oma loomingust silmaklapid.

Lämbuda oma ambitsioonidesse.

Mäletan, kui kerge ja õhuline oli mul olla, kui mul puudusid igasugused ambitsioonid. Käisin rõõmsalt ja edukalt koolis, täitsin mulle antud ülesandeid. Tulevik oli kauge ja abstraktne, ta ei välistanud midagi... ega sundinud ka kohe midagi ette võtma.

Nüüd tuleb ise teha endale tulevikku. Vaeva ja lämbumisega.
Riputada tokiga oma nina ette nii suur ja mahlane porgand, et veel veristel põlvedel komberdad selle poole.. ja et nõrkeks märkamata seda haigutavat tühjust rinnus.

Vahel on nii talumatult valus, et tahaks surra

,