,
„Kaasaegne filosoof, kes pole iial tundnud end šarlatanina, on säärane pinnapealne olend, kelle tööd ei vääri tõenäoliselt lugemist,“ kirjutab üks XX sajandi tuntumaid-mõjukamaid filosoofe ühe oma raamatu esimeseks lauseks.
Hästi öeldud.
Selle aasta alguses kirjutas üks Saksa psühhiaater raamatu, mis sai kiiresti bestselleriks ja diskussioon üha kogub tuure.
Miks saavad meie lastest püsitud, kontsentreerumisvõimeta türannid?
Das Problem, das wir in Deutschland haben, ist, dass immer mehr Kinder psychisch nicht mehr reifen können. Die Fehler liegen auf der Erwachsenenseite. Das heißt, immer mehr Erwachsene sehen in Kindern Partner. Es gibt auch immer mehr Erwachsene, die wollen von Kindern geliebt werden. Es kommt dadurch zu einer Macht-Umkehr und das Kind hat keine Chance auf Entwicklung.
Võtab ta lühidalt kokku. Viga on täiskasvanutes. Vanemad tahavad olla armastatud ja ei julge neid seepärast piirata ja keelata; nad võtavad neid võrdsete partneritena ja sellega nende võimaluse (psüühiliselt) areneda.
Mul tõusid ihukarvad püsti, kui kuulsin ettepanekut, et valimisea võiks langetada 16-ni.
M.T. – üks selgepilgulisemaid nooremapoolseid intellektuaalne (neid on Eestis mööndustega 5-6) – kirjutas kord tabava essee ühiskonna teismelistumisest. M.L. – üks küpses eas intellektuaal – kirjutas hirmuga Õhtumaade võimetusest produtseerida jätkusuutlikkuseks piisavalt täiskasvanuid.
Vaatasin punamusta põhikirja... jah, ükski tõsiselt võetav inimene ei hakka nendega tegelema. Kohmetub ehk veidi ja punastab ning loodab, et pedagoog tuleb ruttu tagasi ja seletab seekord kannatlikumalt ja aeglasemalt ja lihtsamalt.
Stamplapsikuste nimekiri, tõeline infantiilsuse manifest!
Tüütu!
See on lihtsalt kohutavalt tüütu!
Klassikaline kompott kehvast enesereflektsioonist, suurest rumalusest ja lapsikusest ning sellele vastavast enesekindlusest, suurest kogusest inimvihast ja siirast headusest.
Miks ei hakka nt Barbi Pilvre „väitlema“ šovinistliku tatikaga, kes räuskab, et „naine pole isiksus!“ ja nõuab siis debatti?
See on kaugelt-kaugelt liiga alandav.
Hierarhiate lammutamises on oma humanistlik aspekt, aga see on läinud kaugelt üle piiri. Hierarhiad ökonomiseerivad kultuuri. Haritlasi pole nii palju, et neil ja neist oleks ressursse iga infandiga „arutleda“ ja „väidelda“ kui võrdne võrdsega.
Inimene on hierarhiline loom, kirjutab C.P. , sest vaevub seda truismi veel välja ütlema.
Kui patendiametnik peaks tõsimeeli arutlema ja väitlema iga järjekordse igiliikuri leiutajaga, kukuks see institutsioon kokku.
***
Eristus: Maitseotsuste sotsioloogiline kriitika 1984 – „Pierre Bourdieu üks tuntumaid teoseid esitab esteetilise maitse sotsioloogilise kriitika. Ta uurib konkreetsete küsitluste ja kaasuste varal oma kaasaegsete prantslaste maitset ning leiab kahesugust kunstinautimise viisi. Ühed inimesed, enamasti need, kes on end ise üles töötanud, hindavad kunsti kohusetundlikult ja reegleid järgides. Nad teavad, milliste autorite kiitmine käib hea tooni juurde. Teised, enamasti põliseliidi hulgast pärit inimesed aga lubavad endale kapriise ja ettearvamatust. Bourdieu silmis on esteetika see sfäär, milles valitsev eliit kehtestab käitumiskoodeksi, mida väljaspool seisjad ei suuda kunagi päriselt ära õppida ja mis sulgeb sealt välja tõusikud. Iga arukas ja usin inimene võib küll kunstide kohta nii mõndagi teadlikult ja reeglitepäraselt selgeks õppida. Kuid just selline püüdlikkus jätab talle märgi külge: ta on pidanud nägema vaeva omandamaks seda, mida sisering valdab vaistlikult ja kergelt. Niisugusest esteetilise maitse seletusest tulenevad üsna ebameeldivad järeldused: iluarmastus pole kaugeltki midagi austus- või arendamisväärset. See on hoopis julm väljaarvamisinstrument.“ –M.V. – teine selgepilguline nooremapoolne intellektuaal.
„Prohvetid ja petised kasutavad neidsamu sõnakõlkse, välja arvatud väikesed vahed, mille tuvastamiseks ühelgi tööl käival inimesel pole aega,“ puudutab suure kirjaniku nõtkusega seda hella kohta päriskirjanik, umbes samal ajal kui selle Bourdieu „avastuse“ oli laiapinnalise üldistusena kirjutanud oma peateosesse mees, kes tõusis hiljem üheks tähtsamaks XX sajandi sotsioloogiks ja kelle mõju üha kasvab. Bourdieu oli selle teose kirjutamise ajal veel lapseeas.
See on väga täpne määratlus - ühelgi töölkäival inimesel pole aega tutvumaks nende väikeste vahedega, mis eristavad tõelist matkijast. See oli teine klass.
See sotsioloog kirjutab:
„ja üsna sageli kohtab seda ka Õhtumaa enda ühiskonna väikekodanlik-keskseisuslikes ringkondades poolharitlaste hulgas, kes pretendeerivad oma olekuga niisugusele positsioonile, mida neil pole; see avaldub nende käitumise ja maitse ebakindluses, mitte ainult mööbli ja riietuse, vaid ka hingede „kitšistumises“ ning peegeldab üht sotsiaalset olukorda, püüet imiteerida mingi teise, kõrgemal positsioonil oleva rühma mudeleid. Ülepürgijate ja ülemkihi kasvatus, elustandard ja elukeskkond on selles arengujärgus veel nii erinevad, et katse saavutada käitumise kindlust ja täiustumist ülemkihi skeemi järgi põhjustab enamiku ülespürgivate inimeste puhul käitumise erilise valskuse ja näotuse, kuigi selle taga on nende täiesti ehtne sotsiaalse eksistentsi hädaolukord, soov pääseda survest, mis tuleb ülevalt, ja allajäämisest. Ja see ülimina eriline vermimine ülemkihist lähtuvalt põhjustab esilepürgival kihil ka täiesti spetsiifilist häbi- ja allajäämistunnet.“
See spetsiifiline häbi- ja allajäämistunne ühendab „noorkirjaniku piinlikkuse“ selle superstaarihakatiste piinlikkusliigiga, mis vajaks lausa juba omaette nime.
„Need erinevad täiesti neist tunnetest, mis alamkihti kuuluvail inimestel on siis, kui neil pole tõusu väljavaateid. Nende käitumine võib olla jämedakoelisem, aga see on ühtlasem, terviklikum, tervem,“ jätkab suur nägija.
Ühiskondlik võimalus olla keegi tekitab spetsiifilist häbi- ja allajäämistunnet, mille käes tänapäeva noorus kohutavalt kannatab. Ole keegi!
Või nagu ma varem olen sõnastanud: hüsteeriline imperatiiv – „Teosta ennast!“
Mis teeb superstaarihakatised nii piinlikuks?
Nende püüdlikkus.
Kes on noorkirjanik? The Püüdlik one.
Piinlik, indeed.
Suur osa kultuurist on väljarvamismehhanism, täpsemini – kultuuri eluvõimelisust tagava hierarhia taastootmise mehhanism. Nii ooperimaitse kui seitse erinevat kahvlit, nii veinimargid kui mansetinööbid teenivad paljus üht sotsiaalset funktsiooni...
Arsitokraatia – mon dieu! Te ei tea, millest Te räägite!
Ahah, see tuletab mulle meelde põhilisima hierarhiamarkeri – sõnavara ja keelekasutus.
P.S. Ameerika filosoofia taaselustaja, kes pühendas palju vaeva ja vaimujõudu probleemile, kuidas ühendada intellektuaali spetsiifilised vajadused ühiskonna vajadustega, mis on sootuks teise iseloomuga, ütles, et tõhusaim viis põhjustada kellelegi püsivat piina ja alandust, on tõestada talle, et see, mis annab tema elule mõtte ja sihi, on tühine ja väeti.
Bourdieu rääikis "illusioonide purustamise mõnust" kui ühest olulisemast sotsioloogi motivaatorist, jah, julmad jõumängud on ka siin...
Eetika on eranditult julmuste hierarhia.
Noorusele on iseloomulik julmus ideaali nimel.
Ma olen siiski päris noor.
Šarlatan või mitte
,
11 comments:
"Noorusele on iseloomulik julmus ideaali nimel." Muljetavaldav! Küsimus on ideaalis. Mis on tänapäeva nooruse ideaal? Modellitibi? Machomees?
Eric Hobsbawm ütleb:
"“Noorsugu kui omaette sotsiaalse kihi “autonoomiat” sümboliseeris (sümboliseerib ka tänapäeval?) ilming, mida sel määral esines viimati vahest 19.saj. alguse romantismi- ajastul, nimelt kangelane, kelle elu ja noorus lõppesid ühel ja samal ajal. See kuju, mille eelkäijaks oli 1950. aastate filmistaar James Dean, muutus tavaliseks, ehk isegi ideaaltüübiks noorsugu iseloomustavas kultuuriiilmingus – rokkmuusikas. Buddy Holly, Janis Joplin, Brian Jones Rolling Stonesist, Bob Marley, Jimi Hendrix ja hulk teisi populaarseid suurkujusid langesid varast surma eeldava elustiili ohvriks. Sellise surma muutis sümboolseks asjaolu, et noorus, mida need staarid esindasid, on juba mõiste poolest midagi ebapüsivat. Näitleja võib olla kogu elu, aga mitte jeune premier.”
Mis Sina arvad? Noor inimene, aga modellitibi Su iseaal küll vist ei ole :)?
Nii modellitibi kui machomees on liiga konkreetsed. Need on selle, mida ma nimetan hüsteeriliseks imperatiiviks "Teosta ennast!", ühtedeks lihtsakoelisemateks aktualiseeringuteks. Rokkstaariks tahab tavaliselt saada ikka väga noor inimene, teismeline selle sõna harjumuspärases mõttes.
Hobsbawm'iga olen ma siin ikka ühte jalga astunud ja romantismi aasinud (nii meta- kui objekttasandil, nii naiivselt kui sentimentaalselt), kuna see hüsteeriline imperatiiv poob tänapäeva noori.
Üks paremaid tänapäeva noore ideaali artikulatsioone on vast Charles Taylori "Autentsuse eetika".
Ja üks paremaid väljajuhatusi selle piinast Juri Lotmani "Aleksandr Sergejevitš Puškin" (olen mõlemale viidanud).
Ideaaliks on sõltumatu autentne Mina (,mis on põhimõtteliselt võimatu) ja eneseteostus. Selle ideaali painel lõigatakse läbi kõik tähendusrikkad sidemed ja inimsuhted, ideaalipüüdluses roogib noor ininimene ennast seest tühjaks ja õõnsaks ning kannatab oma reetlikkuse (eneseteostus nõuab oma praktikas pidevat reetmist) ja armastusvõimetuse all.
Kui ma ütlesin, et noorusele on iseloomulik julmus ideaali nimel, siis ei pidanud ma silmas modellitibisid ega machomehi (kuigi nemad sobivad ka selle üldistuse alla).
Pidasin rohkem silmas sellised noori idealiste a la punamust, kes võtavad mingi idealistliku loosugi ja on selle nimel valmis terve ühiskonna ära hävitama. Nad kuulutavad siiralt inimarmastust ja humansimi, ometi on valmis võlla tõmbama kõik, kes kuuluvad sellistesse üldkatekooriatesse nagu "hummeriomanik, väikekodanlane, konservatiiv, rahvuslane, rikkur, tõusik, lihasööja, karusnahakandja, kapitalist, tarbija jne. jne".. de facto pole enamvähem ühtegi inimest, kes mõnest põrgusse mõistetud alamhulgast välja jääks.
Kahe haavatud egoga homo nimel on nad valmis terveid kogukondi rahulikke konservatiive surnuks piinama ja moraalselt alandama jne. Nende traagika on selles, et nende ideaalid, mis on tõepoolest ilusad, leiavad oma praktikas eranditult julma väljenduse ja noor inimene jääb sellest hoolimata ja sadistliku kirega oma ideaalidele truuks.
Suurepäraseks näiteks on ka nt http://paber.ekspress.ee/viewdoc/69546133722F29A9C22574F100256DB2
, kus Aare Pilv on nii armunud oma õilsasse humanismi, et on selle nimel valmis terve koolisüsteemis sandiks lööma.
St ma tahan öelda, et julmus ideaalin nimel ei ole ainult teismelisi iseloomustav nähe.
ma ütleks, et noormus on omamoodi äärmus, ja kõigele fanaatilisele on alati iseloomulik olnud vaadete äärmine kallutatus ja tegude jõhkrus.
ideaalid on tegelikkuses kõik julmad. ei ole võimalik püüelda millega eraldi- ja kõrgemalseisva poole, ilma et selle püüdluse käigus "ettejäävaid" elemente surnuks- või maha ei trambitaks :)
aga nooruse puhul ma ei heidaks ette rumalust, sest see on kogemuse puudumisega kuigagiviisigi mõistetav. seevastu tunnen üsna suurt pahameelt, kui kohtan inimesi, kes vanuse poolest võiksid küll juba mõistnvust üles näidata, aga eesti ühsikonnas miskipärast veel hullemaltki äärmuslikku rida ajavad. seega.... ma usun, et nii noores ühiskonnas nagu meie oma seda on, läheb veel paarkümmend aastata, enne kui mingisugune mõistvus ja tolerants ühiskondlikul tasandil toimima saavad.
nii, lugesin veelkord sedaintrigeerivat sissekannet :)
muide, ma olen selle sakslasega nõus, aga ta jätab ühe väga olulise asja täpsustamata. vanemad tahavad lastele meeldida, sellest hoolimata, et nad on sageli ise tühised, ebamoraalsed, õõnsad ja egoistlikud inimesed :) kui perekond mädaneb juba esimesel tasandil, ei ole eriti palju loota, et lapsed suudaksid sünnist saati olla targemad, kui nende vanemad. kõik, mida lapsed väljendavad, on ainult selle kogemusprisma võimendatud output, mida nad on ise kogenud. ja tegu ei ole mitte liigse mõistvuse ja liberalismiga, vaid de facto tegemata jäänud tööga, sest tänapäeva vanemad loodavad, et kool kasvatab lapsed üles ja riik ostab neile riided selga. (vabandatagu mu nooruslikult väga ebatagasihoidlikku sõnakasutust :))
üldiselt, mul on selline teooria, et see on tervelt kolme-nelja generatsiooni probleem, mis on praeguses hea infolevikuga meediamaailmas nii kolossaalseks võimendunud. et tänapäeva lastel on vanavanaemad, kes kogesid veel omal nahal maailmasõdasid, et nende lastel olid vanemad, kes olid alles sõjakoledustest muserdatud, ja need lapsed sattusid omakorda külma sõja ja propagandamasina räsida, ja nende lapsed, eriti siin, sattusid omakorda nõukogude poliitilise süsteemi lagunemise kätte ja nüüd on meil siis see esimene, paljutõotav, "vabaduse laste" põlvkond, kes teab kõiki fakte oma emade ja vanaemade jne kohta, aga ei oma nende kogemusbaasiga ainsatki assotsiatsiooni, vastupidiselt siis nendele vanematele inimestele, kes ei tea noortest midagi ega suuda mõista, et nad polegi võimalised aru saama sellest, missugune aeg oli enne. et oli asju, mis olid eluliselt olulised; et sõprus ja ustavus ja ausus olid mõisted, samal ajal kui riigi eest tuli saladusi varjata; ja et neil ei ole ühtegi reaalset põhjust, miks paneks neid sõltumatult olukorrast valetama või tõtt rääkima. ja kuna nende elu on alguses peale kulgenud "heaolus", siis nad ei suuda mõista neid vanemate hingelisi- ja emotsionaalseid traumasid, mis on teinud neist niivõrd haavatavad inimesed, ja teiselt poolt ei tunne nad hirmu millegi ees, sest lõppkokkuvõttes on nende elu olnud algusest peale "hea".
et miks ma seda üldse räägin - just sellepärast, et vihjata sellele, kui suur see probleem oma olemuses on, ja et ma olen veendunud, et süüdistada üht grupeeringut on alati väga ühekülgne lähenemine, mis ei arvesta konteksti.
aga koorkirjaniku piinlikkusest ei tea ma midagi :) ma kaldun arvama, et nii mõnedki meist tahaksid midagi muuta, aga tõsi on see, et nooruses ei ole see üldpilt veel piisavalt suur, et üldse aru saada sellest, mis tegelikult mõistmist vajaks. teiselt poolt olen ma veendunud ka selles, et seesama "vabade laste põlvkond" kuulab eelkõige oma eakaaslasi, kuna uuringutest on tulnud välja nende üleüldine negatiivne hoiak kõikide eelmiste generatsioonide vastu. seega, kuna vanainimesed ei ole tänapäevanoortele enam autoriteetsed, peab see olema teine noor, kes ütleb välja selle, mis on oluline. jumal tänatud, et ka selliseid noori veel leidub.
„ma olen selle sakslasega nõus, aga ta jätab ühe väga olulise asja täpsustamata. vanemad tahavad lastele meeldida, sellest hoolimata, et nad on sageli ise tühised, ebamoraalsed, õõnsad ja egoistlikud inimesed :)“
Eih, tema ei jäta seda täpsustamata, seda tegin hoopis mina (siin blogis)! :) Tema võtab selle arvamuse lausa lähtepositsiooniks ja hoiatabki lapsevanemaid, et nad ei hakkaks nö „kompenseerima“ oma puudusi last privilegeerides ja ülendades (sest see pärsib lapse vaimset arengut jne)
Kinder lieben ihre Eltern so oder so. Selbst wenn sie sie missbrauchen oder schlagen. Es ist keine Kunst, von seinem Kind geliebt zu werden.
(„Lapsed armastavad vanemaid nii kui nii. Isegi kui nad neid väärkasutavad või löövad. See pole mingi kunst oma laste poolt armastatud olla.“ - http://wireltern.eu/index.php?q=node/1712 alumine viiendik)
„teiselt poolt olen ma veendunud ka selles, et seesama "vabade laste põlvkond" kuulab eelkõige oma eakaaslasi, kuna uuringutest on tulnud välja nende üleüldine negatiivne hoiak kõikide eelmiste generatsioonide vastu.“
Just ja selles see probleem ongi, et lapsed, keda on varasest peale võetud kui võrdseid, hakkavadki arvama, et nad on võrdsed ja neil on midagi arukat kaasa öelda, ning neist kasvavadki välja sellised radikaalselt ennasttäis noored, kellel on negatiivne hoiak vanemate põlvkondade vastu, või nagu Winterhoff ütleb - türannid.
„seega, kuna vanainimesed ei ole tänapäevanoortele enam autoriteetsed, peab see olema teine noor, kes ütleb välja selle, mis on oluline. jumal tänatud, et ka selliseid noori veel leidub.“
Viimases lauses teeksin pisikese paranduse – „annaks jumal, et selliseid noori leiduks!“
Ei, ei leidu. Pealegi on arukaid inimesi alati vähemuses ja seda ka noorte hulgas, aga arukus pääseb maksvusele ainult hierarhiseeritud süsteemis, ent just seda need, pardon, tatikad ju ei tunnista. Igaüks on maailmanaba.
„Peab see olema teine noor, kes ütleb välja selle, mis on oluline“ – see on päris ränk nõudmine maailmale. Kuna naised enam lapsi ei taha, siis peavad neid sünnitama mehed.
Ütled väga õigesti, et „tõsi on see, et nooruses ei ole see üldpilt veel piisavalt suur, et üldse aru saada sellest, mis tegelikult mõistmist vajaks.“ Ei ole küll. Pole kunagi olnud. Ja olen nõus ka sellega, et noored pole oma rumaluses süüdi. Nagu nad pole süüdi piimahammastes. Nad on lihtsalt rumalad ja sellepärast peabki kultuur kehtestama hierarhiad.. õigemini neid säilitama.
nojah, aga hierarhiatega on jälle see probleem, et samamoodi unustab igaüks omal positsioonil teiste teistsugused kogemused. mul on nii meeles, kui mingi aeg tagasi, kui oli see debatt, et kass 5000 krooni on elatav summa või mitte, et siis oli heinz valk oma kallis ülikonnas ja kullatud prilliraamides see mees, kes kusagil saates räuskas, et see summa on täiesti OK ja tema tuleks sellega iga kell toime. aga reaalsuses, kui ikka vanainimene elab üksi ja peab maksma oma üüri ja kütte ja transpordikulude ja loendamatute ravimite eest, rääkimata hambaravist, on ikka päris kitsas käes. muidugi rääkimata faktist, et väga suur osa inimesi ei saa seda 5000 kroonigi kätte.
igatahes.... no ilmselt ma jah olen selle uue generatsiooni esindaja, aga mingisuguses teises mõttes, sest tehniliselt ja maailmavaatelt olen ma ju igand. aga et ma suudaksin tänapäeva Eestis leida tõsiseltvõetavaid suurkujusid, kelle igat sõna ma austan... 1-2 ehk, võib-olla isegi kümme. aga et ma oleksin valmis kuulama iga viiekümneaastast inimest, kes tuleb mind õpetama oma elutarkusega, millega pole tänapäeva kontekstis enam midagi teha - no milleks? ei kuula. ei respekteeri, lihtsalt sünniaasta järgi. paljudelt ei olegi midagi õppida, sest nad on tolleagse kommunistliku süsteemi poolt täiesti ajupehmeks söödud. või kui mu ema ütleb "ma ei saa sinust üldse aru, mina lõpetasin ülikooligi nii ära, et kehakaal ega riided polnud olulised" - siis mida ma selle teadmisega peale hakkan?
hea küll, ma ise muidugi meeletult loodan, et ma suudan sammu pidada. aga ausalt, see on illusioon. kahekümne aasta pärast olen ma ise selline jäänuk, kes piidleb ilmselt hirmuga kõiki neid moodsa maailam tehnikavidinaid, mis teevad inimesest pool-robotliku olendi, ja ma ei mõitsa midagi. nagu ma ei mõista juba püraegugi neid noori, kes eelistavad virtuaalset maailma reaalsele suhtlusele. ja ometi olen ma neist ainult paari aastakäiguga maas.
"või kui mu ema ütleb "ma ei saa sinust üldse aru, mina lõpetasin ülikooligi nii ära, et kehakaal ega riided polnud olulised" - siis mida ma selle teadmisega peale hakkan?"
Usaldus elutarkuse vastu tähendabki seda, et arvamuste konfliktis eelistad elutargema oma.
Samuti võib ju arutleda väike laps: "ema ütles, et söö porgandit, mitte värvilisi kummikarusid.. no mida ma selle teadmisega peale hakkan?? See lollakas ei saa isegi sellest aru, et värviline kummikomm on maitsvam kui porgand!?"
Viimane lõik meenutab ühte hoiatavat jäleromaani Houellebecqilt... noorteühiskonna antiutoopiat. Ühte versiooni maapealsest põrgust.
tjah :) aga vaata, selleks, et usaldada seda, mida keegi ütleb, tuleb see usaldus ära teenida. kui üks inimene järjekindlalt ise eksib kõigi oma sõnade vastu, miks siis peaks teda kuulama? noh, ütleme siis nii, et jah, mul on ka oma hierarhia - saavutuste hierarhia. kui ma vaatan inimest, mõtlen ma sellele, kuhu ta on jõudnud ja kes temast on saanud, ja ma küsin endalt - kas ma tahaksin selline olla? ja kui ma ei taha, ei tunne ma vajadust seda inimest kuulata.
kui palju sina ise oma vanemaid kuulad? ma saan aru, et praeguses debatis oled sina võtnud nö vanema hoiaku ja mina lapse oma, kuigi me tegelikult oleme ühevanused :) lihtsalt, et see tõde, mis ei tule südamest, ei ole minu jaoks tõde, vaid lihtsalt sõnakõlks. ma ei suuda kunagi seada sõna ülimuslikumaks sisust, ja ma lihtsalt ei respekteeri inimesi, kes valetavad.
nüüd oleks muidugi õigustatud küsimus, mida minu vanemad minu kasvatamisega valesti tegid :) ja jah, küll hoopis teistel põhjustel kui tänapäevased, nad ei kasvatanud mind. ja sellepärast ma olengi jäänud lapseks ja selle ilusa teooria järgi ei ole ma selle eest ka kuidagimoodi vastutav :)
ja sellist lapsevanemat, kes sööb ise kummikommi, aga pakub löapsele porgandit, ei respekteeri ma samuti grammi võrragi :)
Usaldust saab pigem kaotada, kui teenida. Ärateenimine on aus kauplemine ja tööeetika.
"selleks, et usaldada seda, mida keegi ütleb, tuleb see usaldus ära teenida. kui üks inimene järjekindlalt ise eksib kõigi oma sõnade vastu, miks siis peaks teda kuulama?"
Siin ju tood ka ise näite usalduse kaotamisest - inimene eksib kõigi oma sõnade vastu ja kaotab usalduse.
Usaldus on ju ka kogemuse-eelne positiivne suhtumine.
Ma kuulan oma vanemaid küll. Aga nad ei räägi eriti palju...
sest neil pole liiga palju öelda. Nad tunnetavad ise üpris teravalt meie maailmade erinevust.
Anoomia tõepoolest. Ja see on teatavasti väga raske aeg.
Kiiresti oleks vaja vähendada kiireid muutusi ;)
Kas ma tahaksin olla nagu nemad?
Jah. Aga selles maailmas on see võimatu.
PS. Olen paljudes asjades sinuga nii vastandlikel positsioonidel, et hakaan end juba halva inimesena tundma... vääks!
hahaha :D
enamus inimesi on minuga enamuse arusaamade poolest vastandlikel positsioonidel, aga see ei peaks kuidagi mõjutama nende enesetunnet :) ma lihtsalt olen üks üsna veider ja vastuoluline nähtus iseeneses. ja ühtlasi olen ma ka esimene inimene, kes kinnitab, et pole olemas ühest tõde, seega on minu jaoks täiesti loomulik, et sa usud seda, mida sina usud, ja ma ei tahagi seda kuidagi ümber lükata :)
võib-olla ainult ehk omal kiusakal kombel veidi kõigutada :P ikka selleks, et teada saada, kui sügav ja kindel see arusaam on :)
Post a Comment