Mu valutav romantism

Ruum oli meeldivalt soe ja hämar. Valgust andsid kaks antiiksesse küünlajalga surutud vahaküünalt. Kaks küünalt oli ka klavessiinil, et mängija näeks lugeda nooti.

Istusime samast ajastust pärit sametdiivanil ja nikerdustega kaunistatud toolidel. Meid oli üheksa.

Professor L., kes on maailmakirjanduse doktor, rääkis vabahärra von Hardenbergist, kes on tuntud kui Novalis.

Romaanis „Heinrich von Ofterdingen” näeb nimitegelane unes sinist lille, millesse ta armub, ja ärgates võtab ta oma elu sihiks selle lille leidmise. Sinisest lillest saab sümbol tervele ajastule. Romantilise igatsuse, kauguse, piiritu taevasina, valuliku lõpmatusesse sirutuse igavikuline sümbol.

Vanemad on mures oma lapse melanhoolse ja unistava iseloomu pärast ja saadavad ta Augsburgi, kus on eeldatavasti reipam ja elutervem õhustik. Sel reisil see saatuslik unenägu nähaksegi.

See oli inimese sisemaailma arengut käsitlev kujunemisromaan, mis oli osalt kirjutatud Goethe Wilhelm Meisteri õpiaastate pragmaatilisuse vastu.

Novalis jutlustas armastusreligiooni, aga tema Liebesreligon ei tugine loomulikult kristlikule agapele. Seda me teame, mäletame, tunneme hästi, eks..

„Ma olen oma mina tema omaga nii kokku sulatanud, et ei saa teha ühtegi hingetõmmet ilma temata,” kirjutas von Hardenberg oma kihlatust Sophie von Kühnist.

Kas von Hardenberg idealiseeris oma kihlatut? Tema päevaraamatus leidusid muuhulgas Sophie von Kühni kohta järgmised märkused: varaküps, tahab kõigile meeldida, võimukas, tubakasuitsetamine, tundub, et pole veel mõtlema hakanudki, tohutu teesklemisanne jne.

Nad kihlusid salaja Sophie 13. sünnipäeval. Von Hardenberg oli siis viimaseid kuid 22.

Umbes aasta pärast Sophie von Kühn sureb.

Sellel sündmusel on von Hardenbergile tohutu mõju... seeläbi ka romantismile ja meie tänapäeva tundeelule. Novalis mütologiseerus juba oma eluajal ja tema mõju oli epohhiloov.

Novalis on lohutu. Ta otsustab oma kihlatule järgneda.

Äratuselamuse leiab ta kallima haual pärast päikeseloojangut – "valguse köidikutest vabanedes". Ta kirjutab hümnid ööle, sest „kas pole kõik, mis meid vaimustab, öö värvi?”. Öö on maailma kuninganna ja ta süda jääb truuks ööle ja loovale armastusele – tema tütrele, öö tütrele. Öö on ilmutuse võimas süle.

Kutse kallimale surmas järgneda ei kanna edu ja von Hardenberg leiab lohutust teadusest (eelkõige loodusteadustest).

Umbes aasta pärast Sophie von Kühni surma on von Hardenberg uuesti kihlatud. See igavene armastus katkeb von Hardenbergi surmaga märtsis 1801. Ta on siis 28 aastane.

Louis Pasteur tuli XIX sajandi teisel poolel ideele haigusi põhustavatest mikro-organismidest, leiutas steriliseerimise, pastöriseerimise ja soovitas kirurgidel ja ämmaemandatel käsi pesta. Sir Alexander Fleming avastas aastal 1928 penitsiliini ja tema mõningad toimed.

Nüüd on meie elu liiga pikk romantiliseks armastuseks. Meie, ega meie igavese armastuse sihtmärgid, ei sure õigel ajal maha ning me leiame ükshetk end nõutult piinlikkust ja viha tekitavas olukorras…

See on lausa haiglane... aga ma vahel tunnen oma ängistuses ära süü ja selleks süüks on eksistents ise. Olen süüdi olemasolemises.
Olemas olles rikun kirjutamata reegleid, mis vaikimisi mu verre on imbunud.

Mul valutab romantism nagu Spinozal valutas Jumal. Ma armastan sajanditetaguse saksa poisikese südamega, kirjutan hetkegi kõhklemata alla Wordsworthi spontaansusekreedole, et "üks mulje kevadisest metsast" kaalub üles kõik tolmunud raamatukogud... ja ometi.
Ja ometi tahab miski minus selle hämara surmailu surnuks valgustada.
Kasvada sellest välja. Kasvada täis.

,