Usund ja ihund

On arutletud, kust algab nälg.
Rakust vist. Rakk tunneb nälga. Kui on varusid, toidab end, kui pole, võtab koest.
Kude tunneb nälga. Kui on varusid, toidab end, kui pole, võtab organist.
Organ tunneb nälga. Kui on varusid, toidab end, kui pole, võtab organismist.
Organism tunneb nälga. Kui on varusid, toidab end, kui pole, võtab keskkonnalt, perekonnalt, liigilt...

On arutletud ka, kust algab seksuaalsus.
Rakust? Ei, vist mitte igast rakust. Sugurakk mobiliseerib keha?
Meeste puhul tundub see küll nii.
Niipea, kui neist kaovad sugurakud, jahtuvad nad tervenisti.
Valkjas kae purskub neist, nende silmade eest ja nende petetud kest jääb jahmunult suud maigutama.
Need, kes rohkem kogenud, teavad seda, nende kest, oo milles on ka voorust, õrnust, igatsust ja truudust, jälestab seda liiderlikkust, aga see rakkudearmaada on tugevam, väntsutab neid.
Pornos joonistub see hästi välja.
Vihagrimassiga mees, kes vägistab kurku superrinnakat blondiini (ja sukad ja tikk-kontsad), on oma loomalikkusest vaevatud mehe koondkuju. See ei ole ejakulatsioon, fallos sülitab põlgusega seemne sellel hoorale näkku.
Tühi kest, või pigem loomast vabanenud mees, vaatab tülgastusega seda olevust enda ees.
Ta ei näe naist. Ta näeb oma himu jäledust, mis on kehastunud higiseks ja spermaseks elajaks.
Udu hajub.
Hoorale makstakse selle eest, et ta lahkuks.
Kähku!
Kao! Kao, kähku!

Kas on kuskil veel nii palju viha, kui endiste armukeste vahel?
Seksuaalsuses on palju jõudu.
Millised on suurimad tülid ja vihkamised inimsuhetes?
Ikka seal, kus mängu tuleb seks.

Ma igatsen lähedust.
Soojust ja silitusi.
Turvalist hellust.
Puudutuse puudus teeb mind tihti tigedaks.
Pidev kannatamine ja janu teeb tigedaks.
Ma võin joovastuda oma kurjusest, mängida, väntsutada.. maksta kätte oma üksinduse eest. Olla tõeline bitch ja joovastuda sellest.
Tõsta rinnad kõrgele, avarasse dekolteesse ja õrritada, piinata neid riistaorje.
Miks mul siis on nii valus?!
Miks nad ei täida mu tühimikku, miks nad ei täida mind pilgeni, miks nad, miks ..
Paras!

Pärast kahetsen.
Mida ma nüüd siis tegin? Hakkas mul kergem?
Nautisin oma võimu, teiste piinlemist enda lohutuseks.
Nii käib see ikka.

Ja nemad ejakuleerivad näkku ja keeravad põlgusevärinal selja.

Lähedust ei saa.
See on vabaduse hind.
Ränk hind, aga ma maksan seda.
Maksan, sest tahan.
Ma tean, et tahan ja et see on praegu mu valik.
Kuigi vahel oleks valmis ära andma kõik, et kaotada see tühimik mu voodis ja mu sees.

Käisin duši all.
Mulle meeldib tulikuum dušš. Mõnulen seal kaua.
Nahk läheb mõnusalt pehmeks. Määrin end beebiõlisse ja kujutlen, et teen seda kellegi jaoks.
Keegi, kes tuleb ja suudleb mind kuklale, kui lakin varbaküüsi.
Oma käed.
Silitan-õlitan end oma kätega ja ...

Mind tõmbab naha pind.
Ja natuke sügavamalt.
Ja natuke sügavamalt.

Selgasügavamalt.

Vahel jään vaatama oma keha ja mõtlen hirmuga tulevikule.
Ma tean, et see ei lähe enam ilusamaks.
Ainult lõdvemaks ja rippuvamaks.
Sellistel hetkedel tundub iga hetk raiskamisena.
Naiste kehade juures on nii hirmus see vedelus, lõtvus, rippuvus.
Vahel tundub see nii võõras.
Vaatad oma keha kui veidrat võõrast objekti.
Vaatan kummasusega, kuidas naise kehast moodustab nii palju tagumik...
Aga ma tean, et see meeldib meestele (või spermale neis?). Jennifer Lopez - milline kummaline kentaur. Tagumiku ja inimese süntees.
Seksisümbol. No olgu. Ju siis.
Mina meeldin ka neile (või spermale neis?).
On vist parem mitte küsida.
Jah, neid tõmbab mu siidine nahk ja see lõputu hingesügavus, mis kumab mu põhjatutest silmadest..
Just.

Keha.
Sina oled selle sees ja kannatad kõiki tema funktsioone, saad tögatud selle lõtvumise ja laialivalgumise eest.
Meeste kehade juures hindangi ma kõige rohkem sitkust. Vintskust.
Ja helli käsi.

Minus on nii palju potentsiaale, et mis teed ma ka ei läheks, tunnen, et olen tänamatu raiskaja.
Tahaks veel nii palju.. lugeda, luua, kirjutada, olla armastatud...
Hirmus tundub elada ka ära jättes realiseerimata funktsioonid, mis loodus sulle kaasa andnud.
Kuid ka mõte nende realiseerimisest hirmutab.
Vahel ka erutab.
Aeg jookseb.
Pöördumatult.