Mütopoeetiline agraarerootika

,

sammunt puujalgu

kännupehka

itk

olin haljas

mu oks

sa käbi

h

riivatu paljasseemnepaljas
on okkad, on okkad
ja elus

ma kask

küll valus on

ma kask

on su pärast

ma kask

h

okas igihaljas

mind sae

nagiseb puit

sa mind

niheleb tüvi

tilgud vaiku

saen

õrnhambali nüri

oh huuli

kaanina, kaanina

vaiku ja mett

tuksub ja kutsub

tuksub ja kutsub

seal vaiku

s

loeb hambi

vaiku ja mett

neid murran

kutsub

murdma hammast

su oksakoht

on soe, on soe

täis vaiku ja mett

hammastel koorepraos

vaiku ja mett

immitseb oksakoht

s

mul oksi küll palju

ent valendav toht

mu okkane igihaljas

oh kuuseke

h

ma kask

su pärast igihaljas

sa riivatu-riivatu

paljaseemnepaljas

2006

,

Värskeid ideid poliitikasse? Palun - antinatalism

1. Coming into existence is always a serious harm;

2. it is always wrong to have children;

3. it is wrong not to abort foetuses at the earlier stages of gestation;

4. it would be better if, as a result of there being no new people, humanity became extinct.






Most people believe that they were either benefited or at least not harmed by being brought into existence. Thus, if they ever do reflect on whether they should bring others into existence---rather than having children without even thinking about whether they should---they presume that they do them no harm. Better Never to Have Been challenges these assumptions. David Benatar argues that coming into existence is always a serious harm. Although the good things in one's life make one's life go better than it otherwise would have gone, one could not have been deprived by their absence if one had not existed. Those who never exist cannot be deprived. However, by coming into existence one does suffer quite serious harms that could not have befallen one had one not come into existence. Drawing on the relevant psychological literature, the author shows that there are a number of well-documented features of human psychology that explain why people systematically overestimate the quality of their lives and why they are thus resistant to the suggestion that they were seriously harmed by being brought into existence. The author then argues for the 'anti-natal' view---that it is always wrong to have children---and he shows that combining the anti-natal view with common pro-choice views about foetal moral status yield a 'pro-death' view about abortion (at the earlier stages of gestation). Anti-natalism also implies that it would be better if humanity became extinct. Although counter-intuitive for many, that implication is defended, not least by showing that it solves many conundrums of moral theory about population.


Telli siit!


,

Üldistusharjutus eriti algajale kultuurihuvilisele

,




MILJONÄRI SÜNDSUSETU ETTEPANEK
TALLE TEHAKSE VASTUPANDAMATU ETTEPANEK Kas jääda nõusse miljonäriga, et saada kuuks ajaks ta armukeseks? Kuidas võiks praktiline ameeriklanna Stacy Reeves öelda “ei” Franco Constantine’i ettepanekule? Jõukas, ülbe Midas Chocolatesi tegevdirektor oli oma püüdlustes äärmiselt järjekindel. Nende suhe oleks puhas nauding… Kuid Stacy ei teadnud, et Franco ettepanek oli osa kihlveost. Tema nõustumine tooks talle “kullakaevaja” nimetuse ja annaks Francole Midase üle täieliku kontrolli. Juhul kui multimiljonär ei pööra perekonnale selga voodis oleva naise pärast… Kuidas võivad kolm Ameerika iludust keelata neile megamiljonäridel…. kõike?

MILJONÄRI SALAVÕRGUTUS
Multimiljonäride perekonnadünastiast on raske loobuda. Kuid just seda kavatses Dominic Hardcastle teha. Kuni ta kohtus oma isa alluva Bella Andrewsiga. Naine oli meeletult huvitav ja seksikas ning plaanis Dominici võõrdunud ja halastamatu isa hävitada. Niisiis pakkus Dominic, et hoiab naise saladust, kui naine pakub talle... pärast tööd seltsi. Dominic pani Bella peas häirekellad helisema. Mehel olid kõik võimalused tema plaanide purustamiseks. Võib-olla oleks abi paarist intensiivsest ületunnist härra Pika, Tõmmu ja Ohtliku seltsis. Äkki ei tundunud tema plaan enam nii lihtne... süda muutus rahutuks...

MILJARDÄRI VANG
Paradiisis on kättemaks magus. Miljardär Gabriel Vaughn oli otsustanud unustada mineviku – kuni Debbie Harris ta luksuskuurorti saabub. Debbie oli ta kunagi maha jätnud ning nüüd ei kavatse Gabriel lasta tal lahkuda, kuni pole naisele kätte maksnud – teda võrgutanud. Debbie mõistab, et Gabriel laseb tal minna ainult siis, kui ta avaldab tõelise põhjuse, miks ta mehe tookord maha jättis. Ent kas ta suudab eirata nendevahelist särisevat külgetõmmet piisavalt kaua, et teada saada, miks miljardär teda vangis hoiab?...


MILJARDÄRIST MUST LAMMAS
Kuidas asjad võivad muutuda. Poisist, kellest ei olnud oodata midagi head, oli saanud nüüdseks miljardär Declan Gates, kes ei saanud milleski eksida. Kuid nüüd vajas sinivereline Lily Wharton tema heatahtlikkust, et osta tagasi oma esivanemate kodu. Declanil polnud mingit kavatsust naise südantliigutavatele palvetele vastu tulla. Mees võis saada nii maja kui naise äri ning naise enda – ta oli sellest aastaid unistanud. Kas Lily soojade huulte üksainus puudutus Declani nahal suudab lüüa mehe halastamatud plaanid segi?


MILJARDÄRI PAKKUMINE
MILJARDÄRI ETTEPANEK. Nähes vaeva, et päästa perefirmat, oli Emma McKinley šokeeritud, kui miljardärist hotellimagnaat Alex Garrison viskas talle päästerõnga – peibutades perereliikviast kihlasõrmusega ning mitme sentimeetri paksuse abieluvaralepinguga. See oli klassikaline mõistuseabielu: mees kutsus tagasi naise võlausaldajad ning naine annab talle poole oma firmast.Ent üksikasjalikult väljamõeldud avalikkuse veenmise mäng muutus peagi uimastavamaks, kui kumbki neist oli oodanud. Kas abielu, mis on üles ehitatud valele, peab vastu tõelisele kireproovile?

RIKKA MEHE VÕLTSPRUUT
Kõik räägivad üllatuskihlusest Matthew Landise ja Ashley Carsoni vahel. Tundub, et Lõuna-Carolina ühe mõjukama perekonna vanim poeg on kihlatud kellegi... tavalisega. Kas kihlusteade – mis nii otstarbekalt ajakirjandusse lekitati – võib olla seotud Matthew´ rutaka lahkumisega preili Carsoni kodust väga varajasel hommikutunnil? Jääb vaid imestada, millised väljavaated on sellisel ajakirjanduses sõlmitud liidul.



RIKKA MEHE KÜTKES
Janine Shakerit oli raske üllatada, kuid siis teeb multimiljonär Max Striver talle ettepaneku astuda näilisse abiellu. Maxil on vaja ajutist abikaasat ja ihaldusväärne Janine tundub selleks hästi sobivat. Ta teab, et Janine’il on võimatu keelduda nii rahast kui ka voodist. Kuid nende võltsabielu osutub oodatust kirglikumaks. Kas see kõik on ainult teesklus?




SUURÄRIMEHE SÜÜDLASLIK ARMUKE
Mis oleks paremaks kättemaksuks reetmise eest, kui haarata enda võimusesse reeturi naine? Rikas ning võimukas Flynn Donovan oli välja mõelnud täiusliku plaani. Teades, et Danielle Fordil pole teisi vahendeid oma kadunud abikaasa võla tasumiseks, läks Flynn oma laenu sisse nõudma. Ning šantažeeris teda oma armukeseks hakkama. Siis aga avastas mees, et Danielle ootas last... tema vaenlase last.



TROTSLIK ARMUKE JA HALASTAMATU MILJONÄR
Kättemaks oli mehe jaoks üle kümne aasta edasiviivaks jõuks olnud. Ent nüüd, kui eesmärk on käeulatuses, avastab Josh Tremont, et ta ihkab enamat. Tema uus assistent Callie Lee on kaunis, sensuaalne... ja näiliselt täiesti süütu. Kas ta julgeb Calliet lõpuni usaldada, sest lõi ju naise vaenlase firmast üle?
Miljonäri voodisse sattumine ei olnud Calliel plaanis, aga Josh Tremont oli lihtsalt vastupandamatu. Ent ta pidi takistama meest oma kättemaksuplaane ellu viimast. Callie oli läinud tööle teadmisega, et reedab oma ülemuse; ta ei osanud uneski näha, et peab petma meest, keda oli hakanud armastama.

MAGNAADI ABIELUNÕUE
AINULT NIMELISELT? Abielu ja lapsed ei kuulunud Armand De Luca plaanidesse. Siis sai karm magnaat teada, et peab abielluma – ja pärija saama! – või oma firmast ilma jääma. Kui ta avastas, et tema surnud vennast jäi maha veel sündimata laps, nägi Armand täiuslikku võimalust. Aga tulevane ema Tamara Kendle polnud sugugi kindel, kas ta tahtis tegemist teha Armandi, tema miljonite ja mõistuseabieluga. Ent naine oli nii otsatult ihaldusväärne, et mees polnud kindel, kas see ühendus piirdub ainult äriga...


KÕRGKLASSI SALAJANE LAPSEOOTUS
Manhattanil elav miljonär Max Rolland ei sidunud end kellegagi, kuni üks tema juhusuhte partneritest rasestus. Kõrgseltskonda kuuluv Julia Prentice oli päeval vagur kui lambuke, ent öösel metsik kui lõvi. Kui rase naine mehe uksele ilmus, teadis Max, et laps ei saanud olla tema oma, ent ometi nõustus ta Juliaga abielluma. Üheks aastaks. See kindlustanuks talle pärija ning seksika voodikaaslase. Peagi pärast abielueelse lepingu valmimist arutles Max, kas Julia pole mitte enamat kui lihtsalt äritehing...


KRÖÖSUSE VÕLANIMEKIRJAS

Nad ei saanudki oma abielu maitsta: selle eest hoolitses pruudi mõjuvõimas isa. Pärast linnast lahkumist tõotas peigmees Quinn McCain Evie Montgomery unustada. Siis aga tuli naine, kellega ta kunagi oli abielus olnud, mehe kontorisse raha küsima. Asi oli võtnud sootuks vastupidise pöörde.
Evie otsus lahutuspaberitele alla kirjutada oli Quinni hinge põhjani haavanud. Vastutasuks abi eest küsis Quinn seda üht, mida ta oli kaua enda eestki salanud. Mees tõotas, et seekord pole armastusel nende kokkuleppes kohta.

KIRGLIK KÄTTEMAKS
SUUR VARANDUS... Miljonärist hotellimagnaat Evan Tyler ei kohku kättemaksu nimel tagasi millegi ees. Kui tal tekib täiuslik võimalus saada endale Elena Royal, oma suurima konkurendi tütar, ei kõhkle ta hetkekski. Evan kavatseb seksikalt hotellipärijalt võrgutamise abil suguvõsa saladused välja meelitada ja seejuures iga hetke nautida! Ent kui suhe lõpeb, peab Evan valima kättemaksu ja voodinaudingute vahel. Kas nutikal ärimehel õnnestub saada mõlemat? Rikas, mehine ja armutu... selle romaani peakangelane ihkab kogu hingest kättemaksu....


KAUNITAR JA MILJARDÄR
Miljardär Hunter Osland ei suuda seda uskuda. Üks töötajatest firmas, mille tema perekond äsja ostis, on juhtumisi tema üheöösuhe, Sinclair Mahoney. Nende kirglik kohtumine veel hästi meeles, tahab Hunter suhet uuendada. Kuid Sinclair on ootamatult ettevaatlik ega soovi ennast oma uue bossiga keerulisse olukorda mässida ning see sunnib peadirektorit uut tegevuskurssi valima. Esmalt tahab ta näidata Sinclairile, kui soovitud on too nõupidamistoas ... et seejärel tõestada seda magamistoas. Ta kujundab naise ümber, nii et kaunitar, keda mees temas kogu aeg on näinud, saab nähtavaks kõigile....

JÕUKA PRANTSLASE ETTEPANEK
TEOLT TABATUD. Mees kuulus rikaste ja võimukate maailma. Naine oli vaid tema assistent. Ent see ei takistanud Sheri Donnellyl armumast oma võluvasse naistemehest ülemusse, Prantsuse meediamagnaati Tristan Sabinasse. Kui saatus pakkus talle võimaluse veeta öö Tristaniga, haaras Sheri sellest kinni. Ent järgmisel hommikul ehtis nende skandaalne afäär kõmulehti. Mees nõudis, et Sheri teeskleks, nagu oleks tema armastatud kihlatu ning seda igal võimalikul moel!


ELUMEHE SUNDABIELU
Mis sunniks miljonärist elumeest Nick Valentet abielluma naisega, keda ta pole aastaid näinud? Mõistagi isa tahe. Perekonnamaja säilitamiseks peab Nick abielluma naisega, kelle isa talle välja valib: Sasha Blake’i, ammuse kallimaga. Tollal oli Sasha vaevalt teismeeast väljas, kuid temas – või mehe kires tema vastu – polnud midagi ebaküpset. Nüüd saab Sashast Nicki naine, kellega mees võib jagada armastust nii tihti kui tahab. Kuid tema peast ei kao vaevav küsimus... Nick teab, mis põhjustel tema selle abieluga nõustus... Kuid millised olid naise põhjused?..

DIREKTOR VÕTAB NAISE
Ta peab abielluma või kaotab oma impeeriumi üle kontrolli. Kuid tavaline naine Austraalia rahatuusale Alex Valentele ei sobi. Emotsionaalseid sidemeid tuleb vältida, füüsiline tõmme on teretulnud.
Rahahädas disainer Olivia Cannington vastab kahtlemata Alexi nõudmistele, eriti viimases osas. Kuna kaunitar vajab meeleheitlikult raha, siis võib-olla nõustub ta ka abieluultimaatumi teise poolega: kinkida aasta jooksul Valentele pärija?



ARGENTIINLASE VOODIS
See oli ainult üks “lihtne” ülesanne: selgitada välja, kas Argentiina veinimeister oli New Yorgi miljonäri ammu kadunud poeg. Aga Susannah Clarke sai peagi teada, et Amado Alvarez mängis iseenda reeglite järgi. Ta annab oma DNA-proovi, mida naine tahtis – kui Susannah veedab temaga öö!
Ja ühel hullusehetkel oli naine järele andnud – mehe nõudmisele ja iseenda ihale. Nüüd pidi ta Lõuna-Ameerikasse tagasi minema, et seista uuesti silmitsi selle köitva, meelelise mehega ja ühe meeldejääva, unustamatu, võõra voodis veedetud öö tagajärgedega...



,

Inimene - see kõlab uhkelt!

,




Lugesin äsja eesti keeles ilmuma hakanud teadusajakirjast "Imeline teadus":
"Isaslutikas kasutab paaritumistehnikat, mida nimetatakse traumaatiliseks seemendamiseks. See tähendab, et ta lihtsalt puurib oma iminokka meenutava suguorganiga augu suvalisse kohta emaslutika kehal.
Seejärel pritsib ta emaslutika kehasse seemnerakke, mis seal ringi liiguvad, kuni leiavad muna ja viljastavad selle. Loomulikult ei suuda emane kaua sellistele paaritumistele vastu pidada ja sureb peatselt sisemiste vigastuste tõttu."

Njah. Tundub, et homo sapiensil on isegi võrdlemisi hästi läinud liigi- ja isendihuvide klapitamisega.
Leevendagem oma pealekippuvat budismihoogu tõenäosusega, et lutikatel pole erilist minateadvust.

Lutika noks, muide, on selline:
(Voodilutikas, Cimex Lectularius)

Kõige intrigeerivam küsimus on muidugi see, kuivõrd painajalik on isase kiim ja enamgi - kuivõrd painajalik on emase tung saada seemendatud?

Loomulikult paindlike ekstrapolatsioonidega teistele liikidele...



Vana Joonas hoiatab idealistlikus asketismis hullujat: “Seda juhtub nendega, kes ei võta naist ja tahavad päästa maailma. Seeme tõuseb neile pähe ja teeb kahju mõistusele. Võta õigel ajal naine, kuluta tema peale oma jõud, tee lapsi, siis sa rahuned!”


Keelitab ka Betaania Marta: “Naisele, õnnetule, ei aita ka heast sõnast. Ta tahab meest, kelle sammudest väriseks maja; ta tahab imetada last, et rinnal oleks kergem… Naine tahab palju asju, Jeesus Galileast, paljugi – aga kust teie, mehed, seda teate!”

The penis of a Callosobruchus analis bean weevil. Some species of insect have evolved spiny penises, which damage the female reproductive tract. This has triggered an evolutionary arms race in which females use various techniques to resist being bred.


“Hing on elav loom ja tahab toitu. Suu, mis on mu habeme ja vuntside vahel, on tema suu, teist suud tal ei ole. Iga naise üsas istub laps tummalt, tardunult, sirutab käed valguse poole, tahab tulla välja. Mehe käes on võti – tehku siis uks lahti! Kes ei sigita, tapab,” kõmistab Jeesuse viimane kiusatus.




P.S.
Traumatic insemination is not limited to male–female couplings. Male homosexual traumatic inseminations have been observed in Xylocoris Maculipennis and the Afrocimex Genus.


,

Ramadaan ja reklaam

,

Aare Pilve „Ramadaan“ on hea (öökapi) raamat, see ei ärrita, sest autor on intelligentne ja sõnaosav ("kaduvad kvaliteedid" tahaks öelda pealetulevat kirjanikepõlvkonda vaadates), aga pole ka tuim. On selline leebe ja rahulik. Isegi ohtlikult. Poliitilises mõttes ma seda pooldada ei saa, sest, kui kõige napimalt väljenduda – see resoneerib surmaigatsusega, võimendab hääbumise nukrat ilu. Üks elujõudu vaigistav melanhoolia ulatub seal lausa juureni.

„„Päev-päevalt tunnen, kuidas mingi vaen meis ladestub ja pääsu otsib raev. Meis paisub täitmatute unelmate vimm. Meis kõigis on Vesuuv ja tema linn. ... Nii on Vesuuvi ees Pompeiina kogu ilm.Kord hirm saab usuks, kord saab usust hirm.“
Mis oleks selle vastand? Kartmatus olla üksi, kartmatus olla väärtusetu tükk elavat ihu. Kartmatus selle ees, et kui surm kord tuleb, on ta tähendusetu. Kartmatus kaduda tühjusse, kui see osutub ainsaks viisiks mitte valmistada teistele kannatusi.“ (lk 346)

Juba liiga lähedale triivib see elutundele, mis „elu häält kuuldes võpatab hirmust ja vastumeelsusest, siis on sel mälestusel, sel lõbusal, väljakutsuval häälel säärane mõju, et haige pead raputab ja kätt tõrjuvalt selja taha sirutades põgeneb edasi mööda teed, mis võimaldab pagemise... ja siis on selge, et ta sureb. –“

Ja munasari on üha enam kellapomm kui läbipääs.

„Siis oli temas võimust võtnud täielik julgusetus, mis oli talle nii hästi tuttav. Jällegi tajus ta, kui valus on ilu, kui sügavasse häbisse ja igatsevasse ahastusse tõukab see inimese ja õgib ära ka julguse ning sobivuse argieluks. See rusus teda nii lootusetult ja ränkraskelt, et ta endale järjekordselt tunnistas, et teda ei rõhu ainult isiklikud mured, vaid peab olema veel mingi koorem, mis algusest peale on ta hinge vaevanud ja selle ükskord ka lämmatab...“ (Th. M.)

Aga eks resoneerimine ole omavõnkesageduse ühtelangemine välise kõigutajaga ja kui seda omavõnget pole, siis pole ka ohtu. „Ramadaan“ kõigutas mind küll.

Berk Vaher kirjutas minatuurikogu „Elu sumedusest“ kohta, et „Eesti proosas ei ole eriti palju Kesküla kombel läbitunnetatud elujaatavust“. Näed siis, ju on sootuks teine omavõnkesagedus. Ei ole palju raamatuid, mis mul sedavõrd hinge oleks matnud. Mihkel Mutt küsis seda raamatukest tutvustades, et Kalev, ega sa ometi surema hakka? (Hakkas jah, aga siis seda veel ei teatud). Tundsin sama.

*

„„Parempoolne president, kes on oma ametiaja lõpus sunnitud majanduskriisi tõttu tegema vasakpoolse sööstu, lausa kommunistliku žesti riigikapitalismi suunas, et siis kaadrist välja astuda. Muidugi ei õnnestu see tal nii puhtalt, tema ametiaja lõpp-punktiks jäävad jalata jäänud kingad, mis tema poole vihisevad, saadetuna hüüdest „Sina, koer!“ Zhaozhou vaatab seda 9. sajandi Hiinas koos oma õpilastega telekast, üks õpilane küsib selle peale: „Kas koeral on buddhaloomus?“ -
„Auh,“ vastab õpetaja.“ (lk 422)

Siin ma kõkutasin. Üldiselt ma lugedes ei naera. See aga oli päris naljakas.

Viimati, kui Ilmar Vene „Pahustumist“ üle lugesin, märkasin, et vana erudiit teeb ikka päris palju nalja, iroonitseb ja on kohati lausa sarkastiline. Igati muhe. Soovitan. See on väga hea essee.

Toomas Pauli uut raamatut reklaamin ka julgelt veel ise tutvumatagi. Toomas Pauli huumor on ka väga elegantne. Selles on midagi paratamatut.

Mihkel Kunnuse tekstide pikad versioonid on tee netti leidnud, kui juba reklaamimiseks läks. Nende huumor nii peen ei ole kui Paulil või Venel, aga asi seegi. Küll areneb.

Üks mittereklaam kah. „On the Beach“. See on enamvähem kõige halvem film, mis võimalik. Kui mõned filmid on nii halvad ja küündimatud, et muutuvad (mõne teise kvaliteedi nt haleduse või huumori läbi) juba heaks, siis „On the Beach“ jääb täpselt enne vindi üle keeramist pidama ning tulemus on maksimaalne võimalik halb. See on nii halb film, et uskumatus, et selline asi on võimalik, võib isegi need 195 minutit ekraani ees hoida.

,

Tagurlikke assotsiatsioone

,

Laenutasin raamatukogust Mihkel Muti essee „Eestlusest“. Tavaliselt lähen ma üpris marru, kui olen sunnitud (ja ma pahatihti ikka olen) kokku puutuma avaliku raamatuga, mida mõni eelnev kasutaja on pidanud heaks oma kommentaaridega väärindada. Seekord pidin pigem heldima – need olid venekeelsed sõnatõlked! Keegi vene rahvusest inimene oli võtnud vaevaks lugeda eestlusest (muidugi võimalik, et keegi marumuulane otsis tõendeid fašismist) ja veel Muti käsitluses. Mihkel Mutt on üks neid haruldase (et mitte öelda väljasureva) kirjanikutüübi esindajaid (intellektuaal ilma jutumärkideta!) ja selliseid vigu ta loomulikult ei tee, mis võiks olla kondiks mõne antifašisti hambus.

Rahvusest rääkimine nõuab ka julgust, sest sellist laadi kategooriad pole aja vaimuga kooskõlas.

„Me ju teama, et säärane, kes avalikult ütleb midagi rahva kui sellise vastu, on fašist, see tähendab olend, kelle nimi ei vaja vähimaidki selgitusi. Sõnake on muutunud sedavõrd vägevaks, et vaimurelvana lasevad selle kõhklemata käiku ka need, kes end muidu peavad „nominalistideks“, seega siis inimesteks, kes sõnalise tähendusväärtuse suhtelisusest on teadlikud. Flatus vocis!“ muigab Ilmar Vene.

Aja vaim: "Ei tohi olla mingit muud essentsiaalsust peale puhta inimsuse ning sellele on lubatud ainult üks maine atribuut – indiviidi tahe. Indiviidi tahet ei tohi põhjendada ükski üldisem kategooria või ilming. Indiviidi tahe ei tohi olla kuidagi determineeritud rahvusest, soost, seksuaalsest sättumusest jne. Sellise determineerituse tabu on rohkem tuntud isikuvabaduse nõudena."

„Tol ajal arvasime, et mehed ja naised on võrdsed – mitte üksnes õiguste ja võimaluste seisukohalt, nagu peabki olema, vaid ka kõige aluseks oleva psühholoogia ja käitumise poolest. Kõiki erinevusi, kaasa arvatud füüsilisi, saab parandada tehnoloogia, poliitika või tahtejõuga,“ meenutab oma noorusaega Susan Pinker (Steven Pinkeri õde). Pinkeri raamat on väga valgustav (eelkõige siiski empiiria poolest). Problematiseerib uusaegset põhivastuolu – loodusteaduslikkuse ja ilmaliku humanismi konflikti. Lühidalt öeldes, Susan Pinker osutab suurtele korrelatsioonidele soo ja motivatsioonidünaamika vahel, teisisõnu, essentsieerib indiviidi tahte mingi üldisema kategooriaga. See on selge eksimine ilmaliku humanismi vastu, mida pole küll raske „põrmustada“ indiviidi kaitseks lihtsa osutamisega, et statistilistelt seaduspäradelt ei saa teha järeldusi üksikisikule, ent suurte valimite korral, mis samuti õiguslasi huvitavad, see vastuväide ei päde.

Miks on mehed mehelikel ametitel rohkem esindatud ka väga kõrgelt arenenud demokraatiates? Sest naisi, kes neid töid teha tahaksid, on lihtsalt palju vähem kui mehi, kes neid töid teha tahaksid. Umbes sama moodi nagu kontaktspordialade (korvapllist poksini) harrastajad on lõviosas mehed, sest vaid vähesed naised tahavad nendega tegeleda. Väga vähestele naistele pakub füüsiline agressiivsus lõbu, aga samas paljudel meestel pole „väikse müksimise“ vastu midagi.

Humanistlik ideaal näeks muidugi suhet 50:50 nii lennuki-inseneride kui vanemapuhkuse võtjate vahel.

Statistilisi üldistustelt ei tohi teha järeldusi üksikisikule (see on ebakorrektne metoodika, aga veel rohkem eksimine ilmaliku humansimi vastu), küll aga võib Gaussi kõvera äärealadelt noppida vahvaid eeskujusid.

Gaussi kõvera kohta võib öelda ka ingliskeelse nimega Bell curve, aga normaaljaotus võib võrdsuse idealistlikule kaitsjale kahtlaselt normatiivselt kõlada. Norm ja normaalsus on teatavasti lühiteed diskrimineerimisse. Diskriminant on aga selline sõna, et see võib korrumpeerida kogu elementaaralgebra.

Susan Pinker on kah julge. Sugugi mitte igaüks ei või endale lubada avalikult väita, et üldiselt meeldib naistele rohkem väikeste lastega tegeleda kui meestele. Arvamust, et võrdsed võimalused ja vabadused loovad meeste ja naiste valikute statistilise ühetaolisuse, peab Susan Pinker jäänukiks ajast, mil mees oli normatiivne inimene ( st kui naistele anda samad õigused ja võimalused, mis meestele, siis hakkavad naised käituma nagu mehed – trügivad sama innukalt riigikokku ja õllepurk käes jalkavõistlusele).

Ses mõttes võib Anderi Hvostoviga nõustuda. Isadus on vist tõepoolest kaduv institutsioon.

Suundumus on aga palju üldisem. Indiviidi tahtel ei tohi olla piiranguid. Homoabielude vastu võitlejad kasutavad tihti üpris napakat ekstrapolatsiooni – lubame seda, siis varsti on lubatud ka pedofiilia, zoofiilia...

See on nii halb argument, et sobib oma elujõulise visadusega illustreerima ainult inimeste kommunikatsiooni- ja arenguvõimetust.

Küll aga oleks ilmaliku humanismi esindjatel ebamugav väidelda nende absurdi ekstapoleeringutega, mis lähtuksid tõepoolest nende ideoloogiast st indiviidi tahte ülimusest, mis on täielikult lahti haagitud mistahes essentsialismidest (välja arvatud siis puhas inimsus).

Mis piirang on kaks? Miks abielu ei võiks olla kuitahes paljude täiskasvanute vabatahtlik ühendus? Mis on see ideoloogia või essents, mis võiks piirata indiviidi tahet? Pealegi on perekond iseenesest mõistetavalt lahutatud soolisest jätkumisest (see on ju omadus, järelikult diskrimineeriv!).

Miks ei võiks olla perekonnaks näiteks seitse meest, kes siiralt armastavad üksteist ja nende adopteeritud pisitütart?

,

Auk

,
.
.
.
.
.
Insener Pruševski oli juba kahekümne viiendast eluaastast alates tajunud oma teadvust kitsikusse jäävat ja elu edasisele mõistmisele lõppu tulevat, nagu oleks kohe siinsamas tema tunnetava mõistuse ees seisnud must müür. Ja sellest ajast peale oli ta piinelnud oma müüri ees sebides ning rahustanud ennast, et selle aine tegelik, tõene, sisemine ehitus, mille kombinatsioonidest koosnevad maailm ja inimesed, on tal õigupoolest juba selge: kõik oluline teadus oli tegelikult siinpool tema mõistuse müüri, müüri taga oli vaid tühi koht, kuhu ei tasunudki tahta. Ometi oleks olnud huvitav teada, kas keegi on juba tunginud ettepoole, müüri taha. Pruševski läks veel korraks baraki seina äärde tagasi ja vaatas küürutades oksaaugust lähimat magajat teispool seina, et kas näeb ehk tolles midagi, mis ta elus veel näinud ei ole; kuid sealt ei paistnud kuigi palju, sest öölambi õli oli peaaegu otsas, ja kuulda oli ka vaid aeglast vaibuvat hingamist. Pruševski lahkus baraki juurest ja läks öövahetuse juuksuritöökotta habet ajama: tusatunnil tahtis ta, et teda puudutaksid kellegi käed.
.
.
.
.
,