Asendustegevused

,

P. pakkus kord, et ma peaks võibolla vähem lugema. Vähem tuhnima teadmistes. Et need ei tee mind õnnelikuks.
Käi ringi, suhtle inimestega, proovi olla vahetum, soovitas ta.
Ära kapseldu oma tuppa raamatute vahele!
P. on hea inimene. Proovis mind aidata.
Jah, P. on isegi väga hea inimene.

Tal on õigus. Teadmised ei tee mind õnnelikuks.
Teadmised teevad mind õnnelikumaks. Pakuvad unustust.

See on miski, mida ma teen hästi, miski, mida ma oskan.
Selles on palju pääsemist.

Tema ise ei ole ka õnnelik.
Juba aastaid.
Nagu mina.

Või noh.. vähemalt mitte niimoodi.
Ka vigastel on oma rõõm ja oma valulik õnnelikkuski.
Tema lohutab end loominguga.

Hea on vahel trehvata.
Kuigi meie vahel on purunematu mattklaas.
Kuuleme tuhmi häält ja näeme siluette.

Kaks vigast on tihti ohtlik kombinatsioon. Mõistmine on suur ja kuna me igatseme väga mõistmist, siis kipume klammerduma. Mõistmine on ju nii palju, see on ju enam-vähem
armastus. Eriti kui oled nii väsinud ja vaevatud. Tüdinud endas vindumisest. Tüdinud oma vigasusest.

Tegelikult moodustavad terviku kaks tervet poolikut, mitte kaks vigast.

Kuidagi lohutav on ikka.
Koputad vastu klaasi ja varsti koputatakse vastu.

Lugesin pisut „Enesetapjaid“.
Oli mitmeid äratundmisi.

Köögis istus Sofia, seljaga tema poole.
„Ma lähen välja,” teatas Zen ja sammus esikusse, „ära oota mind tagasi.”
Ta teadis suurepäraselt, et Sofia teda ootab. See oli alati nii.
Zen libistas aeglaselt saapad jalga ja nööris nende pikad sääred kinni. Tal olid lihtsalt vaimustavad jalad.Läbi köögiukseklaasi paistis Sofia nagu mingi arhailine kivikuju.
Kui mina oleksin naine, ütles Zen endale mõttes, siis ma ei ootaks kunagi kedagi. Kõik peaksid mind alati ootama. Ta vaatas viimast korda peeglisse ja avas siis välisukse.
„Despite all my rage I am still just a rat in a cage and I still believe that I cannot be saved,” ümises ta hüvastijätuks.
Sofia võpatas ehmunult, kui välisuks pauguga kinni lendas.
Tema hallides silmades sädelesid pisarad.

Miks sa ei jäta seda tõbrast ja ära ei lähe, küsitakse tihti joodiku naiselt.
Siin on enamasti harjumus. Suur suur harjumus, mis tuimestab ihu ja pisendab alanduse ning sellele lisandub veel suutmatus või liiga suur pingutus ümber korraldada oma elu.

Nooruse meeleheitlikus kires on midagi muud.

Nietzsche on selle mehhanismi hästi läbi näinud. „Hirm valu ees, isegi kaduvväikse valu ees, ei saa lõppeda teisiti kui armastuse religioonis,“ ütleb ta.

Sest „armastav inimene talub rohkem, tema kannatusvõime on otsatu.“

Ülitundlik inimene lõpetab paratamatult nii.

Kunagi, kui mu truudus hakkas P.-d pooma, siis ühes äärmusesse viidud ärritushoos tulistas ta lausa jutti: „Ma põlgan sind, ma vihkan sind, mul on keegi teine..“
Löökide valik oli lausa naiseliku intuitsioonini perfektne. Välja arvatud see, et armastavat inimest ei saa valuga eemale peksta. Nietzschel on õigus – armastus paisutab kannatamisvõime otsatuks.
Kui palju võib ema oma lapse pärast kannatada teda hülgamata? Tihti lõputult.

P. saatis mind eile koju.
See oli armas.
Hoolimata isegi sest jämedast sigarijunnist, mida ta isegi tšau-pobisemiseks suust ei võtnud.
Jah, P. on väga hea inimene.

See purunematu mattklaas me vahel.. see kirjutab möödunud aastatele nulli otsa (või see ongi see purunematu mattklaas?). Tõepoolest, see tundub olevat nii ammu, et ületab me mõlema faktilise eluea. Ma nagu ei mäleta seda, ma pigem tean. Tean, et midagi on olnud. Tean, et See on olnud.
Kuigi see on olnud minuga, ma tean, mitte ei mäleta.
Nagu tean olnud olevat inkvisitsiooni ja holodomorit.
Umbisikuline enneminevik.

,