Saturday, October 17, 2009

Inimjumal kõneleb

,



17.10.2009 01:41

Loomapidamisõigus peaks olema sama rangetel alustel kui relvalubagi. Et kõigepealt TAOTLED ja põhjendad ja siis lõusta pealt alles vaadatakse, kas annad mõõdu välja või mitte. Ja muidugi ajas piiratud. Tullakse kohale, kuulatakse lemmiku arvamust peremehest ja tehakse otsus edaspidise kohta.
Illegaalne loomapidamine keelustada, võrdsustada pedofiiliaga.

Piinajad peaksid saama ränga karistuse. Tapjad kuni eluaegse.

Inimesed, saage juba ometi ükskord aru, et loomad on täpselt samasugused elukad kui meie isegi, võrdsed igas aspektis, aga kaitsetud. Ja meie asi on see asi ebaõiglus lahendada.
-1 -1 +1 +7
,kirjutab "muide täiesti tõsiselt"

Oma mõõdutundetus ebaoriginaalsuses kätkeb see kommentaar kenasti ühe ajastukohase moraalse intuitsiooni, mille eest hoiatas Dostojevski ja mida pidas jõuga (täpsemini: muusikajoobes) ületatavaks Nietzsche.

"Jumal on surnud ja kõik on lubatud", kilkasid rõõmsad inimeselapsed heleda häälega ning tõttasid kelmikalt naeru kihistades limasknahkade kokkuhõõrumisviisidega eksperimenteerima.
Aga Nietzsche ei olnud rõõmus, sest hetkest, mil inimene on vaba, muutub ta
"vastutavaks kõige eest, mis elab, kõige eest, mis on valuga ilmale tulnud ning määratud elu läbi kannatama." Nietzsche sai väga hästi aru, et see ei ole mitte kerge projekt ja siin tuleb kas saada üleinimeseks või põgeneda hullumeelsusse.
Inimene muutub vastutavaks kõige eest, mis elab, kõige eest, mis on valuga ilmale tulnud ning määratud elu läbi kannatama, teisisõnu: "Inimesed, saage juba ometi ükskord aru, et loomad on täpselt samasugused elukad kui meie isegi, võrdsed igas aspektis, aga kaitsetud. Ja meie asi on see asi ebaõiglus lahendada. "
Justjust. Meie ju vastutame nüüd. Meie asi on see ebaõiglus lahendada.
Aga kuidas? Loomulikult kristlikult, sest, nagu hoiatas Dostojevski, inimese hing on kristlane.
Kristlus tähendab süü võtmist enda kanda. Süü asetamist "mina" peale.
Aga mis on "mina"? (Budistid otsustasid sadismi vältimiseks selle mina ära lahustada, kah üks võimalus)
"Mina", vastandatuna loomale, on inimene üldiselt. See, kelle poole siin pöördutakse "Inimesed, saage juba ükskord aru .."
Inimene on teinud kurja, piinanud looma, ja teda tuleb karistada. Mida halastamatumalt, seda parem. "Piinajad peaksid saama ränga karistuse. Tapjad kuni eluaegse." [Risti tuleks lüüa, kuradi lollakas, et sa ka juba ei taipa!]
Mida halastamatult ja rängemalt, seda parem, sest karistuse julmus on ju õigluse mõõdupuu.
(Eks ole see lapsuke arvamusel, et mida rängemalt ta patustanut karistab, seda õiglasem ja parem ta on)

Upute verre, hoiatas Dostojevski.

Sest inimjumal ütleb: "Inimene on jäle! Inimene tuleb hävitada!"
[Nietzsche pistis vahele, ei, ületada! Inimene on miski, mis tuleb ületada! (Aga näh, tülgastus sai võitu)]

Humanism kipub oma praktikas kalduma inimviha ennastimetlevasse versiooni.
[Ma isiklikult esindan inimviha ennastvihkavat versiooni :)]

Uuema aja kirjanduses ilmneb seda loomadele vastanduvat, ütleme, loomakaitsjalikku-ökoloogilist inimviha üsna sagedasti (Isaprantslaste kassiahastuslikku inimviha muidgi juba varem; traktaat "Eksistentsialism on humanism" ja siis "Iiveldus", eks).
Houellebecq jälestab inimest ja proovib seda geneetiliselt ületada (biotehnoloogiline utoopia "Elementaarosakesed"), Bookeri võitja Yann Martell, Kundera, eriti ilmekas on põhjanaabri Ilkka Remesi "Ürgöö" (paisata tuumaplahvatusega tervesse atmosfääri inimest steriliseeriv viirus) - inimliigi jälestus (enesejälestuse identiteediline laiendus) on sümptomina imbunud kirjandusse.
(Muide selle intuitsiooni suurepärane (lühi)kirjeldus ilmus ühes "Vihikus", Sven Vabarilt, (numbrit praegu peast ei mäleta) Inimeste (liigiline) enesetülgastus on kasvanud sellise määrani, et otsustatakse liigilise suitsiidi kasuks.. on ainult üks probleem(sama, mis natsidel) - kuhu panna see meeletu laibalasu. Miks on see probleem? Sest laibamürgid kahjustavad keskkonda. Elamine kahjustab keskkonda ja suremine kahjustab keskkonda - inimesel pole võimalik mitte olla süüdi, mitte patustada. Noh, olemegi jõudnud kristlikku dogmaatikasse, non posse non peccare, pole võimalik mitte patustada. Kreeka filosoofia on läbi kukkunud..).

Sest inimjumal ütleb: "Inimene on jäle! Inimene tuleb hävitada!"


P.S.
"Illegaalne loomapidamine keelustada, võrdsustada pedofiiliaga."
Miks just pedofiiliaga, mitte narkokaubanduse, röövimise või mõne muu raske kuriteoga?
Sest ka laps on SÜÜTU. Ja just süü(divus) on see naturaliseerimatu tunnus X, mis lööb ületamatu ontoloogilise kuristigu inimese ja KÕIKIDE teiste elusolendite vahele.

("Inimesed, saage juba ometi ükskord aru, et loomad on täpselt samasugused elukad kui meie isegi, võrdsed igas aspektis" .. jee-jee. Kaotame siis selles moraalivohangus eristuse inimese ja looma vahel...
"Piinajad peaksid saama ränga karistuse" olgu säärde kargav kutsa, või verd imev sääsk.. ja oot-oot.. ega me ei saa ju olla spetsiesistid, liigirassistid - kui kutsa kiusab kiisut, siis peaks ta "saama ränga karituse", kui hundu kiusab jänkut.. või.. ei? On's inimene siis tõesti nii eriline liik, et ainult tema käitumine on õiguslikult/moraalselt reguleeritud (ja sedagi ühesuunaliselt)? )



,

1 comment:

Unesn6iduja said...

"Iseäranis kindel märk meie põlgusest loomade vastu on sentimentaalsus, millega me neisse suhtume. Sentimentaalsus on proportsionaalne selle põlgusega. Sedamööda kuidas loomad lükatakse kõrvale kui vastutusvõimetud ja ebainimlikud, saavad nad inimliku kiindumuse ja kaitse rituaali vääriliseks, nii nagu laps, kes süütu ja lapsikuna kõrvale lükatakse. Sentimentaalsus on üksnes loomalikkuse määratult allakäinud vorm. Me ümbritseme loomad rassistliku haletsusega, kuni muudame neid endidki sentimentaalseiks.

...

Nemad [keskaja inimesed] pidasid loomi süüdlasteks: sellega avaldasid nad loomadele austust. Meie ei pea loomi millekski, sel pinnal olemegi nende vastu "humaansed". Me ei ohverda neid enam, me ei karista neid enam, ja oleme selle üle uhked, aga seda lihtsalt seetõttu, et oleme nad kodustanud, või mis veel hullem: oleme teinud neist alama rassi, mis ei vääri enam isegi meiepoolset õiglust, vaid ainult meie kiindumust ja hoolekannet."

Baudrillard "Simulaakrumid ja simulatsioon", lk 193.