Jumalikke kokkusattumusi ehk ", seal Õunpuu kõige lähem."

,

.

.

.

.

Käisin „Püha Tõnu kiusamist vaatamas“. Ma arvan, et lähen ühe korra veel ja seekord kainena. Kuigi pigistasin seansi jooksul sündsusetu koguse kanget alkoholi naha vahele, säilitas film lõpuni köitvuse.

.

[Minge vaadake ka!]

.

.

„Kui nüüd olla seda usku, et kunstnik tajub meist varem ja valusamalt oma aega, siis Trieri ja Õunpuud (ja muidugi mitte ainult neid) vaadanuna leiame kinnitust meis kõigis juba ammu tärkavale kahtlusele, et praegune majanduskriis kujutab endas kahekordset mentaalset kriisi. Religiooni juurde selle endisel kujul tagasipöördumist pole. (Trier pole mitte kogemata võtnud Nietzschelt oma filmi pealkirja "Antikristus" ja Õunpuu filmis näeme Lunastajat kehastavat skulptuuri vedelemas teiste äravisatud asjade hulgas ja kirikuõpetaja tõrjub abiküsija ning ronib mööda kirikuvaremete seina üles - tuleb meelde kõnekeelne ütlemine: nii paha on olla, et kas või roni seina mööda üles.) Mõistuse aga on välja tõrjunud kas ilma aruta lõbutsemisjanu (disko põllu peale ehitatud pintsaklipslase majas) või julmad ja dekadentlikud piinamismängud Saatana või deemonite väljakutsumisega [...].

Nüüd oleme siis sealmaal, et inimene on kahekordselt vabastatud - nii jumala kui ka mõistuse vangistusest. Ja inimesel on väga-väga paha olla. Tema pahaolek hävitab olendid, kes temaga kokkupuutes on: lapse, "mitte-meie" keelt kõneleva kaunitari, rebaseurgu pesitsema asunud linnu, ja oma truu kaaslase koera, kes ettevaatamatult ikka veel usaldas inimest. [...]

Õunpuu on ühiskondlikum kui Trier. Teda huvitab ühiskonna toimimine, milles ta näeb sügava kriisi märke. Erinevalt Nietzschest ei arva Õunpuu, et kunst inimest päästab (Tšehhovi "Onu Vanja" tsitaat), kuid ta loodab kaasatundvale ja halastavale bodhisatvale ja näib uskuvat, et kui üldse, siis tuleb lunastaja pigem Idast kui Läänest,“ kirjutab JR EEs.

.

.

Äsja täheldasin/süüdistasin Hassot nietzschetamises ning sellest sündis ka pikem arutelu. Õunpuu söandaksin enda leeri arvata, sest „erinevalt Nietzschest ei arva Õunpuu, et kunst inimest päästab.“

.

Selgituseks piisab destillaadist: „Iga kunst ihaleb saada muusikaks“ (Walter Pater).

[Tunnen, et teen muusikale, muusika kuulajatele ja muusika loojatele liiga (pealegi ei erista sõna „muusika“ Pärdi loomingut trance’ist), korrektsem oleks vist rääkida muusikalisusest, eksistentsiaalselt seisundist, ja just seisundist, mitte hoiakust, sest joovastus on olek, mitte aktiivsus, erinevalt eksistentsiaalsest hoiakust, mida ülesehitavaid jõud on olemuselt mõistuslikku/kõlbelist laadi.]

.

Kui ma ütlesin, et intellekti vastand pole rumalus, vaid muusika, siis viitasin pisut abstraktsemalt sellele, et mõistuse on „välja tõrjunud kas ilma aruta lõbutsemisjanu (disko põllu peale ehitatud pintsaklipslase majas) või julmad ja dekadentlikud piinamismängud Saatana või deemonite väljakutsumisega“.

.

Kundera nimetab seda muusika lüüriliseks olemuseks, nõiduseks, mis „toidab ühteaegu pidustusi ja tapatalguid ja muudab indiviidi ekstaatiliseks massiks.“

.

Pikem tistaat („Eesriie“):

„Robert Musili „Omadusteta mehes“ (Der Mann ohne Eigenschaften, 1930–1941) mängivad Clarisse ja Walter klaverit neljal käel, „olles metsikud nagu kaks kõrvuti kihutavat vedurit“. „Istudes oma väikestel pinkidel, olid nad ärritunud, armunud või kurvad eimillegi üle, või ehk kumbki millegi üle eraldi“, ning ainult „muusika võim ühendas neid /.../ Nende vahel toimus selline kokkusulamine, mida saab võrrelda suure avaliku paanikaga, mil sajad inimesed, kes varem erinesid üksteisest kõikvõimalikul viisil, teevad korraga samu liigutusi, toovad kuuldavale samu sõgedaid karjeid, ajavad kõik silmad ja suu pärani“. Nad pidasid „neid pulbitsevaid käärimisi, neid siseelu emotsionaalseid purskeid, see tähendab hinge kehalise keldri ebamääraseid hädasid, kogu inimkonda ühendavaks igavikukeeleks“.

See irooniline kommentaar ei ole suunatud vaid muusika pihta, see ulatub sügavamale, muusika lüürilisse olemusse, puudutab nõidust, mis toidab ühteaegu pidustusi ja tapatalguid ja muudab indiviidi ekstaatiliseks massiks.“

.

[Clarisse on paadunud nietzcheaan (lõpuks ka hullub), tema mees Walter on (wagnerlik) helilooja, kelle loomevõime on üha hääbumas (kaastundesse ja kristlikku sentimenti kukkunud Wagner lõi sellega Nietzschele noa selga, eks), ühes kohas käratab Clarisse Walterile: „Sul on liiga palju südametunnistust; kunstnik võib kirjutada head muusikat ainult ilma südametunnistuseta!“]

.

Sellised huvitavad ajalised kokkusattumused siis.

.

Ja need pole veel kõik!

Hea EV linkis täna arutluse muusikast reklaamis: „Näiteks kaubamajades ja teistes teenindusasutustes kasutatakse muusikat ostukäitumise kujundamiseks vägagi teadlikult.“

.

Olin just natuke aega tagasi alustanud ilukirjanduslikku jutukese-katsetust sellel teemal (õigemisi alustasin, siis viisid kurjus ja huumor ise edasi). See on kirjutatud Platonovi ja Musili mõju all st dirigentide, kelle pilotaaž kõrgub astronoomilistes kaugustes mu enese ilukirjanduslike võimete kohal, nii et olla lugemisel mõistev (ja-või heatahtlikult nõuandev).:

.

.

.

. .Õigupoolest oli see üpris juhuslik, kuidas Mea esimest korda kodutute koerte varjupaika sattus. Sinna minek oli tal juba mõnda aega kuklas tiksunud, aga rahuliku õhtumaalasena meeldis talle pigem asjade üle mõelda kui neid käsile võtta ja teoks teha. Samuti oli võimatu tuvastada ühte ja ainsat põhjust, mis ta lõpuks sinna viis: kas see, et ta hommikul äratuskella ei kuulnud, või polnud see sootuks helisenud, või oli just sellele ajale elektrikatkestus sattunud või ... . Igatahes Mea ei jõudnud hommikust süüa ega kohvi juua ning see kasin hamstritoit, mida igasuguse häbitundeta „Tudengieine“ nime all müüakse, pigem narritas ja ärritas tema kantilikult kindlate harjumustega maokest ja pärast kahte loengut (rohkem tal neid sellel päeval polnudki) astus ta tänavale ning tundis uimasust, mille ainult taandamismaias intellekt raatsis sildistada ühe ja ainsa põhjusega – madala veresuhkruga. Küll, sest õigupoolest ei saa siiski öelda, et see oleks olnud põhjus, sest, nüüd püüeldes faktitruudusele, madal veresuhkur pelgalt suurendas tema niigi piinavat aladetermineeritust, mis elule kord juba nii õnnetult omane on. Kutsumuslikud filosoofid, see tähendab inimesed, kelle otsustusvõime kannatab võimendunult samalaadse aladetermineerituse all nagu elusa käitumine üldiselt, võivad küll kangesti ragistada oma pisikesi kivikõvasid peakesi, püüdes tõestada või seletada tahtevabadust, aga Mea, kes muide filosoofiast ei hoolinud ega teadnud, seisis keset tänavat ja tundis, et peab kõik ise ära otsustama ja miski ei suuna ta sammu ja miski ei põhjusta talle paratamatut suunda. Kõigi maailma loogikate kiuste peab ütlema, et Mea läks täiesti huupi. Ta jõudis peagi kaubanduskeskusesse, mille ees meeleheitel talumehed tasuta piima jagasid ja sõnaahtrate inimestena oma olukorrast ikoonilise sõnnikukoormaga teada andsid.

Võibolla oli põhjuseks kaubanduskeskuses tümpsuv poplugu, mille eest külastajatel pääseda polnud võimalik; selle healapselikult kohusetruu ja püüdlik kirglikkus kandis oma habrastel õlgadel sellekuist hittlugu „Kas tead mida tähendab üks eneseteostus suur“; Mea oli väga tundlik ja empaatiline inimene ning eelmainitud uimasus tegi ta muusika suhtes veel eriti vastuvõtlikuks ja ta virgus alles kassas müüja masinliku teretuse peale ja märkas kohkumusega, et oli selles poolunes olles korvi peaaegu ääreni sardelle ja saia täis ladunud. Tagasihoidliku ja heasüdamliku inimesena, kes väga kardab teistele vähimatki tüli teha, ei hakanud tagasi trügima, vaid maksis ja tänas müüjat nagu alati. Üks neuronaalne ühenduseke ta peas veel vilksatas viimast glükoosimolekuli põletades – viin need sardellid varjupaiga loomadele, ent järgmiseks juhuslikuks ühenduseks – et sellist sodi loomadele ei anta – glükoosikest enam ei jätkunud ja see sotsiaalteaduslik fakt pidi Meale ennustatavalt garanteerima loodusseadusliku pettumuse. Nii ka juhtus.

.

Varjupaiga töötaja Kalju oli järsk ja tõre inimene, tal oli punetav näonahk ja väiksed vilajad silmad, vimmakas turi ja üsna pigmenditud hõredad juuksed, õigupoolest ei peakski teda detailsema kirjeldusega alandama, loodus oli seda isegi teinud, ütleme lihtsalt, et ta oli silmatorkavalt inetu, kusjuures see eelviimane omadussõna on antud juhul otsesõnalisem kui tavaliselt. Ühiskond, millesse Kalju oli suure ootusega sünnitatud, oli sedavõrd arenenud, et suguvõsadevahelised paaritavad tehingud olid ammu välja surnud, rääkimata siis naise jõuga koopasse vedamisest, samuti polnud Kalju eriti osav raha teenima, seega oli ta määratud üksildasse poissmehepõlve ning kui ta olekski olnud rahakam ja söakam, oleks saanud temast üks neist loendamatutest ristikestest sellele seinale inimliku hüljatuse üksikkongis, kuhu maailma vanima elukutse esindajad kraabivad neid kui tõendeid, et nad tõepoolest ei naudi oma tööd.

Niisiis, Kalju oli triivinud varjupaika pigem inimvihast kui loomaarmastusest ja kui tavalise tänapäevase dekolteeritusega Mea tema kontorisse astus, kaks kahekilost sardellipakki vastu rindu surutud, siis tajus Kalju selle vaatepildi puhtjuhuslikku seksuaalset ülekoormatust ja allegooriat lausa mõnitusena – kõik see rõhutatud ilmajäämine, mida meedia ja tänavapilt talle halastamatult näkku hõõrusid, ja mille eest ta siia räpasesse lootusetuse vahepeatusesse oli pagenud, et leevendav tuimus saaks pisutki kosuda, kriipsutati jõhkralt alla ning korraks tundus elu Kalju rähmaste silmade ees kui üks järjekordne agressiivsest seksuaalsusest nõretav muusikavideo, mis teadupärast justkui heidaks julget valgust inimese loomusele, aga seda hoopis teistmoodi kui tema hoolealuste puuridele. Kui Kalju misantroopia oleks inimesi klassidesse jagav nagu selle hoiaku marksistlikus versioonis, siis popstaarid kui klass hävitamisele ei kuuluks ning seda hoolimata sellest, et nende toodang oli Kaljule lausa talumatu mõnitus. On ju popstaaride üheks mureks oma avaliku tegevusega pahandada nii vähe inimesi kui võimalik ja siis on neil kõige mõistlikum vältida praktilise ühiskonnakorralduse halle toone ja panustada moraalse skaala kindlale valgele st võidelda kliimasoojenemise vastu, maailmarahu poolt ja aidata loomi, näiteks neid, kes Kalju juures, mitte aga libiseda mõnda kahtlasesse õiguslusse või parteipoliitikasse; samas oli nende suhtumine Kaljusse nii instrumentalistlik, et seda suhet võis auga nimetada sümmeetriliseks; aga Mea pööras oma nelja kilo üleliigse peenisemudeliga Kalju igatsusliku kaubavoo mitte ainult ümber, vaid ka kibedaks pilkeks ning Kalju kiunatas valulikult ja käratas Mea peale üsna jõhkralt ning seda juba mainitud vanimale elukutsele viidates.

Mea, kes oli ju tundlik inimene ja kes oli selle fallilise laari ostnudki just selle pärast siiski ära, et ta paaniliselt kartis kellelegi tüliks olla ja midagi valesti teha, tardus soolasambaks ja ta silmad valgusid ehmatusest vett täis. Täbar olukord leidis endale õnneks kiire lahenduse, seda, tõsi küll, mitte sellest, et Kalju oleks märganud oma reaktsiooni kohatust ja ebaõiglust, vaid tema praktilisest mõistusest, mis oma kitsal mänguväljakul täiesti rahuldava kiirusega ja siiski loomade heaolule allutatult toimis. Nimelt Kalju tuli mõttele, et neid pilkavaid vorstikesi, mis loomadele küll maitsevad, aga põhjustavad peagi seedehäireid ja mitmeid vaevusi, mida ei tohi eeskirjade järgi loomadel olla, kui näiteks maastur õuele veereb ja randa unustatud koerale laste nõudmisel siiski järele tullakse; et neid võiks anda viimaseks kõhutäieks neile loomadele, kes kaks nädalat pärast leidmist korraliselt magama pannakse, ent kes omasid siiski selle aja sees suuremat lootust kui Kalju terve elu jooksul. (Sest on ju näiteks soomlased, kes siit koeri võtavad, ja ...)

Muide, nende vorstikete sünniprotsess oli nii põhjalikult mehhaniseeritud, et tootmisliinide ümber levis humaanselt ainult värisev õhk, mitte tapetava looma kisa, sest seal polnud kõrvu, milles see värisev õhk saaks häirivat kaastunnet äratavaks hädahüüuks vormuda ning, nagu siin elus ikka, olid kõik ebamugavad järelepärimised ja süümelised mõtte- ja meenutusvõimalused blokeeritud pakendi iluga ning kui vahetu lapsuke siis nosis seda nitritiga kauniks värvitud ja tärklisega tembitud rasva- ja kollageenimassi, siis tundus see tegevus talle endale siira sõpruseavaldusena sellele cool’ile rulaga Põssale, kes talle pakendil tunnustavalt oma üles tõstetud seapöialt näitas, seda hoolimata tõsiasjast, et terekäsi ulatati sõbra maitsestatud korjusele, mida serveeriti hakitult tema enese peensooles. (Arvestades sellist pakendi ülemvõimu pole ime, et mehedki end meikima kipuvad.)

.

Paraku olid kõik koerakesed varjupaigas sellisel kujul ja sellises pakendis nagu rongaemake Loodus ajajooksul elavat ainet vormima on harjunud, seda muidugi põhiplaanis, sest koer on üks neist õnnetutest liikidest, millest inimese esteetilised tujud on aja jooksul voolinud terve galeriitäie nüüdiskunstiväärilisi värdjaid, nõrga tagasillaga saksa lambakoerast kasvaja-alti retriiverini, krampijäävate lõugadega sigakoerast külmakartliku rottkoerani, kubismist groteski.

Loodus on aga teadupärast kaunis käpardlik käsitööline, kes üksikisendist suurt ei hooli ja rehkendab umbkaudu populatsioonidega, ning nii oli ka siin ühele koerakesele õige vilets süda sattunud. See kutsikas oli lähedane veli pekingi paleekoerale ehk loomakesele, kellel on nii kunstipärased hingamisteed, et ta on enam-vähem püsivas lämbumisseisundis, aga lühike koon ja punnis silmad on arenenud ilutunnetusele muidugi hõrgud, pealegi ei tuuselda selline sünnipärane püsiastmaatik liigselt ja ebaväärikalt ringi, vaid lamaskleb majesteetlikult diivanil. Kuid nüüd oli koerakesel afekt kiirendada, olgu hirmust või elulustist, ning sinna ta surnult variseski, pea poolest saadik jooginõusse, ja sellises koledas olukorras Mea ta leidiski.

Kuna see surnud kutsikas oli serveeritud oma loomulikus karusnahkses pakendis ja mitte peenekshakitult oma peensooles, siis see vaatepilt lõikas Meale valusalt hinge ning tegi ta veelgi tundlikumaks teiste loomade vastu, kes seal puurides ja ketis olid, sest nende igaühe kohal lasus nüüd lisatragöödiana hukkunud nöbinina saatuse vari ja pealegi pobises Kalju korjust araviimiseks üles hiivates, et see oli tema kolmeteistkümnes päev, ning see pahaendeline arv häälestas Mead elu süngemate ja eksistentsiaalsemate üldhoiakute suunas, sest ta ei teadnud, et kõik loomad hukatakse kaks nädalat ehk neliteist päeva pärast leidmist, ning Kalju pobinas polnud kübetki ebausku, vaid lihtsalt selle juhuse lakooniline proosa.

.

Prügikastist toitu otsiv tokerdanud karvaga räpane krants tekitab harva murdosagi sellest kaastundest, mida siiras ja vahetu süda kingib neile koertele, kelle olukorda humaansuse ametnikukäsi juba märgatavalt parandanud on, siis ei haarata enam pipragaasi, kivi või mõne muu relva järele, sest näljasest, haisvast ja parasiidi- ning tõverohkest koledast krantsist on saanud puhas, kirbu- ja ussivaba, ilus toidetud kutsa ning ta äratab neid samu tundeid, mida õnnetu saatuse poolt ebaõiglaselt koheldud filmikangelanna, keda mängiv näitleja pole ju iial eemaletõukava välimusega, vaid vastupidi, on enamasti lausa üheks erootilise kütkestavuse ideaalkujuks, selleks esteetiliseks prokrusteste sängiks, kuhu iga tärkav neiu üritab end kosmeetika ja söömishäirete abil suruda, et oodata ilusa printsi pöördumatult äratavat suudlust, mis viib ta lõplikult koledate kasuõdede vahelt sinna, kus tema ilu õiglane koht.

Mea meel oli poeetiline ja maailma romantiliselt hingestav, tema vahetu kunstiline poolteadvus tundis nende koerte olukorras ära enda, sest ka tema oli ju vangistatud kitsale liikumisväljale vanemliku hoolitsuse palumata raudahelaga, ent erinevalt tänapäeva noorsoost, kelle hulka kuulus ka Mea, puudus neil koertel illusioon, et sellest ahelast vabanedes saaksid nad lendu tõusta; nad ju startisid oma kuudi eest tihti justkui sama kuraasikate hüpetega nagu inimkutsikad ellu ning vaistlikult kõike materialistlikku ja argist põlgav poeetiline taju ei näinud seal gravitatsiooni labast paratamatust, vaid kordumatu hinge ahistatuse tragöödiat, tragöödiat, mille ilu kattis kinni nördimapaneva tõsiasja keha iseomasest kalduvusest prantsatada iga hüppe järel maha, ning lasi selles süüdistada sophokleslikku ahelat, mis siinseid loomi tegelikult täiesti otsesõnu ja allegooriatult Maa külge kinnitas.

.

Kui ta polnud ühelegi konkreetsele koerale piisavalt lähedal ja adus varjupika üldiselt, siis tundis ta piinavat igatsust süüdlaste järele, et tehtaks kindlaks, kes olid nende loomade õnnetus saatuses süüdi ja et neid karistataks. Mea kuulus sellesse valdavasse inimhulka, kellele pole suuremat piina kui vaatepilt süüta kannatusest. Kuna inimene on ainus, kes võib kanda süüd, siis pole looma kannatustest sellisele inimesele rängemat vaatepilti, ning vaatepilt looma piinamisest tekitab tundlikemail neist lausa moraalset hüsteeriat. Vaatepilt süüga kannatusest on seevastu nauding, näiteks nähes kaadrit, millel härg toreadoorile sarve ihusse surub, tunneb selline inimene lausa õndsuseni tõusvat moraaliekstaasi, sest see on süüga kannatus ja olla selle tunnistajaks on tõeline hingekosutus, sest see kinnitab usku õigluse eksistentsiaalsesse kohalolusse. Võiks isegi öelda, et neile inimestele on moraali üheks peamiseks funktsiooniks kannatuste paaritamine. See on omal moel hämmastavalt tabav sõna, sest paaritamine tähendab ju midagi, kui üksik ühendatakse teisega ning sünnib uus või uued.

Kui inimene just parasjagu ise kedagi ei piina, on tal üsna raske taluda vaatepilti paaritust kannatusest, kannatus peab olema paaris, siis on seda hea vaadata: näha veriseks torgitud härja kannatusi on piin, aga kui sinna kõrvale näha paariliskannatuseks toreadoori rappimist, siis on see nauding ja hingekosutus. Kui see sama toreadoor jalutaks metsas ja komistaks endale õnnetult ühe puuoksa kintsu, siis oleks see paaritu kannatus ja see vaatepilt lõhestaks sellise inimese südant, aga kui sama augu torkab piinatud härg, siis agoonia topeldus rõõmustab ta õiglast südant ja see vaatepilt ta hingele palsamiks. Võibolla ainult mingi budistlik matemaatik või elu teooriana kujutav utilitarist võib arvutada, et üks kannatus on parem kui kaks kannatust, sest kannatuse põhjused on kannatuse koguhulga minimeerimise suhtes teisejärgulised.

[...]

.

.

.

,