Möödavaidlusi..

,

.

.

„Mu meelest ei saa tõmmata piiri, et muusika on üks asi (nt unustus), siis on kõva piir vahel ja teisel pool piiri on diskursiivne, sihipärane tegevus (nt probleemide lahendamise nimel). Muusika on tihedasti seotud kõigi inimese tegevustega - suhetega, globaalprobleemidega vms, aga see seos on üsna teadvustamatul, assotsiatiivsel tasandil. Ka kõige abstraktsem muusika tekitab meis tundeid ja mõtteid. Võibolla ka selliseid ja väga kasulikke, mida diskursiivsel tasandil ei tekiks. Seega on muusikast reaalne kasu konkreetsete tegevusplaanide väljatöötamisel ükskõik mille hüvanguks.“ kirjutas SV.

Maslow oleks temaga väga nõus (ja mina ka).

Ühes peatükis arutleb Maslow (üpris ukumasinglikult Aristotelese loogikat tümitades):

„ Aristotelese poolt tema loogika ühe alustalana esitletud terav A ja
mitte-A eristamine on kandunud edasi kaasaegsesse loogikasse, kus kus
teised aristotellikud oletused on kõrvale lükatud. Nii leiame näiteks
Langeri „Sümbolilises loogikas“, Et see väide, mida ta kirjeldab
üksteist täiendavate klasside terminites, on tema jaoks üks
põhilisemaid oletusi, mida ei pea tõestama, vaid võib võtta
enesestmõisteavana kui tavamõistust. „Igal klassil on täiend; klass ja
selle täiend on teineteist välistavad ning ammendavad nendevahelise
kõiksuseklassi.“ (1937, lk 193)
Nüüdseks peab olema ilmne, et sündroomiandmetega [st inimterviklikkusesse puutuvate, organismilistega – E.] ei saa olla mingit sellist andmete mingi osa teravat äralõikamist tervikust ega mingit
sellist teravat jaotust mingi üksiku lähte ja ülejäänud sündroomi
vahel. Kui me lõikame A tervikust ära, siis pole A enam A, mitte-A
pole enam see, mis varem, ja kindlasti ei anna A ja mitte-A lihtne
liitmine tulemuseks seda tervikut, millest me alustasime.
Sündroomisiseselt kattub iga sündroomi osa iga teise osaga. Mingi osa
ära lõikamine on võimatu pööramata tähelepanu neile kattumistele. Seda
eiramist ei saa psühholoog enesele lubada. Vastastikkune välistamine
on võimalik isolatsioonis käsitletavate andmete korral. Kui neid
võetakse kontekstis, nagu seda psühholoogias peab tegema, on see
dihhotoomia üpris võimatu. [...]
Kui me lükkame selle vastastikkuse välistamise idee kõrvale, seame
kahtluse alla mitte ainult kogu loogika, mis osaliselt sellel põhineb,
vaid ka enamuse matemaatilisis süsteeme, mida teame. Suurem osa
olemasolevast matemaatikast ja loogikast tegeleb maailmaga, mis on
kogum üksteist välistavaid olemusvorme, nagu õunakuhi. Ühe õuna
eraldamine ülejäänud kuhjast ei muuda ei õuna põhiolemust ega ka kuhja
põhiolemust. Organismi puhul on asi hoopis teisiti. Ühe organi
äralõikamine muudab kogu organismi ja ka seda osa, mis ära lõigati.
Teine näide leidub põhilistes aritmeetilistes liitmise, lahutamise,
korrutamise ja jagamise protseduurides. Need kõik on tehted, mis
selgelt eeldavad atomistlikke andmeid. Ühe õuna lisamine teisele on
võimalik selle pärast, et õunte olemus lubab seda. Isiksusega on teine
lugu. Kui meil on kaks kõrge eneseaustusega ja ebakindlat inimest ja
me muudame ühe neist inimestest kindlamaks („lisame“ kindlust), on
meil üks inimene, kes kaldub tõenäoliselt olema koostööaldis, ja
teine, kes kaldub olema türann. Ühe inimese kõrgel eneseaustusel pole
sama kvaliteet kui teise kõrgel eneseaustusel. Inimeses, kellele on
lisatud kindlust, toimub mitte ainult üks, vaid kaks muutust. See
inimene mitte ainult sai kindlust, vaid muutus eneseaustuse kvaliteet,
lihtsalt seeläbi, et see ühendati kõrge kindlusega. See on pingutatud
näide, aga see on kõige lähem arusaamale sellistest liitprotsessidest
isiksuses.“

.

Ja eessõnas teisele trükile kirjutab Maslow: „Viimasel ajal kaldun järjest rohkem arvama, et atomistlik mõtteviis on kerge psühhopatoloogia vorm või vähemalt tunnetusliku ebaküpsuse sündroomi üks aspekt.“.

.

.

„20. sajandi kõige mõjukamad muusikavoolud on sünnitet viletsuse ja vägivalla käes kannatajate poolt. Jazz ja blues. Blues - kogu oma sisult tühja kõhu, katuse-pea-kohal-puudumise muusika. Ja kui pööraselt musikaalsed on ladinaameeriklased. Mitte ainult Ipanema omad, vaid just favelade. Kui musikaalsed on mustad aafriklased (ilmselt ka juba tuhandeid aastaid). Iga suva must laulab mitu korda rohkem kui keskmine lääneeurooplane. Nii kui mingi asi on (ja mitte ainult sissisõda ja genotsiid, vaid kõik, mis inimest vähegi huvitab), nemad kohe laulma ja tantsima,“ kirjutab SV.

.

Nõus. Siit saaks muidugi õela tahte korral luua hunniku rassistlikke väiteid. Nt et kui valgel mehel on kõht tühi ja katust pole peakohal, siis ta mõtleb ja teeb tööd/läheb tööle, mitte ei hakka laulma (ja tantsima).

(„niipea, kui vihje inimestevahelisele erinevusele on langenud, jääb fašismini veel ainult kiviga visata. Siin kohtume uusaja põhivastuoluga kogu ulatuses: inimsuse religioon seab end otsustavalt vastu (loodus)teaduslikule üldsuundumusele.“ tsiteerisin ma essentsialismist rääkides Ilmar Venet; (NB! ka Hasso Krull alustas inimsuse religiooniga – humanismiga).)

.

Kui ma ei eksi, siis vist mingi (religiooni-)antropoloogia koolkond tegi suure kaheksjaotuse inimlikus suhtumises maailma, kaks hoiakulist tendentsi ja mitte mingi terav piir loomulikult.

Müstiline ja maagiline (ma tean, et mingid keeleinimesed kasutavad kah neid termineid).

Müstiline suhtumine tähendaks alandlikku koordineeruda tahtvat hoiakut maailma suhtes (laenasin siin Masingu sõnu), maagilise suhtumise äärmust võiks väljendada hiljuti ilmunud Gastevi sõnadega: „Võta tahtetu maa./ Sõtku seda nagu tainast“.

Selline looduse austamine, mida tavatsetakse loodusrahvastele inkrimineerida, vs „Me ei vaja looduse armuande, me võtame, mida vaja!“

.

„Nii kui mingi asi on (ja mitte ainult sissisõda ja genotsiid, vaid kõik, mis inimest vähegi huvitab), nemad kohe laulma ja tantsima“ – see on müstilise hoiaku väljendus (kui aga tantsitakse, et vihma esile kutsuda, siis on tegu lihtsalt väga kehva maagiaga, kehvalt ja jõuetult-tulemusetult sõtkutakse tahtetut maad ja nende manipulatsiooni jõuetus ei ilmne a priori pragmaatilisust eeldava valgemees-antropoloogi pilgus, vaid nende endi tahte taustal).

.
Olemisse heidetud inimene seisab isetekkeliste probleemide ees ja peab leidma kuidagi leevendust sellele ebakõlale, mis tal maailmaga on. Müstiline lahendus on enese muutmine, maagiline lahendus on maailma muutmine (ja tegelikkuses esinevad nad lahutamatult ning erinevused tulenevad üksnes proportsioonidest).

.
Kui ma ütlen, et need mustad ja latiinod on palju paremad muusikud kui insenerid ja arhitektid ning neil ongi parem laulda kui püüda endale katust peakohale ehitada ("savihütikesega saavad ju hakkama.."), siis vist polegi vaja enam kivikest visata, rassism ja fašism on kohal. Küll aga võin öelda, et valge mehe ratsionalism on pöördumatult kahjustanud planeedi ökosüsteemi; valge rass ei suutnud püsida oma ökonišis, on kahjurlik ja häbiväärne.. see ei ole rassism, sest ma olen ise valge rassi liige ja seega on mul kõik õigused ja volitused seda rassi teistest (olemuslikult) halvemaks pidada ja seda kuulutada.

.

Aga see selleks... natuke teisejärguline asi.

.

Tahtsin ju tegelikult rääkida muusika mõjust afektistruktuurile.

.

„Ent uue klikiajastu märke ei pea otsima ainult meediast, vaid selle juured ulatuvad palju sügavamale. On huvitav jälgida, kuidas väljend "kõigest hiirekliki kaugusel" on istutanud ennast meie keelekasutusse ja teadvusesse. "Hiireklikk" on ­moodsa efektiivsuse võrdpilt. "Klik k, ja valmis" võiks olla meie lipukiri. Kuid klikkimine sümboliseerib ühtlasi meie süvenemisvõime allakäiku. Tänavu juulis ilmus The ­Atlantic Month­lys Ameerika õpetlase ­Nicholas ­Carri artikkel "Kas Google muudab meid lolliks?". See vallandas ulatusliku vaidluse klikiajastu ohtudest. Carr väidab, et interneti sagenenud kasutamine on mõjunud halvavalt inimeste keskendumisvõimele. Ta osutab tervele hulgale uurimustele, mis näitavad, kuidas igapäevane klikkimine röövib suutlikkuse süveneda ja lugeda pikki tekste. "Ma ei ole enam võimeline lugema "Sõda ja rahu"," kurdab Carrile üks aktiivne veebisurfija. Carri artikkel näitab veenvalt, et me ei ole ainult see, m i d a me loeme, vaid samuti see, k u i d a s me loeme. Inimeste tähelepanuvõime (see, mida psühholoogid nimetavad attention span'iks) kahaneb teadlaste hinnangul drastiliselt. Sagedase klikkija puhul ei ületa see enam üheksat sekundit, täpselt nagu kuldkalal,“ kirjeldab Marek Tamm teatud tehnoloogiate mõju meie ..khm.. loomusele.
.

.
.

See Carr’i artikkel, millele MT viitab ilmus 2008 aasta „Akadeemias“ nr 12.

„Võib-olla tõesti jääb õigus neile, kes nimetavad interneti kriitikuid halvustavalt ludiitideks või nostalgikuteks, ning meie hüperaktiivsest ja andmetest tulvil mõistusest sünnib intellektuaalsete avastuste ja üleüldise tarkuse kuldne ajastu. Aga ikkagi: nett ei ole alfabeet, ja ehkki ta võib asendada trükipressi, toodab ta midagi hoopis muud. Süvalugemine, mida soodustab trükitud lehekülgede järgnevus, ei ole väärtuslik mitte ainult teadmiste pärast, mida me autori sõnadest ammutame, vaid ka intellektuaalsete võngete pärast, mida need sõnad meie enda mõistuses esile kutsuvad. Neis vaiksetes vaimuruumides, mille avab meile katkematu ja segamatu raamatu lugemine või ka mis tahes muu mõttetegevus, loome ise assotsiatsioone, teeme ise järeldusi, leiame ise analoogiaid ja soodustame omaenda mõtete sündi. Süvalugemine, ütleb Maryanne Wolf, on lahutamatu süvalugemisest.“

.

„Inimese eripära teiste loomaliikidega võrreldes ei seisne ilmselt mitte selles, et temal on teistsugune liigiomane mõtlemine kui teistel, vaid selles, et inimene võib omandada väga mitmesugust mõtlemist. Loomale annab loodus mõtlemise, inimesele võime mõtlemist õppida,“ kirjutab Peeter Tulviste („Mõtlemise muutumisest ajaloos“).

.

Eraldusjoon tsiviilrahvaste ja metslaste vahel pole geneetiline vaid intellektitehnoloogiline, kui nüüd ebakorrektselt väljenduda.

.

Võibolla oli maiadel väga ilus muusika ja nende elu täitis kordumatu ja imeline emotsioonimuster. See muusika pole säilinud.

.

Nüüd saab muusikat ehk emotsioone väga ilusti salvestada. Kõigest hoolimata on muusikasalvestus üpris hiline tehnoloogia (esimesed arvestatava kvaliteediga vinüülieellased jäävad kuhugi kahe maailmasõja vahele).

.

Tehnoloogia mind eelkõige huvitabki.

.

Muusika kuulamise ja muusika loomise vahel laiub väga suur kuristik (julgen arvata, et võrreldamatult suurem kui kirjutamise ja lugemise vahel).

.

Carr rõhutab lugeja/mõtleja sisemist aktiivsust: „loome ise assotsiatsioone, teeme ise järeldusi, leiame ise analoogiaid ja soodustame omaenda mõtete sündi.“

.

Rein Raud pillas „Venna“ esitlusel mingi sellise repliigi (küsisin, mida ta arvab elutunnetuse muutumisest muusikalisemaks), et tjah, võibolla mõni tänapäeva noor ei saa ka mäslevat merd vaadata, kui iPodist "Sõrmuste isanda" muusika taustaks ei mängi [st ta ei suuda tunda iseseisvalt, ei suuda ilma selle tehnoloogilise abivahendita saada esteetilist elamust (aga see pole siiski päris sama sellega, et nt mina ei suuda enam ilma prillideta st tehnoloogilise karguta, saada kui mitte ilustat, siis selget visuaalset kogemust)].

(Kuna RR mängis muusikat, mis tema muusikalise raamatu kirjutamisel talle oluline oli, ja lisaks jõime ohtralt veini, ei olnud me edasine mõttevahetus enam kuigi viljakas. Emotsioone oli küll.)

.

Korrektsuse huvides peaksingi mainima, et afektistruktuuri romantiseerib muusika + taasesitustehnoloogia.

„Madame La Fayette’i kangelastest erinevalt pole romantilised kangelased — Wertherist Jacopo Ortieni, kui nimetada tuntumaid — võimelised oma kirgedele vastu panema. Armastuse ilu on traagiline ilu, mille ees peategelane on relvitu ja kaitsetu,“ kirjutab Eco „Ilu ajaloos“. Miks on romantik oma tunnete ees kaitsetu? Sest nende allikas on mujal.

.

.

Võrdleksin pleierit selle teleturus ohtrasti reklaamitava elekrti-imupulss-seadmega, mis treenib sind siis, kui oled teleka ees vms. Tõepoolest, lihas saab patareilt impulsi ja tõmbub kokku ja saab treenitud. Toimib. Fakt.

Nii, miks sportlased neid ei kasuta? Miks Kanter rühib jõusaalis ja virutab mingit raskust heiteliigutusega kardinasse, sadu kordi järjest? Sest sportlane peab liigutama ennast ise, välised impulsid ei treeni närvikava ja organismi võimet ise impulsse saata.

(Sellele olen vihjanud nn objekttasandi sissekannetes a la „Olin otsustanud muusikast loobuda ja iseseisvalt tundma hakata“ )

Ja siis loomulikult tunde intensiivsus kui autentsuse garantii (viimati eestindatud Kundera raamat „Elu on mujal“ arendab pisut sama mõtet, seal küll eelkõige poeesiaga seoses (poeesias on tõde kõik, mis on piisavalt intensiivne, poeesia on territoorium, mis sallib kõige vastukäivamaid väiteid... probleemi raskuspunkt on matrixlik – viga on selles, et see pole päris))

.

Ja esteetika, eetika ja headuse pingekolmnurga disproportisoneerumine esteetika kasuks.

.

.

Muidugi võib intellektualismi ka needa ja samastada kirjaliku ehk helitu keele sündi pattulangemisega (seda teeb nt Viivian Jõemets Acta Semiotica Estica III ja V, olles nõnda siinsete ideede kõige täpsemaks negatsiooniks) nt:

„Kirja ja visuaalse info hegemooniat tänapäeva lääne kultuuris võib pidada ajalooliseks juhuseks, asjaolude kokkulangemiseks:

„Inimese evolutsiooni aspektist vaadatuna oleme inimese kui looma „suulisust“ (oralite, orality) [...] arvestades sunnitud tunnistama, et suuline keel on meie liigile sügavalt omane, samas kui lugemist ja kirjutamist võib käsitada kui suhteliselt hilist ja juhuslikku nähtust. (Havelock 1981:13)“

Tuletagem meelde, et maailmas loetletakse tänapäeval rohkem kui viis tuhat keelt, millest vaid umbes 13 protsendil on väljakujunenud kiri [...] Kirja teke on kaasa toonud muudatusi keeles endas: tänu võimele kõnet talletada toimib kiri suulise keele standardiseerijana, misläbi suureneb definitsioonide täpsus, kuid samas väheneb erinäolisus: „Iga indiviidi hääles leidunud algne, ülimalt personaalne vägi nõrgeneb. Võib konstateerida, kuivõrd keele taandamine kirjale ning kirjaoskuse areng hävitavad hääle kui vokaalse kommunikatsioonivahendi individuaalsust“ (Kawada 1998:28)

Ühest küljest on keel muutunud keerukamaks, täpsemaks, analüütilisemaks ja struktuurilt liigendatumaks, mis omakorda on mõjutanud mõtlemise arenemist ratsionaalsemaks. Teisest küljest on aga keeles toimunud teatud kuivamine, hääle kantava hinguse hääbumine: „Kiri on end fikseerinud ruumis ja endale omistanud jätkuvuse, kustutades hääle, keele hinguse (le souffke du langage)“ (Kawada 1998:11). Kaob kõne mahlakus, vahetus, värvikus, aset leiab n-ö keele algebroos, misläbi hääle kui meediumi tunnetus nõrgeneb, seotus žestiga taandub.“

.

Samuti on hääl, erinevalt kirjast, kehaline. „Hääl on kehast lahutamatu: „Hääle eraldamine kehast on vivisektioon“ (Regy 1997:45). Hääle tekitamise eelduseks on elav ja funktsioneeriv keha, hääl on elu olemasolu tõestus [...]“

Ta jõuab välja lausa selliste väidete ja vihjeteni, et selle kirja ja visuaalse info domineerimine on süüdi ühiskonna esteetiliselt normatiivseks kujundamises (nn Cosmo-kultuur) ja kuna „„foneetiline kiri lahutab mõtte teost“ (McLuhan 1962:22), kaugeneb inimene kuulmisest, kompimisest ja haistmisest maailma tajumisel, tunnetamisel ja tõlgendamisel ning kohandub visuaalsuse hegemooniaga. Sellist tasakaalustamata sensoorset tegevust, kus üks meel, st nägemine, oluliselt domineerib teiste meelte üle, on peetud ka tänapäeva lääne inimese vaimse ja emotsionaalse terviklikkuse lõhestatuse põhjuseks, sest „igas kultuurikontekstis on alati problemaatiline, kui ühele meelele langeb osaks katkematu tugev energiavoog ning seda stimuleeritakse rohkem kui kõiki teisi meeli“ (McLuhan, Powers 1989:37) ning ratsionaalse mõtlemise ja tunnete lahususe võivad põhjustada ühe meele nii üle- kui ka alastimuleerimine (samas), millest lähtuvalt võibki vaadelda meie aja inimest kui „skisofreenilist“ (McLuhan 1962:22).

[valge nahaga õhtumaist ülemõtlejat võib vabalt kirjeldada kui patoloogilist nähet... ehk peaks lõplikule ravile mõtlema?]

.

.

.

.

.

Viivian Jõemetsaga ühendab mind see, et ka mina pean seda üleminekut väga laiade tagajärgedega olevaks. Samas ei saa ma olla nõus enamike alusväidetega, sest need ei ole enam õiged, tehnoloogia on muutunud olukorda – (mobiil)telefon on lõiganud hääle lahti ruumist ja salvestustehnoloogiad on lahutanud ajast - hääl on kehast lahutatud. Jne.

.

[siin väsis selle blogija keha]

.

.

.

,