Plönni-iivelduse puhul

,

.

.

.

.

Mõned ajakirjanduses ilmuvad plönnid („nupuke“ on kaugelt liiga eufemistlik), mis pretendeerivad sugulusele raamatuarvustuse või –tutvustusega, on nii väljakannatamatult küündimatud, et nende lugemine tekitab tugeva füüsilise vastikus- ja masendustunde (vist midagi käbikehaga seoses, tuntav stressihormoonide tulv vajub kuskilt kopsu kohalt diafragma suunas).

.

.

MP väidab EPLis, et Kundera hoiatab oma romaaniga „Elu on mujal“ ideelise lollpea eest.

See kõrkusest ("saab koolikirjandeile tsitaate") ja pinnapealsusest ja küündimatusest koosnev plönn on Käsperi „Kreutzeri sonaadi“ plönnist parem ainult seetõttu, et on lühem.

.

.

„Ent romaani tegelased on liiga oma aja lapsed ja jäävad vähemalt nooremale lugejale mõistetamatuks. Selleks oleks vaja rohkem konteksti, ent teos (stiililistel põhjustel) seda ei anna. Nii jääbki „Elu on mujal” 21. sajandil, kus noorte mässamine pole enam eriti moes ja ka poeet pole oluline ühiskondlik figuur, pigem ajalooliseks romaaniks heade ajalooliste teadmistega publikule,“ kirjutab MP.

.

Pole midagi öelda. Täiesti ebapädev.

.

„Peategelane Jaromil on tõe­poolest poeet, 1940-ndate lõpu tšehhi luule tõusev täheke, kelle elu- ja loomislugu Kundera pedantselt kirjeldab: alustades tema eostamisest romantilises looduses Praha lähedal ja lõpetades luuletaja surmaga, mis saab teoks (osalt ta enda soovil) sobivas vanuses – ta on üheksateist,“ on teises lõigus.

.

.

Kas luuletaja eostati ikka romantilises looduses Praha lähedal? Romaani esimesel (sic!) tekstiga lehel on kirjas:

„Luuletaja ema ei nõustunud aga mingil juhul, et luuletaja eostati laenatud korteris (seal valitses poissmehelik segadus ja ema meenutas vastikustundega ülestegemata voodit, kus vedeles tundmatu kordsus pidžaama), ja ühtlasi heitis ta kõrvale võimaluse, et laps eostati pargipingil, kus ta oli vastumeelselt ja vähimagi naudinguta soostunud armatsema, mõeldes ise jälkusega, et ainult prostituudid armatsevad pargipinkidel. Nii et ta oli täiesti veendunud, et luuletaja eostati ühel päikeselisel hommikupoolikul suure rahnu varjus, mis kõrgus pidulikult teiste rahnude vahel orus, kus prahalased pühapäeviti jalutamas käisid.“

.

Kundera näitab, et ema tegi järelduse esteetiliste, mitte analüütiliste kriteeriumite alusel. Ema ei lähtu ratsionaalsest tõenäosusest, vaid poeetikast. Ilusa vale motiivi analüüs on teoses üsnagi läbiv.

.

Ja ka poeedi surmas taga on esteetiline, lüüriline hoiak. Ta ei taha surra, tal pole surma soovi, tal on üleva, poeetilise žesti soov (surm saab küll olla žesti teostamise atribuut). Ta tõugatakse ühel peol alandaval viisil rõdule, väljas on külm ilm ja ta on õhukeselt riides. Ta ei saa minna tagasi tuppa, sest see on ebapoeetiline ja ülevusetu, see on labane (proosa), stoilises külmatrotsimises on mingigi poeetiline žest, pragmaatiline soojakobimine on hale ja labane. Samas on rõdu ka liiga madal, et teha enesetapp (ülim poeetiline žest, eks).

„Ta läheb rõduääre juurde ja vaatab alla. Oh õnnetust, rõdu pole piisavalt kõrge, et ta võiks olla kindel oma surmas, kui ta alla hüppab. Rõdul on külm, tema kõrvad on jääs, ta hüppab ühel jalalt teisele ega tea, mida teha. Ta kardab, et rõduuks avaneb, ta kardab näha pilkavaid nägusid. Ta on lõksus. Ta on farsilõksus.

Lermontov ei karda surma, kuid ta kardab naeruvääristamist. Ta tahaks hüpata, kuid ei hüppa, sest teab, et enesetapp on traagiline, kuid ebaõnnestunud enesetapp on tobe.“ (lk 361)

.

.

Oma ea kohta pole ta ka sugugi loll, õpib ülikoolis poliitteooriat, lihtsalt tema afektistruktuuris prevaleerib esteetiline (lüüriline/poeetiline) motivatsioonistik. Ilu võidab mõistuse. Valikusituatsioonis langeb liisk alati kõige ülevama/ilusama/poeetilisema kasuks (sh ka eetiliste valikusituatsioonide puhul).

Ja selle afektistruktuuri kaine kirjeldamine on suure heuristilise väärtusega ja vägagi aktuaalne (ja kui suur osa populaarsemast nüüdiskirjandusest käsitleb (oimamatult) selle inimtüübi variatsioone!, Õnnepalu on lausa musternäide, (ka palju Unti), Kureishi, Houellebeqc, Beigbeder, Makine jms).

.

.

[„Püi, kui kole plönn!“]

.

.

***

.

„Luule on territoorium, kus iga väide saab tõeks. Luuletaja ütles eile: elu on tühine nagu nutt, täna ütleb ta: elu on lõbus nagu naer, ja mõlemal korral on tal õigus. Ta ütleb täna: kõik lõpeb ja kaob vaikusesse, homme ütleb ta: miski ei lõpe ja kõik kaikub igavesti, ja mõlemad väited on tõesed. Luuletaja ei pea midagi tõestama; ainus tõestus on tema tunnete intensiivsus.“

.

.

Hilisemates teostes asendub poeetilisus/lüürilisus üha enam muusikaga ja „Eesriides“ (2005) võtab ta selle tendentsi üsna lühisõnaliselt kokku [muuhulgas vastandab selle (kunderalikule) romaanitarkusele]:

„Hegel ütleb, et muusikal ja luulel on maalikunsti ees eelis, milleks on lüürika (das Lyrische). Ja lüürikas, lisab ta, läheb muusika veel kaugemale kui luule, kuna ta on võimeline haarama hinge sisemaailma salajasemaidki liikumisi, mis on sõnadele kättesaamatud. Seega on olemas kunstivorm, antud juhul muusika, mis on lüürilisem kui lüüriline luule. Sellest võime järeldada, et lüürika mõiste ei piirne vaid kirjandusstiiliga (lüüriline poeesia), vaid iseloomustab pigem teatud olemise viisi; ja sellest vaatepunktist on lüüriline poeet omaenese hingest pimestatud inimese kõige ehedam kehastus, kes tahab, et teised teda kuuleksid.

Ma olen juba ammust aega vaadelnud noorust kui lüürilist iga, aega, mil üksikisiku tähelepanu on suunatud peamiselt endale, suutmata näha, mõista või hinnata klaarilt maailma enda ümber.“

.

.

Romaanis „Elu on mujal“ ütleb ta ka, et lüüriline poeet pakub maailmale oma autoportreed. Ka see on ääretult aktuaalne, protsess, mida on võimendanud identiteeditehnoloogiate vohamine (elustiiliajakirjad, orkut, facebook (+ photoshop), blogi! jne).

.

Ja loomulikult on lüüriline poeet just teatud olemise viisi (afektistruktuuri) kirjeldus. Kui DK ütleb, et vihkan valesid/ ka ilusaid, siis on nende sõnade sisuks rohkem kunderalik vastumeelsus lüürilisele hoiakule kui lüürilise poeedi autoportree, teisisõnu poeet selle sõna harjumuspärases tähenduses ei pruugi sugugi olla lüüriline poeet. Pigem iseloomustab see tõepoolest noorust (mitte lakoonilise väljenduvormi eelistamist ja kasutamist).

.

.

.

,