Embarras du Choix

W. alustas ühte oma tähtsaimat teost ridadega, mis kuulutasid, et edasist mõistab vaid see, kes neid mõtteid juba mõelnud on.

Mu uus sõber kirjutas kord
(Tahtsin praegu sedaviisi jätkata, aga märkasin kohe, kui ebatäpselt jälle väljendun. Sõna „sõber” tähendus on viimase 10 aasta jooksul rohkem muutnud tähendust kui "telefon" või "arvuti" või "internet".
(„Aasta jooksul”... ka see väljend on iganenud. „Aasta sprindil” ei, „aasta ärajooksul”)

Kuidas nimetada inimest, ei, ei, kuidas nimetada mõnede inimlike omadustega tutvust, mis ei kohusta millekski, mis ei luba midagi, millel on lühike minevik ja mis võib iga hetk enesestmõistetavalt katkeda, küsimusteta; suhet, millel pole mingeid sideme (st siduvaid) omadusi; mis on, mis on.. teadvustatud mittevaenulikkus? Või pigem mittevaenulik teadvustatus. Ma ei saa öelda sõbralik teadvustatus, sest „sõbralik” on juba positiivne väide, see nagu väidaks, et midagi on (on sõbralikkus), tegelikult on ainult midagi puudu (vaenulikkus).

Tean! Ironiseerin vormiga sisu kallal – kaotan tühiku. („Sõnavahe” on samuti igand.. me oleme tekstid tühikute, mitte sõnavahedega.)
Niisiis:)

Mu uussõber kirjutas kord read, mida samuti vast mõistab vaid see, kes neid tundeid juba mõelnud on.

“Sõbrad on kuidagi haprad. Või oskuslikult vastuoksuslikud.

Keha püüab vahet teha: kurvastada kellegi pärast, aga mitte kellegi tõttu. Usaldada, aga mitte sõltuda. Armastada, aga mitte tingida.”

Siin on kurba geniaalsust.
Ma mõistsin neid hetkega ja need lisandusid sellesse tohutusse painajalikku varasalve, kus keegi (mitte mina!) hoiab asju, mida mitte keegi (mina!) unustada ei saa.

Eneseajastu minahääl.

Minu hääl.

Aktiivsus ja kontroll peab alati olema minust.
See ei tähenda, et ma oleks üdini omakasupüüdlik teisi ära kasutav egomaniakk.
Ei. Ma teen hea meelega head.
Isegi enam – ma janunen olla hea!
Aga ma ei talu, kui keegi tuleb ja nõuab (palumine on üks nõudmise vorme), et teeksin midagi. Ma poetan hea meelega kerjusele midagi mütsi sisse, olgu, kaks vaskkrossi kindlasti, kolme jaoks on aeg liiga heitlik. Ma lähen ja annan hea meelega, aga ma ei kannata, kui minu käest tullakse küsima.
Ma tunnen tihti inimestele kaasa, aga ma ei talu, kui mult nõutakse kaastunnet.
Ja just, kurvastan kellegi pärast, aga mitte kellegi tõttu.
Mina kurvastan, aga mind ei tohi kurvastada..
Ärge mõistke mind valesti, ma ei ole halb, ma tahan olla hea ja alati ka olen, kui saan. Hea on olla hea.
Aga ma ei kannata, kui miski sõidab sisse mu plaanidele.
Nendes plaanides on palju heategusid, palju eneseohverdusi.
Elu on nii ootamatu ja ebakindel. Plaanides on ainus kindlus. Väikestes päevaplaanides ja suurtes eluplaanides.

Miski ei too ellu nii palju määramatust kui teine inimene; miski pole suurem oht mu plaanidele kui sõltuvussuhe.
See ajaks mu hulluks, kui näiteks peaksin mehega autot jagama.
Ma olen ajastu laps, ma olen sõltumatusesõltlane.

C. alustas oma raamatut umbes nii:
„Nagu kõik, kavatsesin ka mina nooruses geeniuseks saada, aga õnneks tuli enne naer peale.”

Meil, uusnoortel, puudub huumorisoon. Vähemalt, mis puudutab eluprojekte.
Ühiskond ja traditsioon ei anna (st sunni) enam eluteed, meil on palju võimalusi ja vabadusi (ja me ise rohkendame neid üha) ning seega me peame elama oma meeletute unistuste ja ambitsioonide järgi.

Me ei võta midagi tõsisemalt kui oma elu ja unistusi.
Ning see on tõeline põrgu.
Mida andekam inimene, seda rängem koorem. Halastamatum enesetürannia.

„Ta oli kahvatu, silmad põlesid, rammetus oli kõigis ta liikmeis, kuid hingamine muutus tal äkki nagu kergemaks. Ta tundis, et heitis endast juba kõrvale selle raske koorma, mis teda nii kaua oli rõhunud, ja hinges hakkas tal äkki kerge ja rahulik. „Issand!” palus ta. „Juhata mulle mu tee ja ma loobun oma neetud . . . unistusest!””
lk 60