Päris patt

„Tavaliselt viidatakse pärispatu mõistega abstraktse inimese suutmatusele kontrollida oma ihasid. Ehk siis kaldutakse selle õpetusega seletama langenud inimese ihadest tingitud avatust kurjusele ja ebamoraalsusele. Ometi pole pärispatu õpetuse tuumaks mitte inimese ebamoraalsus, suutmatus pidada kinni Seadusest, ega ka mitte võimatus teha häid tegusid. Õpetus pärispatust osutab millelegi palju fundamentaalsemale.

Kristluse keskmes on alati indiviid, mitte abstraktne Inimene. Indiviid ehk konkreetne inimene, kes elab konkreetses ajaloolises kontekstis. Inimene siin ja praegu. Ja ka õpetus pärispatust osutab alati konkreetsele indiviidile. Kuid talle ei panda süüks mitte ebamoraalsust, vaid seda, et viimselt osutub ta alati pettumuseks. Indiviidi pärispatt – tema traagika – seisneb selles, et viimselt on ta ikkagi läbikukkumine. Ja see käib iga inimese kohta. Niisiis pole tähtis kui tore, heatahtlik, vaga, sõbralik, armastav, püüdlik jms. inimindiviid on, viimselt valmistab ta ikkagi pettumuse. Seepärast ei näegi inimene teises iseennast, sest teine on alati pettumus nagu ta isegi.“

kirjutas MD oma ajaveebis (õige on ka „oma aja veebis“).

Jah, isegi kui mõtlen Temale (suur algustäht on siin kitši ja austuse nukker süntees), siis on seal pettumus. Tema on pettumus.

Traagika seisneb selles, et armastus ei kadunud.
Pettumus, haavumus, solvumus tulid lihtsalt juurde. Armastuse kõrvele. Sinna, kus oli olnud ainult tõmme, tekkis ka vihane ja auhaavatud eemaletõuge. Tõmme ja tõuge annavad kokku rebimise. Pinge. Püsiva kärisemisvalu.
Armastus jäi.
Kõik jäi – armastus, viha, kiindumus, jälestus, süü, õrnus, äratõuge, iha, määritus, solvumine, igatsus, hellus... kõik jäi, nii suudlus kui süljelärakas südamele.
Ainult Tema ei jäänud.

Ma mõtlen liiga palju. Sellepärast ei suuda midagi unustada.
See on haigus.

Elujõud seisneb unustamises.

Ja sõnastamatuses.
See on ränk saatus haigestuda kirjandusse. Mõelda, et elu on žanr ja maailmal on grammatika.
Siis hakkavadki su keele piirid olema maailma piirid. Ning me teeme palju vigu. Küll sõnastus, interpunktsiooni, süntaksi.. ja toimetajat ei ole.
Riimid jäävad üha harvemaks.
Riimid on kokkukõla, aga ajastu soosib vabavärssi.
Riimitult tilkuvat monoloogi.
Jah, isegi pisarad tilguvad ükshaaval.
Üks
haaval,
mis
kinni
ei
kasva.

Üks ongi haav.
Inimene sünnib haavana ja sureb haavana.
Õnnelikud on need, kelle elu on kinnikasvamine.
Et sõnast õnnelikud saab moodustada ainsust, on üks neist keelevigadest, mille eest just hoiatasin. (Keda!?)
“Õnnelik inimene“ on oksüümoron.
See on keeleviga.
Tähendus on ainult õnnelikel inimestel.
Mitmus.

Panen ühe s-i veel:

mitmuss

(„mit“ tähendab saksa keeles „koos“ ja „kaasa“; „mus“ on eesti keeles seesütlev vorm „mina“st ja „muss“ tähendab saksa keeles „peab“ ja „muss“ on veel eestikeelses slängis „muusika“)

Ka „ma armastan“ on üpris hirmus.
Sellest hirmsam on ainult „mina armastan“.

Ainult „me“ ja „meie“ suudavad seda verbi elustada.

Inimese puhul on hirmus see, et ta suudab armastada asju.

Täpsemini: hirmus on see, et ta armastab teist inimest tihti samal viisil.
Nagu asja.
“Samal viisil“. See on ilus fraas.
Viis on muusikaline termin.
“Samal viisil“. See on ilus faas.

Ja see polnud praegu keeleviga.
Tükiviga.
Nüüd oli.

Muuseas, ka meil oli faas „samal viisil“.

Hiljem tuli r juurde ja faasist sai fraas.
Ilma jutumärkideta.

Praegu ma joon džinni toonikuga.

Sellest ka see lobisemishimu.

N kargas hommikul läbi MSNi näkku ja teatas, et teeb nüüd pausi. Saab nüüd magistri, aga siis tõstab iivet.
N on suurepärane näide hariduse faktilisest mõjumatusest.

N on loll lehm selle kujundi kõige sügavamas mõttes.
See kujund pole muidugi kuigi sügav. Mitte rohkem kui ta spermajanune üsk.
Rohkem paks ja nürimeelne.
Mingil müstilisel kombel oli see janu juba paar kuud tagasi kustutatud.
Millise ilase kädinaga ta kuulutas, et temale on elu püha ja lapsi tuleb nii palju kui saatus tahab.
Mul läks süda pahaks.
Ta kehastas hoobilt kogu naissoo jäledust („Saladustele“ lisaks).. pimedat emast sigivust. Kuhu ja millal iganes.
Kekutas, et ta ei viitsi muule mõelda ja „glob-„ algusega sõnu ei suuda ta isegi hääldada.

Temale tulevikku ei eksisteeri.
Täpsustan: temale tuleviku mitteeksisteerimist ei eksisteeri.

Majandus, demograafia, kliima...

Umbes kaheksa tundi hiljem sain vastu näppe.

Mu arutlev mõtlemine sai..

Surusin oma vastumeelsuse alla ja läksin vennanaise sünnipäevale.

Natukese aja pärast istusin veiniklaas käes diivanil, vaatasin ühe silmaga televiisorit ja proovisin püüdlikult olla seltskondlik.
Ja siis ronis väike P, nende viieaastane tütar, mulle sülle ja ütles, et vaatame koos multikaid (oskas ise DVD mängijasse panna ja selle oskuse üle uhkustki tunda).
Miski mus murdus. Ta ei kartnud mind, ta usaldas mind, temas oli rikkumata lähedus.
Ronis mulle sülle ja oli seal täiesti vabalt ja iseenesestmõistetavalt.
Lõhnas armast lapselõhna ja õhkas sooja elu.
“No vaatame!“

Tundsin, kuidas mu elus on midagi nii puudu ja valesti. Pisar tükkis silma.
Elu puudutus oli nii haigelttegevalt tugev.
Kõik oli kadunud, tulevikuhirm, roiskuv kultuur, üha enam infantiilistuv vaatemängu-ühiskond ja globaalne soojenemine.
Elu puudutas mind.

Ometigi ukerdasin tunnike hiljem raudteel.
Pudel „Rocki“ näpus.
Ma ei joo eriti õlut, aga sel hetkel tahtsin.
Ma ei tea isegi miks. Just nagu kiuste. Kontrastiks.
Pudelist õlut joovas naises on midagi eemaletõukavat ja labast.
Vist just selle pärast.
Olin sukkades, põlvini ametnikuseelikus ja peene pintsakuga (et näidata oma väikekodanlikule vennale ja ta väikekodanlikule naisele moodsat iseseisvat naist) ning ukerdasin mööda liipreid. Kallitel tikkkontsadel.
Tahtsin.
Tahtsin olla sügavmuserdunud naine. Langev.
Tikkkontsasadel tuikuv.
Vägistamist provotseeriv.
Värvitud silmad, luksuslik rinnahoidjapits pintsaku alt välkumas ja kange õlle pudel hoolikalt maniküüritud sõrmede vahel.
Mulle lihtsalt meeldis see pilt.
Kujutlesin seda mingi kaadrina mõnest Euroopa väärtfilmist.
Ma polnud kuigi purjus, aga roll nõudis tuikumist ja ebakindlaid samme.
Ning oma rolli võtan ma tõsiselt.

Nüüd joon džinni toonikuga.
Ka sellest on vähemalt pool žest.

Kirjavead parandan homme.
Alati.