Lühidalt

„Asi on selles, et seda inimelu, milles ei olnud muid dramaatilisi sündmusi peale nende, mis ta ise esile kutsus, aga mida hinges sellise kire ja intensiivsusega läbi elati ja teatud moel lavastati – seda elu võeti ülimalt tõsiselt“
lk 26

Jah, ühiskond on nii vaba ja vatine, et suured eludraamad tuleb ise lavastada või kellelegi teisele näidelda (jutustada, kirjutada vms).

Meie suurim draama on vältimatu valik argise labasuse ja kunstliku romantiseerituse vahel.
Esimest muudab üha talumatuks arenev esteetiline tundlikkus (kui see ikka areneb), teist muudab üha võimatumaks arenev reflektsioon, eneseteadvus ja siirusenälg (kui need ikka arenevad).