Mul on olnud alati palju unistusi.
Osad hääbusid rahulikult, osad kasvasid ja kinnistusid.
Nooruses on hea unistada, sest mõistus veel ei sega ning aega ja võimalusi nende teostamiseks tundub lõpmatult.
Tugevaimaks kinnistusid kaks. Suured ja ilusad. Päikselised ja igavest õnnelikkust täis.
Minu salaunistused. Minu.
Need tundusid eriti intiimsed ja unikaalsed.
Tagasi vaadates tundub see kummaline, et ma tõesti siiralt ja kõheldamatult pidasin unistust oma kallimast täiesti originaalseks. See oli mu minast nii eristamatu, et tundus täiesti kordumatu, nii väljendamatuseni eriline.. ometi on unistus Suurest Armastusest vist kõige üldinimlikum unistus üldse.
Ja siis veel saada suureks kirjanikuks.
Selleks, et unistus Suurest Armastusest täituks, ei pidanud suurt midagi tegema. Pidi lihtsalt ootama õiget aega. Ootama, millal Tema tuleb.
Umbes nii*:
(*mälupilti kohandatud hilisema maitse järgi)
Aga et saada suureks kirjanikuks pidi palju lugema ja palju kirjutama. Seda ma tegin päikselise innukusega. Lugesin usinalt ja kirjutasin väikseid jutukesi (näiteks Suure Armastuse saabumisest, eks) ja väikseid ABAB-salmidega luuletusi.
Aeg tuli maa ja mere peal,
silm mõnda seletas...
Mu unistused hakkasid pisut oma iseloomu näitama. Kord müksasid, kord tõukasid põlvili, aga ka muutusid natuke täpsemateks ja kapriissemateks.
Kriipisin natuke südant. Sellest, et see oli vaid pisuke kriipimine, sain aru alles palju hiljem, siis oli see iga kord mu väikese naiivse maailma lõpp. Nutsin mõne õhtu, sõin ohtralt jäätist, kuulasin klappidest „Vennaskonda“, nutsin veel rohkem ja kirjutasin luuletusi, mis paneksid kividki nutma. Õigemini punastama.
Unistus suurest armastusest jäi.
Tegelikult on praegugi. Ainult, et nüüd see poob mind, mitte ei tõota igavest päikselist õnne. Peagi, eks..
Tavaline südamemurdmine.
Mu loos ei ole midagi originaalset. Nagu tagantjärele selgus, olid mu unistused kõige tavalisemad unistused. Ka nende purunemine oli täiesti tavaline.
“Armastus vajab saladust ja igatsuse eskalatsiooni, meie ajastu kommunikatsioonivahendid teevad aga iga impulsi kergesti rahuldatavaks...“, ütleb 21. sajandi romantik tühjaksvalutatud resignatsiooniga.
Jah, isegi selle valemi näen nüüd läbi. Kohtusin Temaga ühes noortelaagris. Laager kestis viis päeva, nägin teda teisel, tutvusin kolmandal ja neljandal päeva õhtul tantsisime laagri lõpetamise peol. Vahetasime aadressid ja lubasime kirjutada.
Need olid tavalised tiguposti aadressid. Miskipärast andsime need ja meil ei tulnud korrakski mõttesse vahetada e-maile, kuigi arvan, et meil mõlemal olid need siis juba olemas. Minul vähemasti kindlasti.
Kirjutasime. Igatsesime. Kirjutasime luuletusi (oo jaa! tema ka!), ilukirjelesime. Ah, kuidas ma võisin vaimustuda mõne oma lause, mõne oma kujundi üle! Kirjad jäid hõredamaks. Polnud ju millestki suurt rääkida. Korrutada aina oma suurt igatsust muutus ajapikku üha raskemaks ja hääbus ja hääbus (nii absoluutsest asjast nagu armastus loomulikult ei rääkinud).
Aga lõpetamata ja avali tunne jäi südamesse vaikselt alles ja kasvama.
Oli vahepeal isegi mingeid põgusaid pööritusi, süütuid romantilisi „kõrvalehüppeid“, aga mu süda oli vankumatult truu. Isegi kui udupäine mõistus ta mõnes lõkerdushoos unustas.
Esimene kursus. Tulevane kirjanik astus edukalt kirjanikuainesse.
Mu elu ja mu unistused olid veel ilusasti kooskõlas.
Milline pime ja piiritu eneseusk ja ehk milline pime ja piiritu õnn!
Ja kui ruttus see purunes!
Oli! Oli! Kõike oli!
Aga ikkagi..
Ta kadus nagu mehed tavaliselt.
Argpükslikult.
Üha enam eemaldused, telefonitorru vabandusi kobisedes ja lihtsalt kadudes, kadudes.
“Pole aega..“, „Ma tõesti ei saa..“, „Anna andeks..“
Läinud.
Nii nad kaovadki.
Magasin pisarad silmis suvalisega (hiljem sain teada, et ka see käitumine on üsna tavaline).
Mu tavaline süda oli tavaliselt murtud.
Olin üks tavaline juut ühes tavalises gaasikambris.
„Imelik: mul oli, mille üle mõttesse jääda, kuid ometi süvenesin jäägitult nende tunnete analüüsimisse, mis mul olid Polina vastu. Tõele au andes oli mul selle kahenädalase eemalviibimise ajal kergem kui nüüd, saabumispäeval, kuigi ma igatsesin teda reisil nagu hullunu, ekslesin nagu jabur ja nägin teda kogu aja enda ees isegi unes. Kord (see oli Šveitsis) hakkasin vagunis magades vist valjusti Polinast kõnelema, millega panin kõik kaasreisijad naerma. Ning taas esitasin nüüd endale küsimuse. Kas ma armastan teda? Ja taas ei osanud ma vastata. See tähendab, õigemini vastasin endale jälle sajandat korda, et vihkan teda. Jah, ma ei sallinud teda. Oli hetki (nimelt iga kord meie vestluse lõpul), kus ma oleksin andnud pool elu, et teda kägistada!“
1866
Ma ei viitsi seda lugu detailselt jutustada. See on nii kulunud. Ma olen seda ise endale lõputu kaleda tüdimuseni jutustanud. Isegi praegu kappasin.
Ja sedagi rohkem žanrinõudest.
Kuigi see on üks lõik mu kujunemisloost ja sõnastus oleks eneseteraapiana kasulik.
Mu kujunemisloost sõltumatusesõltlaseks.
Oma ajastu lapseks.
„„Kas teate ka, et meil on kardetav kahekesi koos liikuda: mul on sageli olnud taltsutamatu soov teid läbi peksta, teid vigaseks teha või ära kägistada. Ja kas te arvate, et asi ei lähe nii kaugele? Te ajate mind marru. Või kardaksin ma skandaali? Teie viha? Ja mis läheb mulle korda teie viha? Ma armastan lootusetult ja tean, et pärast seda armastan ma teid tuhat korda enam. Kui ma teid kunagi tapan, siis tuleb ju ennastki tappa; aga ma ei tapa end niikaua kui saab, et tajuda seda talumatut valu ilma teieta. Kas teate ka uskumatut asja: ma armastan teid iga päevaga üha enam, aga see on ju peaaegu võimatu. Ja seejuures ma ei peaks olema fatalist? Kas mäletate, üleeile sosistasin teile Schlangenbergis teie väljakutse peale: öelge üks sõna, ja ma hüppan sellesse kuristikku. Oleksite te lausunud selle sõna, ma oleksin hüpanud. Kas te tõesti ei usu, et ma oleksin hüpanud?“
“Kui rumal loba!“ hüüdis ta.
“Mul pole sellega tegemist, kas see on rumal või mitte,“ hüüdsin mina. „Ma tean, et ma teie seltsis pean rääkima, rääkima, rääkima – ja ma räägin. Ma kaotan teie juuresolekul kogu enesevalitsemise ja mulle on see ükskõik.“
“Milleks peaksin ma teid laskma hüpata alla Schlangenbergilt!“ ütles ta kuivalt ja kuidagi eriti solvavalt. „See on mulle täiesti kasutu.“
“Suurepärane!“ hüüdsin ma. „Te ütlesite meelega selle suurepärase „kasutu“, et mind masendada. Ma näen teid läbi. Kasutu, ütlete teie? Aga lõbu on ju alati kasulik, ja metsik, piiritu võim – kas või kärbsegi üle –, see on ju ka omamoodi nauding. Inimene on oma loomult despoot ja armastab piinata. Teie armastate seda väga.““
lk 345-346
Moraalne terror. Erootiline terror. Sentimentaalne terror.
Demonstratiivse hoolimatuseni ja näed-kui-ruttu-sain-üle terrorini laskumiseks olime siiski mõlemad liiga peened.
Liialt luuleinimesed, liialt teatriinimesed, liialt draamainimesed, liialt kirjandusinimesed.
Vahel olin pisarateni solvunud tema lihtlabase üldmeheliku ärakadumise peale – nii labaselt! Kuidas ta võis!
Loomulikult leidsin ma talle peagi küllaga õigustusi. Et ei suutnud jne.
No ja ei suutnudki ju.
Ja milles teda süüdistada? Lihtsalt selles, et ajastu haigus progresseerus temas kiiremini?
Ei, see südamemurd polnud kuritöö, vaid tragöödia.
(Alguses reageerisin sellele loomulikult kui kuritööle; valu pimestas)
Tavaline tragöödia, mida vaid vähearenenud inimesed peavad kuritööks.
Ja leiavad palju moraalset lohutust teise süüdistamisest.
Õndsad on vaimust vaesed..
Noorena oli mu draama-armastus palju vahetum ja loomulikum. Oo, milliseid lavastusi ma läbi tundsin, milliseid teoseid, milliseid filme!!!
Milline katarsis pärast eesriide langu!
Õnnis noorus!
Üks mu lemmikuid oli Goethe’lt. See on mul siiani peas, kuigi edastasin selle mõlemal korral kirjalikult.
On kohustus liig raske kanda,
Ja sõna jäädavalt ei püsi jõus.
Ja uusi tõotusi ju anda
ei saa, kui süda pole nõus.
Sa vanu võlulaule proovid
ja sellele, kes vaevalt rahunend,
uut õndsat orjapõlve soovid,
et jälle hing viiks ohtu end.
Miks seda peitemängu pikka?
Ei kummalgi ju ole süüd!
Kord tõde välja tuleb ikka
ja sõna tagasi sa saad mult nüüd.
End milleski ei mõista süüdistada.
Sul pole vaja seista, silmad maas.
Ent luba nüüd, et lähen oma rada
ja enesesse tõmbun taas.
Peab ikka väärt inimene olema, kellega suhte säilitamine kaalub üles
s e l l i s e hüvastijätu!
Eriti nooruses, kus žanr domineerib nii täielikult inimese üle, et teda tavaliselt isegi vilksamisi ei märgata. Öeldakse: armastab oma fantaasiat temast, mitte teda. Täpsem oleks: armastab seda karakterit sellest näidendist/romaanist/filmist ja armastatakse seda rolli. Umbes nagu eesti rahvas armastas kõrgemoraalset kingseppa Johannest ja valis ta Riigikokku. Peab ikka naiivne olema selleks Kaljo Kiiska pidada.
Muuseas, see luuletus on üks kontsentreeritumaid sõnastusi ühele tänapäeva levinuimale psühholoogilisele mehhanismile.
...
Ent luba nüüd, et lähen oma rada
ja enesesse tõmbun taas.
Ja tõepoolest! Ma kasutasin seda kahel korral. Ja mõlemal korral täiesti siiralt, lahmasin südamest nutta, olin nädalaid masenduses ja melanhoolne ja mis kõik. Teiseks korraks oli esimene kord ju täielikult ununenud. Õnnelik unustav lapsemõistus..
Seda kummalist seika täheldasin muidugi palju-palju hiljem. Kui hakkasin oma käitumist põhjalikumalt reflekteerima.
Ja see ajastu haigus, mis temas kiiremini progresseerus, see on Oma Unistuse domineerimine Meie Unistuse üle, Suure Armastuse üle.
See on tõsine ja raske haigus. See sööb kogu elurõõmu.
Sellesse nakatunud inimene ei suuda rahulikult jõude olla. Ta ei suuda midagi nautida.
Andestage need labased (ent seda täpsemad!) verbid, aga ta ei suuda ei hängida ega tšillida. Kolm-neli päeva tegevusetut jõude-elu on tema jaoks absoluutne piir (kui seda just ei sunni peale mõni vääramatu välisjõud).
Mis tahes tema tegevusele annab tähenduse tema pöörane unistus. Ja selle pöörase unistuse taustal pole ükski tema tegevus piisavalt hea ja põhjendatud, mistõttu kannatab sellesse haigusesse nakatunu pidevalt eneserahulolematuse all.
Igal õhtul loeb ta kokku sammukesi ja sentimeetreid, mis lähendavad teda eeldatavalt tema pöörasele unistusele. Miljonist ja modellikarjäärist Suure Kirjaniku ja Suure Artistini. Surematuseni, surematu kuulsuseni.
No kaua sa jalutad käevangus, kui ükski neist hädaga sünkroniseeritud meie-sammudest pole su Oma Unistuse poole? See on ju raisatud elu, raisatud unistus.
See pole ju Minu Unistuse taustal ökonoomne!!!
Sul on ainult üks elu – võta elult maximus!
Õnnetu on individualist, kes näeb oma julmust.
Aga Unistusest ta loobuda ei suuda.
Kannatab.
Needus!
No comments:
Post a Comment