ja sõna jäädavalt ei püsi jõus..

„Kõik mainitud kirjanikud on misantroobid isemoodi, igaüks paljastab inimese jälestusväärse olemuse just selle kandi pealt, mis teda kõige enam ärritab. Ühendab neid tundlik, elav aju, mis sekundikski ei “lülitu välja”, ei leebu, domineerides südame üle; kuid kõige suurem, kõige põhimõttelisem misantroop on muidugi Sartre – ta on nii suur misantroop, et põlgab isegi misantroopiat, nimetades seda humanismi erivormiks. Mitte keegi enne ega pärast Sartre’it, kui välja arvata mõned tema haledad postmodernlikud epigoonid, pole tõlgendanud misantroopiat võimalusena vihata mitte üksnes inimest, tema näruseid mõtteid ja võltse tundeid, vaid ka olemist, elu ennast. Sartre ei kurda, et elu on mõttetu – ta lausa mõnitab elu kõiki külgi, nii sotsiaalset, vaimset kui ka füsioloogilist.“
K.K. 2002

Sartre kirjutas oma noorusajast autobiograafia.
“Sõnad“

Ta armastas raamatuid nii, et nendes sisalduv maailm sai talle reaalsemaks kui reaalne maailm.

Sartre armastas sõnu.
See oli traagiline armastus. Tema armastus pettis teda (nagu reaalses maailmas ikka).
Ühel hetkel sai ta aru, et sõnad ei loe (nagu reaalses maailmas ikka).
Aga inimese teadvus kobrutab sõnadest, inimene armastab sõnadega, kui inimene näeb ilu, siis ta tahab sellest rääkida, ta tahab sellega rääkida, ta tahab temaga rääkida, ta tahab puudutada sõnadega..

Ta armastas sõnu. Ta kirjutas neid. Ta luges neid.
See kõik oli ühepoolne.
Ühel hetkel sai ta sellest aru.
Sõnad ei loe. Sõnad ei kirjuta.

Ka mina murdusin nii.
Ma sain ühel hetkel aru, et sõnad ei loe.

Ta ütles mulle palju ja ilusaid sõnu.
Aga samahästi ta oleks võinud öelda ka koledaid sõnu. Või üldse mitte öelda.
Ütles, et ei lähe kunagi, aga läks.
Ütles, et jääb alati sõbraks, aga ei jäänud.
Jah, need olid sõnad ja sõnad ei loe.
Aga inimene ju usaldab sõnadega ja ei saa ju usaldada, kui sõnad ei loe.

Sartre pigistas läbi hammaste oma valusa elukogemuse, litsus nad sõnadesse, endal alanduspisarad silmis, sest sõnad ei loe, aga muud tal ei ole.
„Sõnad ei loe, loevad ainult teod,“ sõnas Sartre.

Ma ei saa midagi teha, ma ei tohi midagi teha (andsin sõna).
Nüüd kirjutan sõnu.
Nagu reaalses maailmas ikka.