Üksinduse ajajärk

„See on hingeline, psühholoogiline asi. Et maailma uueks muuta, on tarvis, et inimesed ise teisele teele pöörduksid. Enne kui sa tõesti igaühele vennaks ei saa, ei tule vendlust. Iial ei suuda inimesed mingisuguse teaduse ega mingisuguse kasu järgi õiglaselt jagada oma vara ega õigusi. Ikka leiab igaüks endal vähe olevat ja ikka saavad nad nurisema, üksteist kadestama ja hävitama. Teie küsite, millal see [unistus taevariigist – E.] täide läheb. Läheb täide, aga enne peab lõppema inimese üksinduse ajajärk.“ – „Missuguse üksinduse?“ küsin mina. – „aga niisuguse, nagu nüüd igal pool valitseb, ja iseärnis meie sajandil, aga see pole veel lõpule jõudnud ja pole selle aeg veel täis saanud. Sest nüüd püüab igaüks eraldada oma isikut ikka enam, tahab iseendas tunda elu täiust, aga selle asemel tuleb kõigist pingutusist elu täiuse asemel täielik endatapmine, sest oma olemuse täieliku teokssaamise asemel langetakse täielikku üksindusse. Sest meie ajal on kõik üksikuteks jagunenud, igaüks eraldub oma urkasse, eemaldub teisest, peidab ennast ja seda, mis tal on, ja lõpetab sellega, et ise tõukub inimestest eemale ja ise tõukab inimesed endast eemale. Kogub üksildaselt varandust ja mõtleb: kui tugev ma nüüd olen ja kui kindlustatud, aga ta, meeletu, ei teagi, et mida enam ta kogub, seda enam vajub endatapvasse jõuetusse. Sest ta on harjunud lootma ainult enda peale ja on eraldunud tervikust ühtsusena, on harjutanud oma hinge mitte uskuma inimeste abisse, inimestesse ja inimkonnasse, ja aina väriseb sellepärast, et läheb kaotsi ta raha ja sellega omandatud õigused. Igal pool hakkab nüüd inimlik mõistus pilkavalt mitte aru saama, et isiku tõeline kindlustus ei seisa mitte tema isiklikus üksildases pingutuses, vaid üldises inimlikus tervikluses. Aga tuleb nii, et ka sellel hirmsal üksindusel saab aeg täis ja kõik mõistavad ühekorraga, kui ebaloomulikult nad üksteisest eraldunud olid. Niisugune saab juba olema aja vaim ja siis imestutakse selle üle, et nii kaua istuti pimeduses ega nähtud valgust.“

Kirjutas prohvet 1879

Jah, üksinduse ajajärk polnud siis veel lõpule jõudnud. Pole päriselt vist praegugi. Kõvasti arenenud küll.

Ma näen, et tal oli õigus. Ma mäletan, et olin palju õnnelikum, kui elasin vahetult, avatult ja polnud kapseldunud. Aga kapslist ma välja ei roni. Lahustumise ja enesekaotamise hirm on siiski alati, igal reaalsel valikuhetkel, suurem kui üksioleku.. jah.

Olen harjunud lootma ainult enda peale. Mitte et mulle poleks tuge pakutud. Praegugi pakutakse. Ütlen ära.
Olen tänapäeva inimene – tänulikkus ja võlguoleku-tunne lausa poovad mind. Ma teen kõik, et mitte olla kellelegi võlgu või tänulik. Rääkimata koormaks olemisest. Sõltuvussuhtest.

Sidemed.
Lõikan need läbi, et olla vabam.
See on narkomaania. Tunnen, et see lõhub ja põletab mind, aga vastu hakkamiseks pole jõudu.
Ulatad käe?

Ma ei võta seda vastu.

Sest mu oma tänamatus hakkab mind hiljem piinama. Ma ei ole sulle tänulik, pigem vihkan sind selle eest, et pean sulle tänulik olema. Ja siis vihkan ennast, et nii tänamatu olen. Ja vihkan ennast selle eest, et sind vihkan.
Mu oma tee on mulle liiga oluline, et peatuda sellel tänulikkusest kellelegi, rääkimata suuna muutmisest.
Ei, ma ei võta seda vastu.
Ma upun, lämbun:
Aga ma ei võta su kätt.
Upun endasse. Lämbun.

Vaid vaikuses rõõm kannab kuldseid tarju,
kesk üksindust on luule kodumaa.

Goethe kummitab. Ikka veel.
Kas ikka maksab gümnaasiumis „Fausti“ lugeda?

„noored valisid ülekaalukalt seitsmendat teemat „Olla nagu kõik või jääda iseendaks?““

„Gallup: Enamus lehelugejaid oleks lõpukirjandi teemaks valinud "Olla nagu kõik või jääda iseendaks?““

Ma arvan, et kui mõni neist „iseseisvast mõtlejast“ oleks kirjutanud, et tähtis on olla nagu kõik, siis oleks see anomaalia loetud kohutavaks sõnastusveaks.
See on muidugi mõttetu mõtteeksperiment (ehk mõttetueksperiment), sest noored ei ole intellektuaalsest dialektikast veel sedavõrd sandistatud, et suuta sõnastada oma eetilise kreedo antitees.

Jääda iseendaks – see on tänapäeva psühholoogia vankumatu vundament.

Kõigutamatu usk endasse kui ülimasse väärtusesse.

Reality-show.
Show-reality.

Võrrelgem seda sellega, mida ütles üks Londoni professor 28. oktoobril 2002:

„Majanduses, mida piitsutab tagant vajadus toota nõudlust, müüb kuulsus kõike muud. See on päevselge tõde siis, kui igaüks võib kuulus olla. Meelelahutustööstuse juures on nüüd uus see, et ta hoiab kuulsuse auhinda igaühe silme ees. Vanasti müüdi massidele luksuskaupa, neid sedakaudu kuulsuste elulaadiga sidudes. Tänapäeva massitarbimise vundamendiks on usk, et igaüks võib olla kuulus. Kuulsaks saamisest on tehtud mingi rahvaloterii, mille abil suurem osa inimesi nende igapäevaelu tüütavusega lepitatakse.
See ülesanne on massimeedial alati olnud. Nagu George Orwell kusagil ütleb, oli 1930. aastail Hollywoodis loodud eskapistlike filmide liialdustel oluline osa suure majanduslanguse aegse rahulolematuse summutamisel. Staarivaatemängu kaudu lõi Hollywood viirastusliku rööpmaailma, mis korvas igapäevaelu ebakindluse.
Tänapäeva meelelahutustööstus on läinud kaugemale, kui Hollywood eales läks. See on loonud müüdi, et igaüks võib olla staar. Kui Andy Warhol märkis, et tulevikus võib igaüks olla 15 minutit kuulus, tegi ta enamat, kui lihtsalt paisutas omaenda haiglase eneseimetluse üleilmseks. Ta ennustas kapitalismi sellist vormi, kuhu me praegu oleme jõudnud, kus majanduskasvu kannab välja rahva usk, et kuulsuseloteriis võime olla kõik võitjad.

...

„Warholi geniaalsus,“ kirjutab ta, „seisneb tavalise ülistamises, rahvast staaride tegemises, masside dändifitseerimises.“ Walden järeldab: „Tänapäeval tähendab see massidele selle andmist, mida inimene massi hulgast kõige enam vajab ja ihkab: illusiooni andmist, et ollakse indiviid.“

...

Sel illusioonide karnevalil on staarid korraga nii ihade täitumise ahvatlevaks koodivõtmeks kui ülikergesti asendatavateks toodeteks, mida meediakonkurentsi loogika järgi masinlikult luuakse ja tarbitakse. Loomult lühiajaline, seisneb tänapäeva staarsus peamiselt eraldioleku vahetamises raha vastu. See on end aina tülitada laskev orjalik olemine. Vaevalt võib meedia kapriisidele allutatud elu nimetada vabaks. Selline demokraatlik eetos, mida kehastab 15 kuulsuseminuti väljavaatega igamees, on pettus. Nagu olevat täheldanud Chris Evans: kui jõuad tippu, siis avastad, et seal pole midagi.“

Ja-jah.. igal aastal oma superstaar. Närtsimatu kuulsus.

„Samas liitis professionaalsete naljameeste muusikaline triumf ootamatult kaks Eesti ühiskonna pealtnäha võõraimat seltskonda: intellektuaalid ja jõmmid,“ kirjutas BB Eesti Ekspressis.

Veel üks sodiks tambitud lava.
Eurovisioon tegi mind väga palju kurvemaks ja melanhoolsemaks inimeseks. Kes nüüd siin tobedad on? Kas väärikas, eetiliselt küpse inimene läheb kuhugi kohta või üritusele, mis on paljudele oluline, et lihtsalt näidata oma sülitavat suhtumist sellesse? Milleks?

Kas poleks võinud siis üks noor inimene saada ühe väärtusliku kogemuse?

Mis intellektuaal see on, kes naudib mõnitamist?

Ma ei ole intellektuaal.
Ka see staatus on lörtsitud.
Enam ei saagi keegi olla, sest kõik on lörtsitud.
Olemasolemine on muutumas üha piinlikumaks.
Üksinda veel saab.
Lämmatab ikkagi.