Filoloog tänaval

Neljapäeval käisin kinos.
„Lotmani maailm”.
Päris muhe film oli.
Jah, päris muhe.

Tegijad olid Lotmaniga tuttavad ja ei tekkinud piinlikkusemomente. Tihti on filmid liiga piinlikud. Näen neid liiga hästi läbi. Nende konstrueerituse. Millist mõtet või (alateadlikku) ootust mingi detailiga vaatajasse tekitatakse. See tekitab mus tüdimust ja protesti. Elu ei ole selline. Elu ei ole konstrueeritud sinu jaoks! Maailm ei ole näitemäng sulle.
Ehk ainult siis kui inimesed on mängus.
Sellepärast vist mulle meeldibki loodust vaadelda.
Või ka inimesi. Aga nii, et nad seda ei tea ja et ei märka. Siis nad ei näitle. Mulle.
Näitlevad üksteisele ja seda on vahel isegi põnev vaadata.

See on jälle üks küüniliselt täpne väljend – „kui inimesed on mängus”.
Sarkastiliselt täpne oleks – „kui inimesed on näitemängus”.
Jah, just. Mängus. Seesütlev.
Aga mulle meeldib vaadata väljast. Kõrvalt.
Rõhutan: k õ r v a l t, mitte k õ r v a s (t).

Keerasin Ülikooli tänavale ja põrkasin M-ga kokku.
See on see tänavatel liikumise oht. Alatasa võid kellegagi kokku põrgata. Eriti veel siis, kui oled nii kaua siin elanud.
M. oli sama häiritud kui mina. Ja sama teadlik sellest, et me mõlemad teame, et me mõlemad oleme häiritud ja et meile kummalegi ei meeldi see juhuslik kohtumine. Ja me mõlemad häbipunastasime sellepärast, et meile ei meeldi tänaval juhuslikult kokku saada (ja teine teab, et (me teame, et) ei meeldi). Kuigi võiks, sest tunneme üksteist juba enne pikka luuvalust tudengipõlve ja meil on üksteisest ainult head mälestused, sest meie sõprus kasvab välja eelseksuaalsest ajast, täpsemini: ajast, mil seksuaalsus oli selgelt intiimsfääris, mitte kohustuslik lävimisstrateegia.

Alustasime häbematu näkku valetamisega.
„Oi, tore sind näha!”
„Sind ka!”
Läksin temaga „hea meelega” koos raamatupoodi, sest ta oli parajasti sinna teel ning „kutsus” mind kaasa.
(Mõlemad kiristasime jõuetus alanduses hambaid. Me mõlemad põlgame neid banaalseid olmenäidendeid, rituaalkäitumisi ja me mõlemad teame, et ka teine teab, et m õ l e m a d põlgame ja teame, sest oleme koos irvitanud seda väikekodanlikku tsirkust. Ometigi olime nüüd üksteisele oma jõuetuse ja indeligendi-mässu häbipostideks. Kaks kunagist siirast last kohtuvad kahe alasti kuningana.. )

Ma ei rääkinud M-le oma mõtetest, mis olid katkenud temaga kokkupõrkamise tagajärjel, sest mulle meeldis see mõte, et elu pole film, ja ma tõesti ei tahtnud saada vastu kõrvu argumendivalanguga, mis M-il konstantselt keelel kibeleb.
Aga sain!
Ta ise oligi kõige veenvam vastuargument.
Olin just öelnud, et elu pole film, see pole konstrueeritud sinu jaoks ja kui seinal on püss, siis ta lihtsalt ripub seal ja kui must kass läheb üle tee, siis ta lihtsalt läheb üle tee, mitte ei ole järgmiste kaadrite ennustus ja orgaaniline seotus; keerasin ümber nurga ja ...
reklaamipaus!
„Need tavalised siin ei kõlba kuhugi, aga näete, see sari siin on lihtsalt suurepärane, tõeliselt intelligentsed molek.. khm.. autorid.”
Mu elufilmis oli reklaamipaus.
Äkiline ja toores ja liiga pikk.

Raamatud, raamatud...
Ma olen isegi raamatuinimene.
Kas M. on inimene? Ei. Ta on üks igav karakter raamatus, mida mu teadvus mulle pidevalt jutustab.
„Elli lood”
Loomulikult pseudonüümid. Esinimetähest piisab.
Üldse, mis teeb passi-nime vähem pseudoks? Ehtsamaks?
Nomen est omen?

Loomulikult pole ma ulmekirjanik. Või prantsuse realist. Ma käin romantikute rada.
„Sellega, et ma omistan millelegi lihtsale kõrge mõtte, annan harjumuspärasele salapärase ilme, tõstan tuntu tundmatu seisusesse [die Würde des Unbekannten], panen lõpliku paistma lõpmatuna [einen unendlichen Schein gebe], ma romantiseerin. Maailma peab romantiseerima. Nõnda leitakse taas algupärane mõte.“ Novalis

Leitakse? Äkki Novalis leidiski...
Ma pole veel leidnud.
Ma lihtsalt ei oska teisiti.
M-i algupärane mõte on olla üks tüütu reklaamipaus mu elufilmis?
Ei. Ma tean, et see on sügavalt väär.
Aga ma ei suuda kedagi võtta enamana kui karakterina mu enesejutustuses.
Võibolla on see üldse viimane leht, kus see tegelane figureerib.

Parandan – „millel see tegelane figureerib”.
Mitte seesütlev, vaid alal-, ei, pinnalütlev.

Kõik sodimine ja mahakriipsutused jäävad alles.
Mustandipaberit ju ei ole.