Kui sageli ma istun mõttes
Oma väärdund noorusest —
Ka puhtaimat tunnet võttes
Tõtt ikkagi ei kooru sest . . .
Kui oleks hing nii kindel mul,
Nii heitlik, nagu see
Hea oleks — siis ta oleks küll
Kuiv nagu tolmav tee.
Jutt jookseb, mõni elamus
Ju juhtub — aga ei,
Maailma, mis on maetud mus,
Ei keegi leida või
„Tavaliselt viidatakse pärispatu mõistega abstraktse inimese suutmatusele kontrollida oma ihasid. Ehk siis kaldutakse selle õpetusega seletama langenud inimese ihadest tingitud avatust kurjusele ja ebamoraalsusele. Ometi pole pärispatu õpetuse tuumaks mitte inimese ebamoraalsus, suutmatus pidada kinni Seadusest, ega ka mitte võimatus teha häid tegusid. Õpetus pärispatust osutab millelegi palju fundamentaalsemale.
Kristluse keskmes on alati indiviid, mitte abstraktne Inimene. Indiviid ehk konkreetne inimene, kes elab konkreetses ajaloolises kontekstis. Inimene siin ja praegu. Ja ka õpetus pärispatust osutab alati konkreetsele indiviidile. Kuid talle ei panda süüks mitte ebamoraalsust, vaid seda, et viimselt osutub ta alati pettumuseks. Indiviidi pärispatt – tema traagika – seisneb selles, et viimselt on ta ikkagi läbikukkumine. Ja see käib iga inimese kohta. Niisiis pole tähtis kui tore, heatahtlik, vaga, sõbralik, armastav, püüdlik jms. inimindiviid on, viimselt valmistab ta ikkagi pettumuse. Seepärast ei näegi inimene teises iseennast, sest teine on alati pettumus nagu ta isegi.“
kirjutas MD oma ajaveebis (õige on ka „oma aja veebis“).
Jah, isegi kui mõtlen Temale (suur algustäht on siin kitši ja austuse nukker süntees), siis on seal pettumus. Tema on pettumus.
Traagika seisneb selles, et armastus ei kadunud.
Pettumus, haavumus, solvumus tulid lihtsalt juurde. Armastuse kõrvele. Sinna, kus oli olnud ainult tõmme, tekkis ka vihane ja auhaavatud eemaletõuge. Tõmme ja tõuge annavad kokku rebimise. Pinge. Püsiva kärisemisvalu.
Armastus jäi.
Kõik jäi – armastus, viha, kiindumus, jälestus, süü, õrnus, äratõuge, iha, määritus, solvumine, igatsus, hellus... kõik jäi, nii suudlus kui süljelärakas südamele.
Ainult Tema ei jäänud.
Ma mõtlen liiga palju. Sellepärast ei suuda midagi unustada.
See on haigus.
Elujõud seisneb unustamises.
Ja sõnastamatuses.
See on ränk saatus haigestuda kirjandusse. Mõelda, et elu on žanr ja maailmal on grammatika.
Siis hakkavadki su keele piirid olema maailma piirid. Ning me teeme palju vigu. Küll sõnastus, interpunktsiooni, süntaksi.. ja toimetajat ei ole.
Riimid jäävad üha harvemaks.
Riimid on kokkukõla, aga ajastu soosib vabavärssi.
Riimitult tilkuvat monoloogi.
Jah, isegi pisarad tilguvad ükshaaval.
Üks
haaval,
mis
kinni
ei
kasva.
Üks ongi haav.
Inimene sünnib haavana ja sureb haavana.
Õnnelikud on need, kelle elu on kinnikasvamine.
Et sõnast õnnelikud saab moodustada ainsust, on üks neist keelevigadest, mille eest just hoiatasin. (Keda!?)
“Õnnelik inimene“ on oksüümoron.
See on keeleviga.
Tähendus on ainult õnnelikel inimestel.
Mitmus.
Panen ühe s-i veel:
mitmuss
(„mit“ tähendab saksa keeles „koos“ ja „kaasa“; „mus“ on eesti keeles seesütlev vorm „mina“st ja „muss“ tähendab saksa keeles „peab“ ja „muss“ on veel eestikeelses slängis „muusika“)
Ka „ma armastan“ on üpris hirmus.
Sellest hirmsam on ainult „mina armastan“.
Ainult „me“ ja „meie“ suudavad seda verbi elustada.
Inimese puhul on hirmus see, et ta suudab armastada asju.
Täpsemini: hirmus on see, et ta armastab teist inimest tihti samal viisil.
Nagu asja.
“Samal viisil“. See on ilus fraas.
Viis on muusikaline termin.
“Samal viisil“. See on ilus faas.
Ja see polnud praegu keeleviga.
Tükiviga.
Nüüd oli.
Muuseas, ka meil oli faas „samal viisil“.
Hiljem tuli r juurde ja faasist sai fraas.
Ilma jutumärkideta.
Praegu ma joon džinni toonikuga.
Sellest ka see lobisemishimu.
N kargas hommikul läbi MSNi näkku ja teatas, et teeb nüüd pausi. Saab nüüd magistri, aga siis tõstab iivet.
N on suurepärane näide hariduse faktilisest mõjumatusest.
N on loll lehm selle kujundi kõige sügavamas mõttes.
See kujund pole muidugi kuigi sügav. Mitte rohkem kui ta spermajanune üsk.
Rohkem paks ja nürimeelne.
Mingil müstilisel kombel oli see janu juba paar kuud tagasi kustutatud.
Millise ilase kädinaga ta kuulutas, et temale on elu püha ja lapsi tuleb nii palju kui saatus tahab.
Mul läks süda pahaks.
Ta kehastas hoobilt kogu naissoo jäledust („Saladustele“ lisaks).. pimedat emast sigivust. Kuhu ja millal iganes.
Kekutas, et ta ei viitsi muule mõelda ja „glob-„ algusega sõnu ei suuda ta isegi hääldada.
Temale tulevikku ei eksisteeri.
Täpsustan: temale tuleviku mitteeksisteerimist ei eksisteeri.
Majandus, demograafia, kliima...
Umbes kaheksa tundi hiljem sain vastu näppe.
Mu arutlev mõtlemine sai..
Surusin oma vastumeelsuse alla ja läksin vennanaise sünnipäevale.
Natukese aja pärast istusin veiniklaas käes diivanil, vaatasin ühe silmaga televiisorit ja proovisin püüdlikult olla seltskondlik.
Ja siis ronis väike P, nende viieaastane tütar, mulle sülle ja ütles, et vaatame koos multikaid (oskas ise DVD mängijasse panna ja selle oskuse üle uhkustki tunda).
Miski mus murdus. Ta ei kartnud mind, ta usaldas mind, temas oli rikkumata lähedus.
Ronis mulle sülle ja oli seal täiesti vabalt ja iseenesestmõistetavalt.
Lõhnas armast lapselõhna ja õhkas sooja elu.
“No vaatame!“
Tundsin, kuidas mu elus on midagi nii puudu ja valesti. Pisar tükkis silma.
Elu puudutus oli nii haigelttegevalt tugev.
Kõik oli kadunud, tulevikuhirm, roiskuv kultuur, üha enam infantiilistuv vaatemängu-ühiskond ja globaalne soojenemine.
Elu puudutas mind.
Ometigi ukerdasin tunnike hiljem raudteel.
Pudel „Rocki“ näpus.
Ma ei joo eriti õlut, aga sel hetkel tahtsin.
Ma ei tea isegi miks. Just nagu kiuste. Kontrastiks.
Pudelist õlut joovas naises on midagi eemaletõukavat ja labast.
Vist just selle pärast.
Olin sukkades, põlvini ametnikuseelikus ja peene pintsakuga (et näidata oma väikekodanlikule vennale ja ta väikekodanlikule naisele moodsat iseseisvat naist) ning ukerdasin mööda liipreid. Kallitel tikkkontsadel.
Tahtsin.
Tahtsin olla sügavmuserdunud naine. Langev.
Tikkkontsasadel tuikuv.
Vägistamist provotseeriv.
Värvitud silmad, luksuslik rinnahoidjapits pintsaku alt välkumas ja kange õlle pudel hoolikalt maniküüritud sõrmede vahel.
Mulle lihtsalt meeldis see pilt.
Kujutlesin seda mingi kaadrina mõnest Euroopa väärtfilmist.
Ma polnud kuigi purjus, aga roll nõudis tuikumist ja ebakindlaid samme.
Ning oma rolli võtan ma tõsiselt.
Nüüd joon džinni toonikuga.
Ka sellest on vähemalt pool žest.
Kirjavead parandan homme.
Alati.
„Kõik mainitud kirjanikud on misantroobid isemoodi, igaüks paljastab inimese jälestusväärse olemuse just selle kandi pealt, mis teda kõige enam ärritab. Ühendab neid tundlik, elav aju, mis sekundikski ei “lülitu välja”, ei leebu, domineerides südame üle; kuid kõige suurem, kõige põhimõttelisem misantroop on muidugi Sartre – ta on nii suur misantroop, et põlgab isegi misantroopiat, nimetades seda humanismi erivormiks. Mitte keegi enne ega pärast Sartre’it, kui välja arvata mõned tema haledad postmodernlikud epigoonid, pole tõlgendanud misantroopiat võimalusena vihata mitte üksnes inimest, tema näruseid mõtteid ja võltse tundeid, vaid ka olemist, elu ennast. Sartre ei kurda, et elu on mõttetu – ta lausa mõnitab elu kõiki külgi, nii sotsiaalset, vaimset kui ka füsioloogilist.“
K.K. 2002
Sartre kirjutas oma noorusajast autobiograafia.
“Sõnad“
Ta armastas raamatuid nii, et nendes sisalduv maailm sai talle reaalsemaks kui reaalne maailm.
Sartre armastas sõnu.
See oli traagiline armastus. Tema armastus pettis teda (nagu reaalses maailmas ikka).
Ühel hetkel sai ta aru, et sõnad ei loe (nagu reaalses maailmas ikka).
Aga inimese teadvus kobrutab sõnadest, inimene armastab sõnadega, kui inimene näeb ilu, siis ta tahab sellest rääkida, ta tahab sellega rääkida, ta tahab temaga rääkida, ta tahab puudutada sõnadega..
Ta armastas sõnu. Ta kirjutas neid. Ta luges neid.
See kõik oli ühepoolne.
Ühel hetkel sai ta sellest aru.
Sõnad ei loe. Sõnad ei kirjuta.
Ka mina murdusin nii.
Ma sain ühel hetkel aru, et sõnad ei loe.
Ta ütles mulle palju ja ilusaid sõnu.
Aga samahästi ta oleks võinud öelda ka koledaid sõnu. Või üldse mitte öelda.
Ütles, et ei lähe kunagi, aga läks.
Ütles, et jääb alati sõbraks, aga ei jäänud.
Jah, need olid sõnad ja sõnad ei loe.
Aga inimene ju usaldab sõnadega ja ei saa ju usaldada, kui sõnad ei loe.
Sartre pigistas läbi hammaste oma valusa elukogemuse, litsus nad sõnadesse, endal alanduspisarad silmis, sest sõnad ei loe, aga muud tal ei ole.
„Sõnad ei loe, loevad ainult teod,“ sõnas Sartre.
Ma ei saa midagi teha, ma ei tohi midagi teha (andsin sõna).
Nüüd kirjutan sõnu.
Nagu reaalses maailmas ikka.
Poeedil on petlik keel.
Ta petab nii hästi, et ta
ka tõelise valu veel
võib valuna ette petta.
Ja kuigi ta ise talus
neid valusid mõlemaid,
lugeja värsside valus
üht tunneb – tundmatut vaid.
Ja mõistus kannina ringi
oma mängurööbastel
nii keerutab seda rongi,
ja nimeks süda sel.
„See on hingeline, psühholoogiline asi. Et maailma uueks muuta, on tarvis, et inimesed ise teisele teele pöörduksid. Enne kui sa tõesti igaühele vennaks ei saa, ei tule vendlust. Iial ei suuda inimesed mingisuguse teaduse ega mingisuguse kasu järgi õiglaselt jagada oma vara ega õigusi. Ikka leiab igaüks endal vähe olevat ja ikka saavad nad nurisema, üksteist kadestama ja hävitama. Teie küsite, millal see [unistus taevariigist – E.] täide läheb. Läheb täide, aga enne peab lõppema inimese üksinduse ajajärk.“ – „Missuguse üksinduse?“ küsin mina. – „aga niisuguse, nagu nüüd igal pool valitseb, ja iseärnis meie sajandil, aga see pole veel lõpule jõudnud ja pole selle aeg veel täis saanud. Sest nüüd püüab igaüks eraldada oma isikut ikka enam, tahab iseendas tunda elu täiust, aga selle asemel tuleb kõigist pingutusist elu täiuse asemel täielik endatapmine, sest oma olemuse täieliku teokssaamise asemel langetakse täielikku üksindusse. Sest meie ajal on kõik üksikuteks jagunenud, igaüks eraldub oma urkasse, eemaldub teisest, peidab ennast ja seda, mis tal on, ja lõpetab sellega, et ise tõukub inimestest eemale ja ise tõukab inimesed endast eemale. Kogub üksildaselt varandust ja mõtleb: kui tugev ma nüüd olen ja kui kindlustatud, aga ta, meeletu, ei teagi, et mida enam ta kogub, seda enam vajub endatapvasse jõuetusse. Sest ta on harjunud lootma ainult enda peale ja on eraldunud tervikust ühtsusena, on harjutanud oma hinge mitte uskuma inimeste abisse, inimestesse ja inimkonnasse, ja aina väriseb sellepärast, et läheb kaotsi ta raha ja sellega omandatud õigused. Igal pool hakkab nüüd inimlik mõistus pilkavalt mitte aru saama, et isiku tõeline kindlustus ei seisa mitte tema isiklikus üksildases pingutuses, vaid üldises inimlikus tervikluses. Aga tuleb nii, et ka sellel hirmsal üksindusel saab aeg täis ja kõik mõistavad ühekorraga, kui ebaloomulikult nad üksteisest eraldunud olid. Niisugune saab juba olema aja vaim ja siis imestutakse selle üle, et nii kaua istuti pimeduses ega nähtud valgust.“
Kirjutas prohvet 1879
Jah, üksinduse ajajärk polnud siis veel lõpule jõudnud. Pole päriselt vist praegugi. Kõvasti arenenud küll.
Ma näen, et tal oli õigus. Ma mäletan, et olin palju õnnelikum, kui elasin vahetult, avatult ja polnud kapseldunud. Aga kapslist ma välja ei roni. Lahustumise ja enesekaotamise hirm on siiski alati, igal reaalsel valikuhetkel, suurem kui üksioleku.. jah.
Olen harjunud lootma ainult enda peale. Mitte et mulle poleks tuge pakutud. Praegugi pakutakse. Ütlen ära.
Olen tänapäeva inimene – tänulikkus ja võlguoleku-tunne lausa poovad mind. Ma teen kõik, et mitte olla kellelegi võlgu või tänulik. Rääkimata koormaks olemisest. Sõltuvussuhtest.
Sidemed.
Lõikan need läbi, et olla vabam.
See on narkomaania. Tunnen, et see lõhub ja põletab mind, aga vastu hakkamiseks pole jõudu.
Ulatad käe?
Ma ei võta seda vastu.
Sest mu oma tänamatus hakkab mind hiljem piinama. Ma ei ole sulle tänulik, pigem vihkan sind selle eest, et pean sulle tänulik olema. Ja siis vihkan ennast, et nii tänamatu olen. Ja vihkan ennast selle eest, et sind vihkan.
Mu oma tee on mulle liiga oluline, et peatuda sellel tänulikkusest kellelegi, rääkimata suuna muutmisest.
Ei, ma ei võta seda vastu.
Ma upun, lämbun:
Aga ma ei võta su kätt.
Upun endasse. Lämbun.
Vaid vaikuses rõõm kannab kuldseid tarju,
kesk üksindust on luule kodumaa.
Goethe kummitab. Ikka veel.
Kas ikka maksab gümnaasiumis „Fausti“ lugeda?
„noored valisid ülekaalukalt seitsmendat teemat „Olla nagu kõik või jääda iseendaks?““
„Gallup: Enamus lehelugejaid oleks lõpukirjandi teemaks valinud "Olla nagu kõik või jääda iseendaks?““
Ma arvan, et kui mõni neist „iseseisvast mõtlejast“ oleks kirjutanud, et tähtis on olla nagu kõik, siis oleks see anomaalia loetud kohutavaks sõnastusveaks.
See on muidugi mõttetu mõtteeksperiment (ehk mõttetueksperiment), sest noored ei ole intellektuaalsest dialektikast veel sedavõrd sandistatud, et suuta sõnastada oma eetilise kreedo antitees.
Jääda iseendaks – see on tänapäeva psühholoogia vankumatu vundament.
Kõigutamatu usk endasse kui ülimasse väärtusesse.
Reality-show.
Show-reality.
Võrrelgem seda sellega, mida ütles üks Londoni professor 28. oktoobril 2002:
„Majanduses, mida piitsutab tagant vajadus toota nõudlust, müüb kuulsus kõike muud. See on päevselge tõde siis, kui igaüks võib kuulus olla. Meelelahutustööstuse juures on nüüd uus see, et ta hoiab kuulsuse auhinda igaühe silme ees. Vanasti müüdi massidele luksuskaupa, neid sedakaudu kuulsuste elulaadiga sidudes. Tänapäeva massitarbimise vundamendiks on usk, et igaüks võib olla kuulus. Kuulsaks saamisest on tehtud mingi rahvaloterii, mille abil suurem osa inimesi nende igapäevaelu tüütavusega lepitatakse.
See ülesanne on massimeedial alati olnud. Nagu George Orwell kusagil ütleb, oli 1930. aastail Hollywoodis loodud eskapistlike filmide liialdustel oluline osa suure majanduslanguse aegse rahulolematuse summutamisel. Staarivaatemängu kaudu lõi Hollywood viirastusliku rööpmaailma, mis korvas igapäevaelu ebakindluse.
Tänapäeva meelelahutustööstus on läinud kaugemale, kui Hollywood eales läks. See on loonud müüdi, et igaüks võib olla staar. Kui Andy Warhol märkis, et tulevikus võib igaüks olla 15 minutit kuulus, tegi ta enamat, kui lihtsalt paisutas omaenda haiglase eneseimetluse üleilmseks. Ta ennustas kapitalismi sellist vormi, kuhu me praegu oleme jõudnud, kus majanduskasvu kannab välja rahva usk, et kuulsuseloteriis võime olla kõik võitjad.
...
„Warholi geniaalsus,“ kirjutab ta, „seisneb tavalise ülistamises, rahvast staaride tegemises, masside dändifitseerimises.“ Walden järeldab: „Tänapäeval tähendab see massidele selle andmist, mida inimene massi hulgast kõige enam vajab ja ihkab: illusiooni andmist, et ollakse indiviid.“
...
Sel illusioonide karnevalil on staarid korraga nii ihade täitumise ahvatlevaks koodivõtmeks kui ülikergesti asendatavateks toodeteks, mida meediakonkurentsi loogika järgi masinlikult luuakse ja tarbitakse. Loomult lühiajaline, seisneb tänapäeva staarsus peamiselt eraldioleku vahetamises raha vastu. See on end aina tülitada laskev orjalik olemine. Vaevalt võib meedia kapriisidele allutatud elu nimetada vabaks. Selline demokraatlik eetos, mida kehastab 15 kuulsuseminuti väljavaatega igamees, on pettus. Nagu olevat täheldanud Chris Evans: kui jõuad tippu, siis avastad, et seal pole midagi.“
Ja-jah.. igal aastal oma superstaar. Närtsimatu kuulsus.
„Samas liitis professionaalsete naljameeste muusikaline triumf ootamatult kaks Eesti ühiskonna pealtnäha võõraimat seltskonda: intellektuaalid ja jõmmid,“ kirjutas BB Eesti Ekspressis.
Veel üks sodiks tambitud lava.
Eurovisioon tegi mind väga palju kurvemaks ja melanhoolsemaks inimeseks. Kes nüüd siin tobedad on? Kas väärikas, eetiliselt küpse inimene läheb kuhugi kohta või üritusele, mis on paljudele oluline, et lihtsalt näidata oma sülitavat suhtumist sellesse? Milleks?
Kas poleks võinud siis üks noor inimene saada ühe väärtusliku kogemuse?
Mis intellektuaal see on, kes naudib mõnitamist?
Ma ei ole intellektuaal.
Ka see staatus on lörtsitud.
Enam ei saagi keegi olla, sest kõik on lörtsitud.
Olemasolemine on muutumas üha piinlikumaks.
Üksinda veel saab.
Lämmatab ikkagi.
„Asi on selles, et seda inimelu, milles ei olnud muid dramaatilisi sündmusi peale nende, mis ta ise esile kutsus, aga mida hinges sellise kire ja intensiivsusega läbi elati ja teatud moel lavastati – seda elu võeti ülimalt tõsiselt“
lk 26
Jah, ühiskond on nii vaba ja vatine, et suured eludraamad tuleb ise lavastada või kellelegi teisele näidelda (jutustada, kirjutada vms).
Meie suurim draama on vältimatu valik argise labasuse ja kunstliku romantiseerituse vahel.
Esimest muudab üha talumatuks arenev esteetiline tundlikkus (kui see ikka areneb), teist muudab üha võimatumaks arenev reflektsioon, eneseteadvus ja siirusenälg (kui need ikka arenevad).
Mul on olnud alati palju unistusi.
Osad hääbusid rahulikult, osad kasvasid ja kinnistusid.
Nooruses on hea unistada, sest mõistus veel ei sega ning aega ja võimalusi nende teostamiseks tundub lõpmatult.
Tugevaimaks kinnistusid kaks. Suured ja ilusad. Päikselised ja igavest õnnelikkust täis.
Minu salaunistused. Minu.
Need tundusid eriti intiimsed ja unikaalsed.
Tagasi vaadates tundub see kummaline, et ma tõesti siiralt ja kõheldamatult pidasin unistust oma kallimast täiesti originaalseks. See oli mu minast nii eristamatu, et tundus täiesti kordumatu, nii väljendamatuseni eriline.. ometi on unistus Suurest Armastusest vist kõige üldinimlikum unistus üldse.
Ja siis veel saada suureks kirjanikuks.
Selleks, et unistus Suurest Armastusest täituks, ei pidanud suurt midagi tegema. Pidi lihtsalt ootama õiget aega. Ootama, millal Tema tuleb.
Umbes nii*:
(*mälupilti kohandatud hilisema maitse järgi)
Aga et saada suureks kirjanikuks pidi palju lugema ja palju kirjutama. Seda ma tegin päikselise innukusega. Lugesin usinalt ja kirjutasin väikseid jutukesi (näiteks Suure Armastuse saabumisest, eks) ja väikseid ABAB-salmidega luuletusi.
Aeg tuli maa ja mere peal,
silm mõnda seletas...
Mu unistused hakkasid pisut oma iseloomu näitama. Kord müksasid, kord tõukasid põlvili, aga ka muutusid natuke täpsemateks ja kapriissemateks.
Kriipisin natuke südant. Sellest, et see oli vaid pisuke kriipimine, sain aru alles palju hiljem, siis oli see iga kord mu väikese naiivse maailma lõpp. Nutsin mõne õhtu, sõin ohtralt jäätist, kuulasin klappidest „Vennaskonda“, nutsin veel rohkem ja kirjutasin luuletusi, mis paneksid kividki nutma. Õigemini punastama.
Unistus suurest armastusest jäi.
Tegelikult on praegugi. Ainult, et nüüd see poob mind, mitte ei tõota igavest päikselist õnne. Peagi, eks..
Tavaline südamemurdmine.
Mu loos ei ole midagi originaalset. Nagu tagantjärele selgus, olid mu unistused kõige tavalisemad unistused. Ka nende purunemine oli täiesti tavaline.
“Armastus vajab saladust ja igatsuse eskalatsiooni, meie ajastu kommunikatsioonivahendid teevad aga iga impulsi kergesti rahuldatavaks...“, ütleb 21. sajandi romantik tühjaksvalutatud resignatsiooniga.
Jah, isegi selle valemi näen nüüd läbi. Kohtusin Temaga ühes noortelaagris. Laager kestis viis päeva, nägin teda teisel, tutvusin kolmandal ja neljandal päeva õhtul tantsisime laagri lõpetamise peol. Vahetasime aadressid ja lubasime kirjutada.
Need olid tavalised tiguposti aadressid. Miskipärast andsime need ja meil ei tulnud korrakski mõttesse vahetada e-maile, kuigi arvan, et meil mõlemal olid need siis juba olemas. Minul vähemasti kindlasti.
Kirjutasime. Igatsesime. Kirjutasime luuletusi (oo jaa! tema ka!), ilukirjelesime. Ah, kuidas ma võisin vaimustuda mõne oma lause, mõne oma kujundi üle! Kirjad jäid hõredamaks. Polnud ju millestki suurt rääkida. Korrutada aina oma suurt igatsust muutus ajapikku üha raskemaks ja hääbus ja hääbus (nii absoluutsest asjast nagu armastus loomulikult ei rääkinud).
Aga lõpetamata ja avali tunne jäi südamesse vaikselt alles ja kasvama.
Oli vahepeal isegi mingeid põgusaid pööritusi, süütuid romantilisi „kõrvalehüppeid“, aga mu süda oli vankumatult truu. Isegi kui udupäine mõistus ta mõnes lõkerdushoos unustas.
Esimene kursus. Tulevane kirjanik astus edukalt kirjanikuainesse.
Mu elu ja mu unistused olid veel ilusasti kooskõlas.
Milline pime ja piiritu eneseusk ja ehk milline pime ja piiritu õnn!
Ja kui ruttus see purunes!
Oli! Oli! Kõike oli!
Aga ikkagi..
Ta kadus nagu mehed tavaliselt.
Argpükslikult.
Üha enam eemaldused, telefonitorru vabandusi kobisedes ja lihtsalt kadudes, kadudes.
“Pole aega..“, „Ma tõesti ei saa..“, „Anna andeks..“
Läinud.
Nii nad kaovadki.
Magasin pisarad silmis suvalisega (hiljem sain teada, et ka see käitumine on üsna tavaline).
Mu tavaline süda oli tavaliselt murtud.
Olin üks tavaline juut ühes tavalises gaasikambris.
„Imelik: mul oli, mille üle mõttesse jääda, kuid ometi süvenesin jäägitult nende tunnete analüüsimisse, mis mul olid Polina vastu. Tõele au andes oli mul selle kahenädalase eemalviibimise ajal kergem kui nüüd, saabumispäeval, kuigi ma igatsesin teda reisil nagu hullunu, ekslesin nagu jabur ja nägin teda kogu aja enda ees isegi unes. Kord (see oli Šveitsis) hakkasin vagunis magades vist valjusti Polinast kõnelema, millega panin kõik kaasreisijad naerma. Ning taas esitasin nüüd endale küsimuse. Kas ma armastan teda? Ja taas ei osanud ma vastata. See tähendab, õigemini vastasin endale jälle sajandat korda, et vihkan teda. Jah, ma ei sallinud teda. Oli hetki (nimelt iga kord meie vestluse lõpul), kus ma oleksin andnud pool elu, et teda kägistada!“
1866
Ma ei viitsi seda lugu detailselt jutustada. See on nii kulunud. Ma olen seda ise endale lõputu kaleda tüdimuseni jutustanud. Isegi praegu kappasin.
Ja sedagi rohkem žanrinõudest.
Kuigi see on üks lõik mu kujunemisloost ja sõnastus oleks eneseteraapiana kasulik.
Mu kujunemisloost sõltumatusesõltlaseks.
Oma ajastu lapseks.
„„Kas teate ka, et meil on kardetav kahekesi koos liikuda: mul on sageli olnud taltsutamatu soov teid läbi peksta, teid vigaseks teha või ära kägistada. Ja kas te arvate, et asi ei lähe nii kaugele? Te ajate mind marru. Või kardaksin ma skandaali? Teie viha? Ja mis läheb mulle korda teie viha? Ma armastan lootusetult ja tean, et pärast seda armastan ma teid tuhat korda enam. Kui ma teid kunagi tapan, siis tuleb ju ennastki tappa; aga ma ei tapa end niikaua kui saab, et tajuda seda talumatut valu ilma teieta. Kas teate ka uskumatut asja: ma armastan teid iga päevaga üha enam, aga see on ju peaaegu võimatu. Ja seejuures ma ei peaks olema fatalist? Kas mäletate, üleeile sosistasin teile Schlangenbergis teie väljakutse peale: öelge üks sõna, ja ma hüppan sellesse kuristikku. Oleksite te lausunud selle sõna, ma oleksin hüpanud. Kas te tõesti ei usu, et ma oleksin hüpanud?“
“Kui rumal loba!“ hüüdis ta.
“Mul pole sellega tegemist, kas see on rumal või mitte,“ hüüdsin mina. „Ma tean, et ma teie seltsis pean rääkima, rääkima, rääkima – ja ma räägin. Ma kaotan teie juuresolekul kogu enesevalitsemise ja mulle on see ükskõik.“
“Milleks peaksin ma teid laskma hüpata alla Schlangenbergilt!“ ütles ta kuivalt ja kuidagi eriti solvavalt. „See on mulle täiesti kasutu.“
“Suurepärane!“ hüüdsin ma. „Te ütlesite meelega selle suurepärase „kasutu“, et mind masendada. Ma näen teid läbi. Kasutu, ütlete teie? Aga lõbu on ju alati kasulik, ja metsik, piiritu võim – kas või kärbsegi üle –, see on ju ka omamoodi nauding. Inimene on oma loomult despoot ja armastab piinata. Teie armastate seda väga.““
lk 345-346
Moraalne terror. Erootiline terror. Sentimentaalne terror.
Demonstratiivse hoolimatuseni ja näed-kui-ruttu-sain-üle terrorini laskumiseks olime siiski mõlemad liiga peened.
Liialt luuleinimesed, liialt teatriinimesed, liialt draamainimesed, liialt kirjandusinimesed.
Vahel olin pisarateni solvunud tema lihtlabase üldmeheliku ärakadumise peale – nii labaselt! Kuidas ta võis!
Loomulikult leidsin ma talle peagi küllaga õigustusi. Et ei suutnud jne.
No ja ei suutnudki ju.
Ja milles teda süüdistada? Lihtsalt selles, et ajastu haigus progresseerus temas kiiremini?
Ei, see südamemurd polnud kuritöö, vaid tragöödia.
(Alguses reageerisin sellele loomulikult kui kuritööle; valu pimestas)
Tavaline tragöödia, mida vaid vähearenenud inimesed peavad kuritööks.
Ja leiavad palju moraalset lohutust teise süüdistamisest.
Õndsad on vaimust vaesed..
Noorena oli mu draama-armastus palju vahetum ja loomulikum. Oo, milliseid lavastusi ma läbi tundsin, milliseid teoseid, milliseid filme!!!
Milline katarsis pärast eesriide langu!
Õnnis noorus!
Üks mu lemmikuid oli Goethe’lt. See on mul siiani peas, kuigi edastasin selle mõlemal korral kirjalikult.
On kohustus liig raske kanda,
Ja sõna jäädavalt ei püsi jõus.
Ja uusi tõotusi ju anda
ei saa, kui süda pole nõus.
Sa vanu võlulaule proovid
ja sellele, kes vaevalt rahunend,
uut õndsat orjapõlve soovid,
et jälle hing viiks ohtu end.
Miks seda peitemängu pikka?
Ei kummalgi ju ole süüd!
Kord tõde välja tuleb ikka
ja sõna tagasi sa saad mult nüüd.
End milleski ei mõista süüdistada.
Sul pole vaja seista, silmad maas.
Ent luba nüüd, et lähen oma rada
ja enesesse tõmbun taas.
Peab ikka väärt inimene olema, kellega suhte säilitamine kaalub üles
s e l l i s e hüvastijätu!
Eriti nooruses, kus žanr domineerib nii täielikult inimese üle, et teda tavaliselt isegi vilksamisi ei märgata. Öeldakse: armastab oma fantaasiat temast, mitte teda. Täpsem oleks: armastab seda karakterit sellest näidendist/romaanist/filmist ja armastatakse seda rolli. Umbes nagu eesti rahvas armastas kõrgemoraalset kingseppa Johannest ja valis ta Riigikokku. Peab ikka naiivne olema selleks Kaljo Kiiska pidada.
Ja tõepoolest! Ma kasutasin seda kahel korral. Ja mõlemal korral täiesti siiralt, lahmasin südamest nutta, olin nädalaid masenduses ja melanhoolne ja mis kõik. Teiseks korraks oli esimene kord ju täielikult ununenud. Õnnelik unustav lapsemõistus..
Seda kummalist seika täheldasin muidugi palju-palju hiljem. Kui hakkasin oma käitumist põhjalikumalt reflekteerima.
Ja see ajastu haigus, mis temas kiiremini progresseerus, see on Oma Unistuse domineerimine Meie Unistuse üle, Suure Armastuse üle.
See on tõsine ja raske haigus. See sööb kogu elurõõmu.
Sellesse nakatunud inimene ei suuda rahulikult jõude olla. Ta ei suuda midagi nautida.
Andestage need labased (ent seda täpsemad!) verbid, aga ta ei suuda ei hängida ega tšillida. Kolm-neli päeva tegevusetut jõude-elu on tema jaoks absoluutne piir (kui seda just ei sunni peale mõni vääramatu välisjõud).
Mis tahes tema tegevusele annab tähenduse tema pöörane unistus. Ja selle pöörase unistuse taustal pole ükski tema tegevus piisavalt hea ja põhjendatud, mistõttu kannatab sellesse haigusesse nakatunu pidevalt eneserahulolematuse all.
Igal õhtul loeb ta kokku sammukesi ja sentimeetreid, mis lähendavad teda eeldatavalt tema pöörasele unistusele. Miljonist ja modellikarjäärist Suure Kirjaniku ja Suure Artistini. Surematuseni, surematu kuulsuseni.
No kaua sa jalutad käevangus, kui ükski neist hädaga sünkroniseeritud meie-sammudest pole su Oma Unistuse poole? See on ju raisatud elu, raisatud unistus.
See pole ju Minu Unistuse taustal ökonoomne!!!
Sul on ainult üks elu – võta elult maximus!
