Eda Ahi. Gravitatsioon

Eelmine sissekanne sai üsna morbid-minded. On tore kohe vastata millegagi elu halastamatu kirevuse teisest servast. Sama William James – liigutava tähelepanelikkuse ja kaastunde süntees kõige süngema lootusetuse ja melanhooliaga – jagas inimesi ka üks- ja kakskordsündinuteks (luban endale säänse tõlkelise germanismi). Näiteks Oscar Wilde, keda vooruslik James isegi ei maini, sündis teist korda ka, nimetades kannatust ilmutuseks, sest ta noorus oli kõigest hoolimata möödunud vitaalses, loomrõõsas elurõõmus, igast aistingust ja närvilõpmetekõdist ekstaatiliselt joovastudes, muutudes nõnda vennaks isegi noorele Tolstoile, sellele kristlasest alfaisasele, kes pritsis surmakuule ja spermat sama võimsas rinnapaisumises, kuigi tema pöördumine tuli varem ja seesmistest teguritest.
Elurõõmul on kummalised teed, seda võib tunda „tülgastuseni maitsmises” (A.H.T.), pannes nagu Nero imemisinstinktiga beebid oma riista otsa „kalakesteks”, ulguda  kustumatus niudejanus nagu ta ema Agrippa, või nälgides Franciscuse kombel ja söögi sisse tuhka segades, nii selle lihasuretaja kui hanesulega kurgunibu kõditava antiiklase eluks oli kummaline ekstaas. Miski, mille puudumise tõttu Chesterton pidas stoilist Marcus Aureliust vastikuimaks inimkonnast.
Dante paigutab paigutab põrgus madalamale need, kes meelega kurbuses elavad. Meenub ka üks isiklik tuttav, noor kunstnik, kes kelkis vaimustunult oma isa enesetapuga ja armukese juhusliku hukuga – vähestel on nii suurt saatust igerikus heaoluühiskonnas!
Olen üsna kindel, et Walt Withmani totaalne elujaatus on siin silmakirjalikum...

Kuigi tragöödiast saab esteetiliselt vaimustuda, on kummatigi viimselt õigus siiski elu süljelärakal Leopardil, küürakal antirüütlil, kes resümeeris:

„Noored usuvad väga sageli, et mõjuvad armastusväärselt, kui nad mängivad kurvameelseid. Ja küllap võibki kurvameelsus, kui see on teeseldud, lühikest aega ka meeldida, eelkõige naistele. Ent tõelise kurvameelsuse eest põgeneb terve inimsugu; ja kaugemale vaadates ei meeldi ega too inimestega läbikäimises edu mitte miski muu kui rõõmsameelsus, sest lõpuks, vastupidiselt sellele, mida arvavad noored, ei armasta maailm, kes siin ka ei eksi, mitte nutta, vaid naerda.”

Baudelaire oli siin täpne – „ole ilus, ja ole kurb!”.
Sest kurbus tähendas talle –  nagu noorele, poeedile, ebahaigele tihti – poolikust, mille tema kaasasündinud võluvus hoobilt rõõmu lakaluugist tänupälvivalt üles aitab.

Kirjutatud Sirpi 24. I 2014

Elu, armastan sind, ikka uuesti sinusse armun

Eda Ahi, Gravitatsioon. Kujundanud Piia Ruber. Verb, 2013. 56 lk.

Elli Soolo

Vorm

Mu esimesed aristotellikud imestamised, mida mäletan, on ikka keelega seotud. Juba päris väikse plikatirtsuna unustasin end vahel mõttes mõnda sõna kordama ja selle tähendus lahustus. See tegi nalja, sellist veidrat, kõditavat imestust ja samas ka mingit ebausklikku süüsegust hirmu, et nüüd olen keele katki teinud, olnud paha laps. Leszek Kolakowski pihib „Horror Metaphysicuses”: „Teadmise akt ise, asjaolu, et meie vaim suhtleb maailmaga, mis ta ise ei ole, ning et ta võib seda maailma omaks muuta või temas eneses teadlikke sündmusi esile kutsuda, see kõige tavalisem fakt on ilma eelarvamusteta vaadates kõige imelikum asi, mida võib ette kujutada”. Nii ka keelega. Keelevõime on midagi nii kummalist, et ei jõua ära imestada, kui end kord juba märkama unustad. Kui kergelt ja ladusalt võib mõni päris rumalgi inimene muudkui lobiseda! Rääkimata siis mõnest virtuoosist. Olen kuulanud Jaak Tombergi loenguid – ta rääkis pikkade kiil-, rind-, kõrvallausetega, otsekui deklameeriks vilunud näitleja Prousti! Mäletan ka, millise mängleva kergusega tegi Andres Luure ad hoc täiesti sisukaid filosoofilisi eristusi – kasutades selleks sünonüüme!

Olgu, need olid erandlikud inimesed, aga keelevõime ise. Kui ma ise räägin, või kui ma praegu kirjutan, kust hüppavad need sõnad mu meelde, kust nad ilmuvad? Kust teab lause, millega ta  lõppeb, ja kuidas ta alati lõppeb õigesti?! Minu sisekõne, minu eneseteadlikkuse tipp on korraga nii automaatne ja ei kuskilt ilmuv! Vastata ma ei oska, ainult imestada.

Keelevõimel on muidugi gradatsioon, sõnavararikkusest retoorilise meisterlikkuseni. On keelevõime ja keeleanne, talent.  Ja siis on ka luuleanne, riimianne. Samuti ei usuks, kui ei näeks. On riimid, kus tõesti on mõte sees! Ja avaram, ruumilisem mõte, selline, mida saabki ainult riimis väljendada!

Kui tihti võib kuulda tobedat klišeed, et riim, rütm ja vorm ahistavad, et riimimine jõge mööda ja vabavärss seilamine meritsi. Tegelikult on ju otse vastupidi! Mis juhtuks proosakeelega, kui selle vormi vähendada, kaotada grammatika? Kas selle kommunikatiivsus suureneks, kui ei „surutaks enam oma mõtteid vägivaldselt etteantud vormi”? Ei, järgi jääks poolearulise lalin või umbkeelse turisti kohmetus, kes kelnerile loetleb üksikuid nimisõnu. Grammatika korsetita keel on primaadi hõikumine, mis ehk midagi signaliseerib, aga midagi sisukat ei ütle. Kommunikatiivsus ja vahendatav vaimuruum hoopis suureneb vormi komplitseerumisel. Loomulikult on siin teatud triviaalsed ääremärkused: jah, võib olla sisutuid lauseid, mis on grammatiliselt korrektsed, jah, võib olla tühiriime, jah, ka vastuvõtja vaim peab olema vähemasti samamõõtmeline jne.

Eda Ahil on luuleanne, on riimianne. Tema parimad luuletused – head on nad kõik – on tõlkimatud, ürgüdini eestikeelsed. See tõlkimatus ei tulene sellest triviaalsest riimitõlkimatusest, sellest, et mõnes teises keeles on raske leida sama tähendusega sõnapaare, mis ühtlasi samamoodi kõlaliselt kattuks. Teadupärast sõna tähendus ei ole atomistlik, vaid orgaaniliselt kontekstitundlik tähenduspilv, kust tuttav ja meeleliselt vahendatav häälikuühend – sõna –  pelgalt maa-ankruna alla ripub. Seal mängib Ahi, nende pilvedega, luues, või pigem leides neist kombinatsioone, mis tõesti on ruumiliselt sisukad, täis ruumilist, tõlkimatut tähendust. Ühte sellist „võtet” võiks nimetada homonüümia tähenduslike lühiste leidmiseks.

tee on külm ja tee on pikk.

asjalik ja kesine.

aga milleks igavik?

meil on siingi mesine.

(lk 26)

Kas siin juuakse või käiakse teed? Mõlemat, see on auk, lühis homonüümias. Ruumiliselt tähenduslik ja võimalik ainult eesti keeles.

Mõned read on semantiliselt nii läbipõimunud, et ei kujuta ette intellekti, mis võiks seda haarata etteloetult kuulates, näiteks

Ja kui palju asemeid on

üheainsa asemel?

            (lk 16)

Aga võib olla ka nõnda, et kirjapilt vaesestab ja tähenduse harunemine mitmeks tuleb etteloetult paremini esile, näiteks

            sa lenda kah, mis lõunamaadel viga,

sust kirjutada võin ka pliiatsiga

sulg olgu sulle kerge, viimne honey!

(lk 8)

Viimane näide ilmestab ka seda, et see „meetod” ületab ka keeli ja võib sealt üsna vähehermeetilist värskust leida. Võib ju mõelda, karta, arvata, et selline luule ükskord „kirjutatakse ära”, ammendub, nii nagu on väidetud riimilise luule kohta, et see projekt on lõppenud, sest riime pole lõputult. Puhtmatemaatiliselt võiks ammenduda ka grammatika või kõnegi, kuid nii pöörased eukleidilise mõistuse hirmud ei vääri eriti tähelepanu.

Triviaalsuse ohu eest hoiatada võiks igal pool, ilmub ju palju sellist vabavärssigi, mis on nii argine ja ajakirjanduslik, et isegi pehmete kaante vahelt seda leides tundub kõige ajatum asi sellise luulekogu puhul just ja ainult see trükitehniline liialdus.

Inimesed sünnivad ja alustavad nullist ning on mõneti paratamatu, et enne, kui jõutakse piisavale luulekogemuse tasemele, riimitakse vähemalt korra „arm” ja „karm” ning ollakse selle saavutuse üle uhkegi. Küllap avastatakse ka mõningaid triviaalsemaid homonüümilisi lühiseid sarnase vaimustusega, avastatakse oma emakeelt, et meie keeles on armil ja armul sama sõnatüvi, et samamoodi vannutakse truudust ja kurja, puhketakse õide ja nutma, või mis veelgi võluvam – puudutus on ilmaütlev puudu – ning lühim armastusluuletus, mis tõesti luuletu, on lihtsalt keelest üles korjatav kõikSus.

Ja mõistagi analoogselt saab mängida ka fraasi või idioomi tasandil ning nõnda edasi kuni romaanipikkuste kummastusteni šklovskilikus mõttes.

Mis painutanud kord, sind lõpuni painab

(lk 42)

Sisu ja sõnum

Vaevalt, et suurt William Jamesi saab süüdistada lihtsakoeliste dualismidega opereerimises, tema inimeste kahkes jaotamine eksistentsiaalse üldhäälestuse kaudu loomult rõõmsameelseteks (healthy-minded) ja loomult raskemeelseteks (morbid-minded) tundub olevat ka siin võtmeliselt tabav. Nii veider kui see ka pole, meenub mulle ainult üks luuletaja, keda praegu võiks kõrvutada Eda Ahi sügavalt rõõmsameelse loomusega – see on Contra. Raskemeelsus ja verega kirjutamise nõue tundub olevat saanud sedavõrd kanooniliseks (eriti nooremate luuletajate seas), et loomine mängulustist ja jõudude ülejäägist (muide, samuti Nietzsche kirjeldus) võib tekitada paljudes ületamatut võõristust – kelmikas elurõõm ja pulbitsev riimimisvõime eristub lihtsalt nii drastiliselt tavapäraseks saanud vabavärsilisest südame- ja hingeveritsemisest, mis jonkleb – vist fs-st saati –  pideva nirena läbi noorema eesti luule.

Eda Ahi luulest võib välja tuua kaks peamist liini, mis on – antagu mu vanemlikkus andeks! – üsna eakohased, nimelt, suhted vastassooga ja eksistentsiaalsus. „Gravitatsioon” – Maa külgetõmme – on hea ja tabav pealkiri. Sest Eda Ahi eksistentsiaalsus on rõõmus maisus –  Jumal on surnud ja taevas on tühi ja nii ongi tore! Korduvalt võib leida vastavaid motiive, näiteks nimiluuletuses:

peas sinu maadligivajutav kroon,

sinna, kus juhid mind, kuulekalt astun.

armastan raskelt sind, gravitatsioon,

ega vahetaks tiibade vastu.

(lk 53)

Samuti on väga ilmekas luuletus „peetrusele”, mille avavärss algab lausa häh-iga:

häh, eks hoia kinni taevavärav,

piidle aga põlastavalt, vaata –

olen oreoolitagi särav.

tean, et jäängi tõotatud maata.

(lk 47)

Ja juba varem tsiteeritud: „aga milleks igavik?/ meil on siingi mesine.” (lk 26), korduvalt läbib ka saatuse motiiv: maailm on aineline ja vääramatu, aga siin on ka lõbud ja elurõõm. Pole mõtet haliseda ja tühja taevast needa, kiunuda Ciorani kombel sündimise ebaõnnest või elust kui lõksust, salmidest õhkub lausa programmilist saatusearmastust. Näitkeks luuletuses „manifest”: „kahetsust ei võta eales pähe – / tean, et iga tee ei viigi Rooma./ pärast vihma iialgi ei lähe/ lootusrikkalt lompidest ma jooma.// võtan vastu kõik, mis täring annab”(lk 50) või teises tähendusliku pealkirjaga luuletuses „otsus”: „nüüd aeg on lüüa reipalt kokku kandu/ ja tunnistada: söör, see laev ei randu./ said pihta? seda rutem tuleb põhi.// mis muud see ilm kui võimatuse kants,/ kus kaotajad kõik. kas veel üks tants?”

            Teine peamine liin, nagu öeldud, on inimsuhted, täpsemalt selle vitaalse ja dekameronlikult elujaatava tütarlapse romantiline suhe noormeestesse. Ütlen nimelt tütarlapse, sest selles suhtes puudub igasugune naiselik küpsus, olgu argitõsine partnerlus, kaotuse- või titevalu, saati leselein. See on romantiline lahus- ja eemalolek, mida iial ei ületata, aga ka see on reibas ja tore. See sagedasti korduv sõna „iialgi” ei kraaksata kordagi süngelt ja pahaendeliselt, vaid lausa võidukaltki, just selline tütarlapselik õrritus poiste suunas – „Hi-hi-hii! Ha-ha-haa! Iial mind te kätte ei saa!”.

See tütarlapselikkus aga ei implitseeri lihalikku karskust, süütust ja neitsipuna, vastupidi, korduvalt kohtab dionüüsilist joovastust – “ma tahan lihtsalt tantsida end segi” (lk 37) – , sängki kohtab lihateadlikku mitmust:  “see ei õpi reegleid, kes ei mängi. / ma ei ole jõgi ega vaja / üht ja ainsat muutumatut sängi” (lk 50) ja „kõik on võrdselt kordumatud – / milleks tahta ebamaist?/ siiralt sooritatud patud/ ainult kaunistavad naist”(lk 22), aga selles puudub igasugune seksuaalne painajalikkus, igasugune armulämbe iharus, igasugune rauge lembus, saati taltsutamatu niudejanu meheseemne järele.

Eda Ahi vormiosava ja loomult rõõmsameelse luule iseloomustamist saaks jätkata veel pikalt (näiteks väga paljud luuletused suhestuvad erinevate kultuurilooliste karakteritega, piiblist kirjandusklassikani), aga tahtsin esile tuua just need paar karakteristikut, milles nägin (positiivset) irdumist praeguse eesti luule peavoolust (kui üldse oletada end midagi sellist aduvat).

Üks osa nooruse ilust ja elurõõmust seisneb tuleviku avatuses – nii palju on elustsenaariume, mis kõik võivad realiseeruda! Siis on kunsti roll neid stsenaariume avada, pakkuda valikuid, võimaldada mõttes läbi elada erinevaid tulevikke ja elusid. Ka „Gravitatsioon” sisaldab muu hulgas piisava galerii pöördumatult traagilisi elusaatusi, mis iial ühte reaalsesse ellu ei mahuks, aga vaimustavalt kutsuvad on kõik (pöördumatult traagilsel elusaatusel on nooruses suur esteetiline kütkestavus). Aga ületades mingi elutunnetusliku ekvaatori hakkab inimene loomingu fiktsionaalsetes maailmades nägema elustsenaariume, mis kunagi oleks ehk võinud olla, ei ole enam tuleviku, vaid minevikuvõimalikkused. Mina leidsin siit ühe sellise õnneliku lapsepõlve, mida mul pole kunagi olnud. Aga nüüd on. Kogeme ju mälestusi ja unistusi nii äravahetamiseni sarnaselt.
Aitäh, Eda!

Kadunud sõbra juhtum. Nymphomaniac.

Käisin teatris. P. ettepanekul. Vist on ikka sõprus. Või harjumus. Tuntu turvalisus.

NO53 „Kadunud sõbra juhtum”.

Tore tükk. Hästi välja peetud ja välja mängitud. Kaks romantismiajastu atribuutidega tulist tundlejat tunnete sajandist – kui ka sõpruse mõõduks tundeintensiivsus ja pisarad –  meenusid  gravüürid, mis kujutasid „Paul et Virginie“ ettelugemist, mille käigus kümnest kuulajast hoidsid taskurätte käes vähemalt seitse. Ja viimasel ajal on võimendunud mingi sümpaatia kunstiinimeste, nende "elu murelaste" suunal.

  Henri Pierre Léon Pharamond Blanchard

Tutvustusest võib lugeda:

„Stanley Kubrick ‘i “Kosmoseodüsseias” on episood, mis inspireeris mind kõige rohkem sõprusest uitmõtete veeretamise juures. Eriti just etenduse ja teatri formaati silmas pidades. Filmis on situatsioon, kus kosmoselaevast väljunud kosmonaut kaotab füüsilise sideme jaamaga ning hakkab sellest eemalduma. Aidata pole teda enam võimalik. Tema sõber ja kaaslane eluks kõlbmatutes oludes, vaakumis, saab teha ainult seda, et saadab pilguga igavesse pimedusse kaugenevat sõpra. Sõnatu stseen, kus kitsaste olude ja paratamatuse tõttu pole muid, emotsionaalsemaid ja kõnekamaid kommunikatsioonivahendeid viimseks hüvastijätuks kui pilk, mis on suunatud sõbra silmadesse. Mitte ainult kõik järgnev, vaid ka palju eelnevat saab neis hetkedes pikaks vaikuseks.”

Ja veel:

„Asi on usus. Usus, et kui sõprus on sõlmunud, see ka jätkub, hoolimata ka eluks võimatutest oludest. Kui armastus on käsk, siis sõprus on vaba valik. Keegi ei sunni, ka instinktid, need looduse parasiitvormid mitte, mis peremeesorganismi võivad kuni elu lakkamiseni tagant piitsutada. Armastus,  mis on loomulikult kõige alus, kerkib iseenda jätkamiseks sobivaid auke otsides purustava orkaanina kõigi kohale. Hoolimata isegi tagajärgedest. Nagu öeldakse, armastuses ja sõjas on kõik lubatud. Sõprus, armastuse sohilaps, jääb alati kohmetult varju.”

Sõprus kui armastuse sohilaps? Jah, suured ja kohutavalt hägused mõisted, sõprus ja armastus. Ei teagi mille mõjudel, aga sõpruse esimus armastuse ees oli vähemasti mul kuidagi iseenesestmõitetavuseks tardunud. Pauluse armastuse määratlus näib sõpruse kohta rohkem käivat. Eros on julm ja isekas ja mis peamine – nõudev. Aga nõudmine on agressiivsuse kaasteeline.

Kui võtta nüüd sädelev Oscar, kelle elu võttis Charles Willman kokku lühidalt: vaevalt küll leidub veel mõni lihtsurelik, keda Eros oleks mõnitanud nõnda, nagu mõnitas Wilde’i.

Tema kiri sõbrale, Bosie’le, on ikka Erose ohvri kaebus.

„Meie õnnetu ja väga kahetsusväärne sõprus on minule lõppenud hävingu ja häbiga, ometi meenutan ma sageli meie endist kiindumust ning kurvastab see mõte, et põlastus, kibedus ja tülgastus peaksid igaveseks leidma koha minu südames, mida ükskord valdas armastus ...”

„See oli madalama loomuse võit üllama loomuse üle.  See oli üks näide sellest nõrkade hirmuvalitsusest tugevate üle, mille kohta ma ühes oma näidendis ütlen, et see on „ainus hirmuvalitsus, mis kestma jääb”.

Wilde oli üks neid õnnetuid, kelle pilk ei ähmastunud, kellele julm Loodus polnud oma loomulikku anesteetikumi kaasa andnud ning Eros lõikus teda tuimestuseta. Lord Alfred Douglase moraalne pale ja tema mõju Wilde’ile oli algusest saati näha ja esil. Aga see ei päästnud. Vabalt saab olla armunud inimesse ja sõltuvussuhtes temaga, kes on sulle üsna eemaletõukav ja laostav.

Rähkles Erosega ka Shakespeare.

Ränk eluvaimu kulu, häbikaotus

on iha, saades teoks, ja enne tegu

ta on üks pettus, toorus, jõhkrus, maotus,

julm, reetlik äärmuslike süüde segu.

Kui kustutatud saab, on ilgeks peetud,

kuid juba õhutab taas pöörast jahti,

taas leiab rahuldust ja taas on neetud

kui sööt, mis neelajast ei lase lahti.

Kes on ta kütkes, hullusärki kannab,

kord hinges kuum, kord undlik hägu;

ta õndsust tõotab, armetuse annab,

mis eel, on rõõm, mis möödas – unenägu.

Me seda teame, ent ei tea, kuis peab

küll taevast vältima, mis põrgu veab.

Iroonilisel kombel kirjeldas Otto Weininger – nagu tüüpiline (noor) mees – enese seksuaalsust kui seksuaalsust üldse. Tema skeemil, et mehel on sugu ja naine on sugu, on selgituslik väärtus küll. Nimelt hoopis mehe seksuaalsus on nii totaalne, et kiimas mees pole suuresti tõesti muud kui peenis, ja vastupidi, kiimas naine säilitab strateegilise mõtlemise märksa suuremal määral st tal on sugu(iha), aga mees on suguiha (sel hetkel kui ta parajasti on). Mehe ja naise suguiha jaotub lihtsalt ajaskaalal nii erinevalt, et Weininger tegi noore süstemaatiku tüüpvea – jättis aja skeemist välja.

Truism on ka see, et hoolimata meessoo suuremast varieeruvusest, on nende seksuaalsus märksa lihtsakoelisem, lihtsamate signaalmarkeritega vallandatav, lihtsamini manipuleeritavam.

Näiteks mehed üldjuhul ei intriigitse, nad lähevad jõhkralt ja otse. Neis asjus on nad õige haledad ja lihtsakoelised, nende armuraev on psühholoogiliselt lihtsakoeline, kättemaks otse ja objektile, ei mingit võrgupunumist. Othello kujus tabas Shakespeare midagi olemuslikku.

Mida teeb armukade mees? Proovib rohkem või vähem otseste vägivalla-avaldustega rünnata ühte kahest, kas kireobjekti, kes talle ei allu, või oma rivaali, kellega ta kireobjekt koos on. Harva laieneb ta pilk suuremale suhte-seostikule. Mees on allutaja. Allutada, kas kireobjekt, või oma rivaal.

Üks põhjus, miks mees on nii intriigipime, seisneb ses maskuliinsuse enesekindluses, mis on küllalt spetsiifiline enesekindluse liik, mida saab õige ähmaselt kirjeldada kui hierarhianägija pimedust võrgustike suhtes

Ja kuigi mehel võib olla ülitugev motiveeritus, päädib see tihti jälitamises, peksmises, isegi mõrvas st milleski, kus ühineb ülitugev motiveeritus ja ülim vaimne lihtsakoelisus.

„USA justiitsministeerium kinnitab, et igal aastal jälitatakse enam kui miljonit ameeriklannat (enamasti vanuses 18-39 eluaastat). 59 protsendil juhtudest on jälitajaks poiss-sõber, abikaasa, endine abikaasa või elukaaslane. Iga neljandat neist jälitajad löövad, tõukavad, annavad neile kõrvakiile või ründavad füüsiliselt mõnel muul moel. Viis sõltumatut uurijat kolmelt mandrilt teatavad, et umbes 55-89 protsendil juhtudest muutuvad jälitajad oma endise seksuaalpartneri suhtes vägivaldseks. [...]
Mehed ka peksavad. Kolmandik kõikidest kiirabiteenustest vajavatest ameeriklannadest, üks neljast enesetappu üritavast naisest ja umbes 20 protsenti sünnituseelset hooldust soovivatest rasedatest on intiimpartneri käest peksa saanud. [...] Naistevastase vägivalla levinuim põhjus kogu maailmas on omamisiha.
[...]
Ja mehed ka tapavad. Umbes 32 protsenti kõikidest mõrvatud naistest Ameerika Ühendriikides sureb oma abikaasa, endise abikaasa, poiss-sõbra või endise poiss-sõbra käe läbi. Tegelikult usuvad eksperdid, et see näitaja võib ulatuda isegi 50-70 protsendini.”(siin)

Eelistaks sõprust, olgu või armastuse sohilaps.

Või nagu sedastas Ulrich: „Nimelt pole kaugeltki nii lihtne armastada, nagu loodus tahab seekaudu uskuma panna, et ta on igale käpardile enda loodute hulgast selleks riistad kätte andnud”.

Taipasin praegu, et rääkisin praegu rohkem Lars von Trieri Nymph()maniac’ist!
Seal võideldi armastusega, noored tüdrukud kuulutasid seal armastusele lausa sõja.

Kummatigi von Trier jäi siiski meheks. See oli jälle üks mehe võitlus Erosega.
(Kui on mingi naiselik analoogia taolisest võitlusest, siis pigeb Shriver-Fallaci tüüpi kiri sündimata jäänud lapsele).

Von Trieri „meetod” on seksi maksimaalne profaneerimine, sellest energia välja laskmine  totaalse argipäevastamise läbi, suurim võimalik antitees katoliiklikule abielu-müsteeriumile. Lähedast ideed võib kohata ka kirikus, unistas suur Augustinus, et kord hakkab mehe ihuliige funktsioneerima sama asiselt ja erutusvabalt nagu käsivars.

Ka Kundera Tomaš – ja mitte ainult Tomaš –  liigub vaistlikult selles suunas, talle jäi hirm naiste ees. „Ta ihkas neid, kuid ka pelgas neid. Ta pidi selle hirmu ja iha vahel looma mingi kompromissi; ta nimetas seda sõnadega „erootiline sõprus”. Ta kinnitas oma armukestele: üksnes sentimentaalsuseta suhe, kui üks ei esita pretensioone tolle teise elu ja vabaduse suhtes, võib mõlemale õnne tuua. Kuna ta tahtis olla kindel selles, et erootiline sõprus ei kasva iialgi üle agressiivsuseks armastuses, siis kohtus ta oma alatiste armukestega ainult väga pikkade vaheaegade järel”.

Ka Kundera tunneb Eroses ära kurjuse ja valib askeesi, sugulus kristlusega üpris ilmne.

Adrian Leverkühnile sositakse kõrva „Söanda olla barbaarne!”, sest mida teadis see Köningsbergi vanapoiss elust! Vanapoiss! Söanda kasutada mõistust! No kus?!

„Armastus on sulle keelatud, kuna see soojendab. Sinu elu peab olema külm – seepärast ei tohi sa ühtegi inimest  armastada. /.../ Sinu elu ja inimsuhete üldine jahtumine peitub asjade loomuses, me ei koorma sind tõepoolest millegi uuega, pisikesed ei tee sinust midagi uut ega võõrast, nad ainult tugevdavad ning liialdavad vaimukalt seda, mis sa oled. Kas pole näiteks külmus sinus juba ette ette olemas, samuti nagu isalt päritud peavalugi, millest peavad tekkima väikese merineitsi valud? Külm pead sa olema, nii et loominguleegidki küllalt kuumad olla ei saa, et sind soojendada. Nende sisse põgened sa oma elukülmuse eest ...”

Muide, Wilde ei kirjutanud Bosie’ga  koos olles ridagi. Aga need „pisikesed”, mida Saatan mainib Adrianile, on süüfilise-tekitajad. See lõikab ära taganemistee, ta ei saa tunda sooja lähedust, sest ta teab, et see oleks teisele tappev. Ta armu- ja eluliigesest  on saanud surmaprits.

Soojus ei ole Erose tee, soojus on neoteeniline nähe, emahelluse fülogeneetiline mälestus. Kundera on väga täpne, kui ütleb, et olla õrn, on luua ruum, kus kohelda teist lapsena.

Ja just sellest kohast lüüakse nii Tomaši kui Adrian Leverkühni.

Et üksildus on  tajutav külmusena, on leidnud nüüd ka tõsi-psühholoogidelt kinnitust. Kes tahab täpsemat ja paremat sissevaadet, sellele soovitaksin siiski A.H. Tammsaare näidendit „Kuningal on külm”.

Kundera elutunne on radikaalselt melanhoolne. Midagi taolist adusin Indrek Hirve koondteosele järelsõna kirjutades. Küllap see sobibki neile, kes juba on sellises olekus, st see ei ole midagi, mida omaks võtta, see on kohanemise tulemus.

Risti vastupidises suunas läks D.H. Lawrence, kes ütles, et kogu kuri, mis maailmas eksteerib, tuleb seksi represseerimisest. Ta jälestas kristlust, jälestas Freudi, jälestas kõike, mis keelas kuidagi kahe genitaali kohtumist. Isegi masturbeerimist pidas seetõttu patuks – see on ju kadetsemine, mittejagamine. Iroonilisel kombel ei sallinud ta ka pornograafiat – genitaalitsemist vaimus, mitte lihas! – aga sellena tajuti ta mahukat loomingut eelisjärjekorras. Dostojevski sai talt sildi ugly perversity, sest suur psühholoog oli näinud sadismi algeid seal, kus seda poleks tohtinud.

Midagi kiiduväärset polnud ka ajastu suurkujudes, näiteks Gide’is või Joyce’is, nende intiimsuseni tunnetatud jälestuses inimliha vastu.

(Muidugi ka tülgastusest võib joovastuda, kui see piisavalt suureks paisutada. Kas ei ole reetlikku sugulust Tumeda Ajastu ekstaatilises suudluses pidalitõbisele ja Jean Genet’ roojaga  segunevas spermas?).

Lawrence kirjutas raevus, tigeduses, valudes, tohutus moraalses nõudlikkuses. Ta kirjutas ühte suurt soovunelmat. Küsimus, mis saatis teda hauani, oli: Why were we crucified into sex?

Loomutüübile omaselt ei sallinud ta mingit kergemeelsust seksi osas, see oli püha ja püha on põhjani tõsimeelne.

Ühe sünteesi pakkus ka Novalis, helesinise igatsuse filosoofiasse valaja:

„Maailmas saame kohata ainult ühte templit ja selleks on inimkeha. Pühamat sellest kujust pole midagi.[...] Inimese ihu käega kombates puudutatakse taevast.”

Novalis adus vaistlikult, mida tuleb teha, et inimihu pühadus säiliks – sellest tuleb eemale hoida. Pühadust ei saa/ei tohi puutuda. Kaisus peeretav pühadus lihtsalt ei toimi. (Lawrence sellist teotust ei andestaks!).

Lawrence pidas genitaalide ühendust suurimaks võimalikuks kontaktiks, mis inimesel võimalik saavutada. Ometi võib leida tema tuntuimast raamatust ka tõdemuse, et elu pole muud kui uni või raev mõne tarandiku sees. Ei pea olema suur pornohuviline, et viimases ära tunda mehelik seksuaalsus – raev tarandiku sees. See, mille von Trier inkrimineeris ka oma kangelannale.

„Sõnatu stseen, kus kitsaste olude ja paratamatuse tõttu pole muid, emotsionaalsemaid ja kõnekamaid kommunikatsioonivahendeid viimseks hüvastijätuks kui pilk, mis on suunatud sõbra silmadesse.”

Kas sõbra pilk pole rohkem? Seal rohkem kohal. Ligimene ja paralleelisend, mitte Jumala kõrv või mehaanilise Erose lelu.

Või sõna. Kas mõttekaaslase sõnas pole suurem lohutus? „Seda raamatut mõistab ainult see, kes on muusika saatuse kui lahtise haava käes kannatanud” – see mõjub nagu patsutus õlale.

*

„Enamik mehi tunneb lähedust ka sportides või sporti vaadates. Miljonite aastate pikkuse loomade jälitamise, sissepiiramise ja tapmise kogemuse tõttu on mehed ruumiliselt sageli võimekamad kui naised. See intelligentsuse vorm on seotud meessuguhormoon testosterooniga. Niisiis, kui naine läheb mehega suusatama, mägedesse ronima, elab temaga kaasa tennisele või jalgpallile, võib mees tunda tema vastu erilist külgetõmmet.
Naised aga tunnevad meeletut lähedust, kui saavad nelja silma all rääkida. Nad istuvad üksteisele lähemale kui mehed ja vaatavad partnerile otse silma. Keeleteadlane Deborah Tannen nimetab seda „kinnistavaks pilguks””

Eros pole ainus mõnitaja.

*

„Kristlik optimism põhineb aga faktil, et me ei sobi siia maailma. Olin üritanud olla õnnelik, öeldes, et inimene on loom nagu iga teinegi, kes Jumalalt igapäevast toitu ootab. Aga nüüd olin ma tõeliselt õnnelik, sest sain aru, et inimene on koletis. Mul oli olnud õigus, kui olin tundnud, et kõik on nii veider, sest ma ise olin ühtaegu halvem ja parem kui kõik muu.[...] Tänapäeva filosoofid kordasid mulle ikka ja jälle, et ma olen õiges kohas, ja ma tundsin isegi sellega nõustudes masendust. Nüüd aga kuulsin, et olen vales kohas, ja mu hing laulis rõõmust nagu lind kevadel,”

kirjutas tema, kes ütles seksi kohta kuldsed sõnad – asend naeruväärne, mõnu üürike, tagajärjed kohutavad.

*

"Härra Hamil, miks te ei vasta?"
"Sa oled üpris noor ja kui ollakse väga noor, siis on asju, mida on parem mitte teada."
"Härra Hamil, kas saab elada ilma armastuseta?"

"Jah," ütles ta ja langetas pea, nagu olnuks tal häbi.

Käthe Kollwitz

"Tema sõber ja kaaslane eluks kõlbmatutes oludes, vaakumis, saab teha ainult seda, et saadab pilguga igavesse pimedusse kaugenevat sõpra."

See tõi meelde ühe luuletuse ateismist.

Planeet tiirleb ümber tähe.

Palju elusat on elanud surnuks sellel planeedil. .

Planeet on kaetud surnuks elatud kehade mädaga. See on segunenud kivipuruga.

Planeet on sellega kaetud ja selles vingerdavad väikesed soolikad.

Need tulevad pinnale, kui vihma sajab, sest soolikad ei saa hingata, kui põrm sajab vett täis.

Põrmus on palju väikesi soolikaid.

Põrm on vihmast märg. Planeet on sellega kaetud ja tiirleb paratamatult ümber tähe. Täht on kuum ja paneb niiske põrmu kobrutama.

            Osad keerised kasvavad luid täis ja peksavad üksteist nukkidega. Planeet tiirutab ümber tähe ja ei tee sellest välja.

            Miski ei tee.

Nad peksavad üksteist nukkidega ja vajuvad siis jälle tagasi. Väikesed soolikad vingerdavad neist läbi.

            Tekivad uued keerised, sest tähe soojus paneb niiske põrmu kobrutama.

Osad keerised kasvavad luid täis, peksavad üksteist nukkidega ja vajuvad siis jälle tagasi.

Tõusevad uued. Peksavad.

Keeristel on valus olla.

Peksavad.

Tõusevad ja vajuvad, sest täht soojendab.

Sinagi oled luid täis.

Täht soojendab meid.

Ma armastan Sind.

Täht soojendab niisket korjusemäda. Planeet on sellega kaetud.

See kobrutab.

Osad keerised kasvavad luid täis ja kestavad pisut kauem.

Nad peksavad üksteist nukkidega ja vajuvad siis tagasi.

Väikesed soolikad vingerdavad neist läbi ja mädanevad siis isegi.

Täht soojendab ja tõusevad uued.

Nad ei taha tõusta. Peksavad üksteist nukkidega ja vajuvad tagasi.

Täht lihtsalt soojendas ja planeet hakkas kobrutama.

Nad ei taha vaibuda. Peksavad üksteist nukkidega ja vajuvad tagasi.

Ka meie kasvasime luid täis.

Saab hoida ümbert.

Ikkagi vajume tagasi.

Ma armastan Sind.

Täht soojendab. Planeet on korjusemädaga kaetud.

Keerised vingerdavad sellest läbi.

Osad kasvavad luid täis ja peksavad üksteist nukkidega.

Täht soojendab ja planeet lihtsalt tiirleb.

Täht soojendab ja planeet keeb soolikaid täis.

Mõned soolikad küsivad, miks kerkisime?

Täht ei vasta.

Keegi ei vasta.

Täht soojendab.

Ma armastan Sind.

Hingekiri

Vai Herakleitose jões

aga kas sina usuksid

kui päike ütleks üks kord

et ta homme enam ei tõuse

väidaks looja end koidutult

Vanemate surm on koiduta loojumine. Keegi ei usu seda läbini. Bioloogia ei lase. See surematus on meie rakkudes – neis organismi ehituskivides, mis on olnud meis elusad elu algusest saati.  See on fenomenoloogiline igavik.

Isegi nii kirglik ateist ja religioonipõlgurlik teaduse apostel nagu Carl Sagan tunnistas, et ema surm oli talle nii ränk hoop, et ta palvetas mõnda aega.
Nad on surelikud, nad on surnud. Teame, aga ei usu.

Need kes näevad igas lapsenäos

oma lapsepõlve

need kes ärkavad hommikuti kurvalt

saavad aru

mida ma mõtlen kui ütlen

et olen määratud

olema üksi

kui ütlen et ema armastus

ja ta ootamatu surm

on mind sidunud

tühjuse külge

mida ei jaksa täita

ükski teine

maine armastus

(lk 386)

Kui teha korraks süda kõvaks ja läheneda neile ridadele analüütilise mõistuse külma kalkusega, siis võib öelda, et vormimeisterlikkust siin pole. Ega Indrek Hirv peagi. Oma sõna- ja vormivaldamist on ta tõestanud rohkem kui küll. Ta ei vaevu enam maskeerima. Ta lihtsalt ütleb, tunnistab. Pärast võpatust, kui märkas, et tagasivaatepeegel ta elu tuuleklaasil on kasvanud viimasest suuremaks.

“Südasügis” on viimane luulekogu. Pärast seda Indrek Hirv paneks justkui aerud käest ja laseks end allavoolu. Sest midagi tirivat on ses lõpus. Nagu oleks kogu aeg see lõpp teda tirinud ja ta kõrgstilistilised luuletused olid justkui ankrud, mida ta voogudesse heitis, et pääseda tirimisest, pidurdada paratamatut. Ja kaovad luuled, siis ta lihtsalt triivib ja teeb märkmeid, pelgalt registreerib.

Ema hüüab

kajapilt tumeneb

kolmkümmend aastat

siis läheb iga ööga teravamaks

(lk 374)

Vihm on möödas

aed avab end

su sammudele

(lk 232)

Võiks öelda, et siin ollakse jõudnud juba täielikult päevikuni enesele, mälestuste märkmeraamatuni ja et selliste luuletuste väärtus on ainult psühhograafiline. Aga selline psühhograafia pole sugugi tühine asi, see on hingekiri kõige tõsisemas mõttes. Käesoleva kogumiku pealkiri on väga täpne.

Kui nende nappide ülestähenduste juures oleksid kuupäevad, võiks nende sünnikoduks olla see kulunud nurkadega kaustik, mis leitakse öökapilt juba jahtunud keha kõrval. Võib-olla tundub, et kuupäevade puudumine ongi ainus, mis taotleb neile kunstilise üldistuse staatust. Aga küllap oleks seegi ekslik liialdus. Taotleminegi tundub liiga pretentsioonikas ja nõudlik sõna. Pigem on see eluõhtu vabadus, mida ei kammitse enam kohustused maise tuleviku ees. Milan Kundera on öelnud, et noored imiteerivad noori, aga vanad ei imiteeri vanu. “Innovatiivsel noorel kunstnikul pole kuigi lihtne võluda publikut ja panna end armastama. Kuid kui ta hiljem, innustunud oma hilisest vabadusest, muudab oma stiili ja hülgab pildi, mis inimestel temast oli, siis kõhkleb rahvas talle järgnemast”. 

Kui loomingulises tippvormis Indrek Hirve veenva jäljendamise õnnestumine on ülimalt vähetõenäoline suurt vormitundlikkust eeldava ande harulduse tõttu, siis hilise Hirve loomingu jäljendamine on korraga mõttetu ja võimatu. Sest matkida saab väljendusmaneere, aga mitte seda, mida ta väljendab – ühe biograafia fragmente. Ning nende luuletuste luulelisus tuleb möödunud loomingu kajast, mida kannab edasi autori nimi.

Astun vahel unes

kakskümmend kaheksa aastat

mööda Räpina maanteed tagasi

tal olid heledad juuksed

ja nimi oli Leelo

(lk 299)

Kui Marcel Proust otsis kadunud aega, siis Indrek Hirv üritas sellest kinni hoida.

*

Dostojevski on öelnud, et teist inimest ei saa armastada ilma usuta ta surematusse hinge. Sellega väitega pole mõtet argumenteeritult vaielda. See on fenomenoloogiline äratundmine. Kes taipab, see taipab. Küll võib selle paremaks selgituseks ümber sõnastada defineerivana – inimene usub sedavõrd surematusse hinge, kuivõrd ta teist armastada suudab. Armastusvõime on surematusse hinge uskumise lakmuspaber. Isegi kui inimene seda ise ei tea. Või lausa eitab. Võib ka lihtsamalt öelda – keegi ei saa surelikke lapsi. Laps on enda elu sirutumine läbi teise inimese lõpetamata ja määramata tulevikku ehk fenomenoloogilisse igavikku.

Sul olid lapse silmad

kui sa paljalt ja

hinge kinni hoides

lamasid mu kõrval

tol hommikul

sul olid meie lapse silmad

(lk 310)

Aimame seda endaski.  Teame mõistuslikult, et oleme surelikud, ometi vapustab teade surmahaigusest ka väga vanas eas. Kuigi iga beebigi on mingis mõttes surmahaige. Ämmaemand võiks vangutada haiglas pead ja öelda, mul on kahju, aga on vähetõenäoline, et ta veel üheksakümmend aastatki elab. Teame, aga ei usu.

Püüd ankurduda kadunud aega on sedavõrd Indrek Hirve olemusse imbunud, et enam ei saagi eristada tahtmatust unustada võimetusest unustada. See on üks Indrek Hirve  psühhograafilisi leitmotiive. Aga ka religioossest äraigatsusest, kirglikust, nisa otsiva kutsika palavikulisusest niutsumisest võrsub ta elutunne ja luule. Sellest osast vee olemuses, mida kätkeb janu ja mida tunda saab vaid janunev.

Kirele andumises ja armumises seevastu on suur tung alustada nullist, kuulutada – ja tajuda – olematuks kogu eelnev minevik. See on radikaalne unustus. Radix, juur, juureni, juureni unustus.

See on Indrek Hirve psühhograafia teine leitmotiiv. Kunstis – parimas osas sellest, indrekhirvelikumas osas sellest – on nende süntees. Võimetus ja tahtmatus unustada võitleb ta hinges unustusihaga. Juur igatseb… sinu juurde.

Mu vanemad surid noorelt

lapsepõlvekodu põles maha

õitsva aia võtsid sugulased

nüüd siis tead

mida sust tahan

(lk 318)

See luuletus on psühholoogiliselt väga täpne, väga ehe. Kogu ornamentika on sisulisele täpsusele ohverdatud. Sedavõrd, et väliselt ei seo seda luulega muu kui tüpograafiline liigendus. Aga ainult väliselt.

„Armastada võib ainult midagi midagi niisugust, mille puhul usutakse selle kestvasse olemasolusse. Armastus eeldab mõtlemist, mis on iseloomulik maailmakorrale, millel on kindlust,” kirjutas emaarmuta üles kasvanud armastusvõimetu Spengler. See tunne väljendub spontaanselt kõikmõeldavass poplüürikas, kus teoloogiline katregooria „igavene” on ikka armastuse epiteet ning ka optimistlikumad sotsioloogilised erijuhud – näiteks kuuskümmend aastat harmoonilist abielu – ei tundu väljaöeldult unelmatena, vaid ehk lausa küünilistenagi oma maises arvulises piiratuses.

Ometi on ka siinpoolsuses religioosse sugulusega kindlus ja kestvus, seal, kust seda nii mõnedki õnnetult ja otsimatult on leidnud – minevikus ja ilmaolekus. Ning nende sünteesis – pöördumatus kaotuses.

Sa oled kindel kui minevik

kindel kui taaveti laul

ma ei kaota kunagi usku

meie ühisesse minevikku

(lk 314)

Minevikku olematuks ei saa teha. Unustada ei suuda. Üks väheseid viise traumaatilise minevikuga toime tulla on siduda see orgaaniliselt sellise terviku külge, mis tagasiulatuvalt annab olnule uue tähenduse. Kui sind alatult rünnatakse, siis sõdi sada aastat vastu, et juhtunu ei jääks lihtsalt alatuks rünnakuks, vaid saaks tagasi vaatavale pilgule – ainsale pilgule, mis meil siin on – saja-aastase sõja alguseks. Rooma sõdur tohtis sundida kohalikku elanikku end eskortima vaid ühe versta – Jeesus soovitas omadel ka teise lisada. Et alandusest saaks ülendus selle suuruse kaudu. Kui elu sind alatult ründab, siis...

Pärast ema surma

(olin siis 20-aastane)

hakkasin portselani maalima

(laotasin ennast

nii palju kui mind oli

haprale kaarduvale pinnale)

seitsme aasta pärast

tohtisin luuletama hakata

(lk 292)

Suur tahtefilosoof Nietzsche on öelnud, et võimetus unustada on lünk inimese tahtes.Mäletan, kui Umberto Eco käis Eestis, siis tõi ta ka selle näite, et tahtlik unustamine on võimatu. Talle sekundeeris hooti jääkülma intellektiga Kalevi Kull, et natuke saab. Saab teha unustamiseks soodsad tingimused. Selleks on maksimaalne dekontekstualiseerimine. Tuleb läbi lõigata kõik aistingulised kanalid, mis möödanikuga seovad, see tähendab,  ümbrusesse ja eluruumi kätketud mälujäljed. Valesse inimesse armunud aadlivõsukese saatmine kaugele reisile on pikalt olnud sellele mehhanismile toetuv vanematepoolne unustusabi.

Ka Indrek Hirv on püüdnud palju põgeneda. Reisinud palju ja kaugele. Aga rahu on jäänud tulemata, ikka poolikuks.

oliivid mantlitaskus südatalvel

ma magan päeval — öiti olen valvel

kask lõunas — kodus olen viinapuu

ühtaegu rahulik — ja rahutu

oliivid mantlitaskus südatalvel

meel uitlik — ümberringi raud ja klaas

kuid kuulan surnuid — vahel nende palvel

pean saapatallad kinni isamaas

(lk 171)

Rahu on jäänud tulemata, sest ikka leiab laine parda ja tähistaevas öö. Nende eest ei saa põgeneda.

“Meie, inimeste jaoks peitub muusika sõnulseletamatu võlu ja tõeliselt lunastav jõud just selles, et ta on ainuke kunst, mille vahendid jäävad väljapoole valguse-ilma, mis meie jaoks on ammugi hakanud tähendama maailma üldse, nii et ainult muusika võib meid sellest otsekui välja viia, murda läbi valguse valitsuse teraskõva lummuse, ja lasta meil kujutleda, et puudutame siinkohal hinge ülimat saladust,” kirjutab läbinägelik Spengler.

Indrek Hirv armastab muusikat nagu öödki, neid kahte abilist, mille abil on ta suutnud läbi murda valguse valitsuse teraskõvast lummusest, toorest ja jõhkrast argipäevast, ning see väljamurdmisvõime on tema ande ja religioossuse paarikatribuut.

kõrgele alla vana kaalutina

nii loodin unesügavikke öis

neis salapäevades kus elad sina

mu elu voodripoole valge õis

ning kaalun elemente — une koostis

on lapsepõlvemälestuste tõugu

orb hellushaige — õnnelik su troostis

saan hommikuti päevalt mööda lõugu

(lk 146)

*

Keha võime teha nii palju haiget sellele, kes teda armastab, seisneb mälestustes, mida see keha nii palju (ja nii ebasümmeetriliselt) sisaldab.

Indrek Hirve kirg – kirglik igatsus –  on aga ta luuletustes üsna abstraktne, ta ei kirjelda oma kallima mustjastraatjaid juukseid ega otsi kõrbenud suhkrut ta iiriste tagaseinalt leides vaid eitavat terashalli.  Visuaalset konkreetsust on vähe.

            Ent mis on hääl? See on suurim võimalik lähedus, see on lausa sisse- ja läbiimbumine. See resoneerib eluvanuse eluga rakkudes, see puudutab fenomenoloogilist  igavikku. Seda, mida viimistles Bach (lk 277).  See, millega kõneleb öösiti Hirv.
See on tõeline religioossus, see, mis tähendab orienteerumist teispoolsusele, igavikulisele. See, millel pole midagi pistmist maise moraali ja elukorraldusega. Ja nõnda on see mingis mõttes asotsiaalne, amoraalne,  potentsiaalselt ohtlikki.

Kogu elu

elust üle olla

(lk 277)

Sest Poeet ei tunneta, ei avasta ideesid, vaid ei suuda lasta käest. Poeesia sihiks pole meid pimestada hämmastava ideega, vaid teha üks olemise silmapilk unustamatuks ja talumatu igatsuse vääriliseks. Hoida kinni silmapilkudest, mis on liiga kaunid, et lasta neil surra. Tuua igavikujälgi maale.

Tartu noored vaimud

esitlevad end

alasti

hommikuses jõeudus

vanad vaimud piidlevad neid

sügavast aegade hämarusest

(Olin sõbra juurest tulemisega hiljapeale

jäänud, juba koitis, kui Emajõe tänavas

korraks värskust hingama jäin. Siis nägin

neid teispool jõge: paljaid tüdrukuid

Illegaardi kolmandast lauast, kolmanda

kursuse filolooge. Oleksin tahtnud neid

hüüda. Ei julgenud. Häbenesin siis oma

argust, aga ei hüüdnud ikkagi. Ei hüüagi

vist enam kunagi.)

(lk 235)

Kuidas sa saad surra, kui sul on nii palju mälestusi...

*

Rohkem polegi mul midagi öelda. Võibolla polnud sedagi. Võimalik, et olen minagi hakkanud armastma oma teksti rohkem kui Sind.

Kui mu mälu mind ei peta.

Elli Soolo

Tartu – Milano, 2012-2013

Hingamine läbi nina

Thomas Mann ei sallinud Spenglerit, sest viimane suutis saatust armastada. Manni suhe Herakleitose jõkke oli heroline resignatsioon (vahel on oksüümoronid täpsed, kuigi sama Settembrini nimetas paradokse õigusega mõtete mürgiks). Mann paljunes nii vägisi, et seda võiks isegi enda paljundamiseks nimetada.

Võibolla seepärast, et ema oli Spengleri vastu külm ja tal ei tekkinud seepärast vajadust soojuse järele. Mannil tekkis, aga sellega läks kehvalt. Üsna varakult pidi mõistma, mida tähendab kui suurimaks väärtuseks ja auks peetu osutub suurimaks häbiks. Juba koolis kaotas ta usalduse sirutusinnu vastu ja paratamatult pidi mõtlema hakkama.
Psühholoogid on isegi dokumenteerinud (omal teaduslikul ehk küündimatul moel mõistagi), et üksildus mõjub nagu külmus. Et usalduse ja soojuse ühendus läheb õige sügavale ja keel on siin heideggerliku pseudoetümoloogiani täpne (ma miskipärast ei kannata Heideggeri silmaotsaski).
Mõtlemine on seotud füsioloogilise vakatusega, probleemide lahendamisega kõige üldisemalt. Siin on palju külmust vaja, mõtlemine, juurdlev analüüs ja usaldus on hingeliselt vastandlikud.
Manni elust puudus igasugune soojus, ainult mõistatuslik läbinägelikkus jäi nagu karges mäestikuõhus, tema vuntsideski on jääd nagu selle poisi eituses, kelle ta tahtis smaragdsõrmusega kaasa osta.
Emainstinkti ja AIDSi ühendus kõige omakasupüüdmatus armumises.

Mitte ainult Ivan Karamazov ja Veršilov ei leinanud Euroopat, püüdnud lehvitada kutsuva žestiga.

Spengler õppis vene keele ära, et Dostojevskit originaalis lugeda.

Tammsaare oli ka elule selja keeranud, tema õnneks üks naine võttis ta vägisi, aga teadmine, et ta tegelikult ei tohi, et elu on talle selja keeranud, et ta ei tohi sirutada, jäi. Siit tema lausa kristlik tänulikkus progresseeruva mõistuse ja ilmalikkuse kiuste. Õigemini siis oma õnnelikkuse äratundmine, sest tänulikkusetunne eeldab, et elu ja olemisega saab rääkida, talle kummarduda (iga normaalne inimene tajub maailma nii, mõnel nürimeelsel ateistil, näiteks Carl Saganil või Peter Singeril, peab lihtsalt selleks ema ära surema, siis palvetavad lausa palavikuliselt). Mann elas terve elu käsi rusikas, julges sirutada ainult silmadega.
Tammsaare 23. aastal kirjutatud „Pöialpoisil” pole Poe’ või müstikaga mingit pistmist, see on suur ja täpne kujund.
Lessingi „Vanaemad” on ka hea. Seal on leitud ka õige kujund.
Maarja Kangro hakkas siin nalja tegema, Kundera võimalikult jahedalt hoorama. Need on adekvaatsed reaktsioonid. Peksmine ja piinamine võiks ju ka kõne alla tulla (a la Ingmar Bergman &co), aga selleks peab rohkem usku olema, sisemist veendumust, et teine on jumala kõrv, mitte pelgalt üks õnnetu paralleelisend. Siis oleks mõtet häält valjemaks keerata.

Sul olid lapse silmad

kui sa paljalt ja

hinge kinni hoides

lamasid mu kõrval

tol hommikul

sul olid meie lapse silmad

Kirjutas Indrek Hirv.

Tammsaare uskus lausa surmani sõnadesse. Täpsemalt –  ei uskunud, aga muusse uskus veel vähem. Lõhna ja silmadesse veel vähem. Vahel muusikasse, aga seegi oli rohkem Ivan Karamazov ja Veršilov. „Kreutzeri sonaadi” viiuli lõi ta jutustuses „Viiul” pähe puruks. Kaitseks „Pöialpoisi” eest, aga akadeemikutele on seda võimatu seletada. Isegi pärast Dostojevskit (rumal mõistus võimutseb, Pascal suri kiri voodri vahel).

Muusika on elu, aga elu on pigem Jahve kui armastav isa. Päris paljud praagitakse välja.

Mann seletas väga kannatlikult, miks muusika on miinusmärgiga kristlus, aga inimesed dedutseerivad vääramatult, et mina olen hea ja mulle meeldib muusika ja järelikult on muusika hea.
Ongi. Kurjus ka. Ja ilu. Käsikäes.

Maugham andis autobiograafilisele tegelasele kompjala, see on ka hea kujund, sest võimatustab tantsimise, muusikalise sulandumise.

Tolstoi jälestas instinktiivselt Shakespeare’i, sest selle tegelased surevad selg ees, mahajääjaile jutustades, Tolstoi aga tahtis surra nägu ees. Ei tulnud see tal välja.
Tal on isegi jutustus „Kolm surma”, kus puu sureb kõige eeskujulikumalt.
Platon Karatajev aga lihtsalt ei märka oma sõbra...

Unustada mõrv, seda on nimetatud maksimaalseks võimalikuks kalestumiseks (üks piinatud austerlane lõi selle kujundi, isase mõistuse ekstrapolatsioon, mitte kuigi adekvaatne). Ma mõtlen, et unustada abort oleks vist hullem. Loogikat siin pole, moraal ongi ainult tunne.

Tammsaare poeg sai õnnetult otsa, aga õnneks palju pärast isa. Ilmalikule inimesele on lapse surm kõige kohutavam mõeldav õnnetus. Tammsaare armastus oli lausa kramplik, sest ta ei uskunud üldse, et võiks kohtuda pärast. On olnud aeg, mil liigset leina lähedase pärast on seetõttu patuks peetud -  ei usu surmajärgset elu! (tähendusrikas oksüümoron)

Tõnu Õnnepalul on ainult nimi veel adekvaatne. Ainult käänata ei tohiks, väldata küll.

Mehed huvitavad mind küll, nõnda nagu need eel. Kahjuks pole nad kuigi yang’id yin’i kõrval, pigem yunnid. Artikuleerimisvõime vähemasti vabandab.
Ma arvan, et Maarja Kangrole meeldiks see nali.

Hingad klaaskupli uduseks ja teed sinna mõne tobeda nalja, olgu või hobusele..

A.A., kauge sõbranna ütles, et igatseb Eesti valgusi. Küllap see läheb ka lapsepõlvevermimisteni (imprinting) välja. On asju, mida tajume puudumise kaudu. Pole väike a, vaid väike alfabeet.

Vikergallup. Aborteeritud.

Elo Viiding on muutunud. Küpsemaks ja paremaks. Tema „Teised” oli mulle kodumaisest proosast sel aastal olulisim. Ainsad ebasiirad sõnad on tiitellehe hoiatuses, et „mitte ükski raamatus kujutatud karakteritest ei ole kunagi eksisteerinud mujal kui autori peas” ja palves mitte omistada autorile tegelaste reaktsioone ja hoiakuid. Väiklased ei vääri vaeva. „ .. me kõik oleme ju elust võõrdunud ja kõik me lonkame – kes rohkem, kes vähem. Isegi nii suur on meie võõrdumus, et tunneme vahel tõelise „elusa elu“ vastu vastikust, ja seepärast me ei salligi, et teda meelde tuletatakse. Me oleme nii kaugele läinud, et peame tõelist „elusat elu“ peaaegu tööks, peaaegu ametiskäimiseks, ja me kõik nõustume endamisi sellega, et raamatulik elu on etem. Ja milleks me üldse vahel sebime, narri mängime, midagi taotleme?” pihtis õde rohkem kui sajand tagasi ja vilksamas võib näha ka majakovskilikku jõuetut protesti bõt’i vastu. Viiding on üks väheseid, kes pole psühholoogiliselt triviaalne, „Teistes” võib kohata ka karakterit, kes „tunneb kahtlemata õiglast raevu seeüle, et temasugune on võimeline igale poole ronima ja taluma puhtast eluhuvist ka seda, kui tema isik tehakse pilbasteks”.

Krista Kaer jagas meiega Lessingi „Vanaemasid”, kus on aristokraatliku vihjelisusega visandatud unelm (kas arhetüüp pole mitte unelm?) naiselikust kestmisest, sellest, mis valgub kokku vastastikuste ihuvõsude kaudu, mitte valulev-kiimaline rapsimine ja eikuhugi ärapurskuv visklemine nagu isaste poeetide poolikus, vaid soojuste kokkuvalgumine, mis lihtsalt ei vaevu hoolima ühiskondlikest normidest ning kumbki naine heidab kõrvale mehe nagu paadi pärast jõeületust ja kasvatab endale poja kui embamiselundi. Oli küll Oidipus, aga Sophokles ei saanudki aduda tungi emmata hingekaaslast oma ihuviljaga, et seda taipamatult kodeerida kangelaslooks mõnele Viini nõidarstile paartuhat aastat hiljem kui sigar on vahel lihtsalt sigar.

Eda Ahi sõnaosavuses on poetessialgeid küll. Võib-olla õpib ta ka elama nagu poetess ja hakkabki siis elama nagu poetess ning annab oma sõnadele biograafilise kaalu. Loodan siiski et mitte. Meil juba on luuletusi. Olgu ta parem labaselt õnnelik.

"Vikerkaares" naisi vist ei armastata. Mehelik.

Tunnustus

ex machina

ELLI SOOLO
Soolo debüteeris eelmisel aastal Sirbis Elo Viidingu luulekogu „Kestmine” eredalt isikupärase ja demonstratiivselt ebaakadeemilise arvustusega. Ka Indrek Hirve luulekogu „Tiiva­valu” arvustades ilmutab autor elutervet metakriitilisust „moodsa, südametu ja selgrootu akadeemilise intellektualismi” suhtes. Tegu on loomuldasa dionüüsilise autoriga, kes oma kohati põrpivas poleemilisuses üle apolloonilise maitse paikapandud piiride vahutab, neid seejuures ka nihutades, luulemõistmist avardades: „Luulel on õieti ainult kaks skaalat, millel on mingi objektiveeriv-hindav sisu. Need kaks mõõtu on ehedus ja suurus”.

"Sirp", 11.01.2013

Indrek Hirv, Tiivavalu

ilm. Sirp 07.12.2012

 

Poeesiaarmastus ja ükssarvikhirve tiivavalu

Elli Soolo

Indrek Hirv. Tiivavalu. Ilmamaa, 2012. 120 lk

kus on see karjus,

kes karjataks mu valukarje
ja ei kaotaks ühtki mälestust

            Nappus luulet ei kahjusta, liig aga küll. Ja luuletajast ei tohi liiga palju teada olla. Pigem ikka vähem, alati vähem. Nagu teismeline filminäitlejast või rockstaarist, kellesse anoreksiani armunud on. Siin on veel palju rohkemgi sarnast. Sotsioloogid on näidanud, et oma muusikamaitses jäävad inimesed truuks bändidele, mis vermis pöördumatult nende maitse teatud tundlikus eluetapis. Enamik inimesi on loomult sedaviisi truud (et mitte öelda tarduvad või arenemisvõimetud) ja seetõttu on just spetsialistide sisevaatlused üldistamiseks kõige kehvemad, sest üldjuhul saavad spetsialistideks seda haruldast tüüpi inimesed, kes ei kasva sest kontaktsest ja vastuvõtlikust faasist välja.

            Kui inimene teeb trohheusel ja jambil vahet, ei maksa temaga luulest eriti rääkida, sest ei saa korraga näha ja läbinäha. Näiteks Karl-Martin Sinijärv tähenduslikustab teksti juba silpide tasemel ja mängib vilunult ja tõesti nauditavalt seal, ent mõne natukenegi sisukama mõtte juhtumine ta tekstidesse pole just seetõttu enamasti muud kui õnnelik juhus kaleidoskoobis.

            Samuti ma isegi ei vaevu väitlema selle moodsa, südametu ja selgrootu akadeemilise intellektualismiga, mis oma nõrga tunnetuse ja eelkõige otsustusarguse tõttu taganeb mugavasse relativismi ja taandab teksti pelgalt koodide kohtumiskohaks ning autori lugeja teenindajaks (klient-on-kungas lugemisviisi väärib vaid üks täiesti seosetu tähejada, mis valmis Prantsusmaal ühel selle kõige piinikumal aastal ja kannab enesele väärilist pealkira ”mrus irotuA”).

            Ühe palju adekvaatsema ja ilmekama – ühe elava! –  kirjelduse luuletoimest leidsin ühest juhuslikust blogist:

”Õnnepalu küsib möödaminnes ühes oma essees, et ei tea, milliseid luuletusi kirjutaks Betti Alver, kui ta oleks praegu 25-aastane (nii vanalt kirjutas ta "Valge varese"). Ja vastab, et küllap täpselt samasuguseid kui 30-ndatel, selline on ta ürganne ja loomus.
Iga kord, kui ma sellele küsimusele mõtlen, pilk klaasistub ja südamerütm häirub. Kui Betti Alver oleks praegu 25-aastane. Mõelda vaid. Ja Talvik oleks 27.
Oeh, ja praegu tunnen, kuidas mu suhtumine Alverisse on kummaliselt, märkamatult nihkunud - kuidas me arutasimegi - vaimustusest armastuseks? Ja uute rõhuasetustega. Ei saa tuba seinule seinata. See nihe on veidi nukker, aga küllap vältimatu ja tegelikult vist isegi tervitatav.
Aga armastan ikka, väga.”

Ta kirjutab seal veel, et ”pole kunagi suutnud Alveri elulooraamatu lõpuosa lugeda. Võib-olla sellepärast pole ma isegi kuigivõrd ära tundnud (ehkki muidugi nendin fakti), et Alver on tegelikult elanud ja surnud”.

See on südametarkus ja taktitunne, see, mispärast isegi suurel haamerdajal on koht, kus ta peab õigeks helgeks jääda ja öelda: Wagnerit olen ma armastanud, kuigi verum dicere võiks õigustada iga kalkust (tõerääkimise nimel õigustada kalkust – kas saaks midagi olla poeesiast kaugemat?).

Ma ei tunne Indrek Hirve, tean ta biograafiast mõnda juhuslikku pudet ja kui püüan tõlkida tõnapäevakeelde oma õigust käesolevaks sõnavõtuks, siis kõlaks see ehk nii: ma pole teda guugeldanud, ma olen teda armastanud.

Ja kui ei tõlgi, siis ütlen, ära külmeta, kallis, tahan hoida üht palavikku puutumatuna.

*

Kui „Tiivavalult“ rebida kaaned ja sisu läkitada näiteks „Värskesse Rõhku“, siis vaevalt, et seda avaldamisele võetaks. Need ülinapid luuletused on jäämägede tippude tipud, mis enesegapiirduvalt oleks kui „Titanicu“ poorti lendavad jääkuubikud. Selles pole midagi variserlikku. „Värske Rõhu“ luuletoimetaja käituks neid avaldamata jättes igati pädevalt. Need luuletused on väga head ainult koos nende kaantega, kaantega, kus on Indrek Hirve nimi. Sest luule on alati väga palju rohkem kui üks verbaalne kaadervärk.

Kriitik Ernst Ilumets ütles kord sarnast juhtu seletades, et peame võtma iga konkreetset „kogumikku sama autori eelnevate kogumike taustal. Kunstniku elulooming on ühtne protsess. Iga teos asub oma kohale, kui me teda selle terviku suhtes vaatame. See, mis mõne algaja puhul tundub lihtsus ja primitiivsus, mõjub praegusel juhul kontrastina autori eelmiste kogude keerulisusele ja lihvitusele[…].Debüteerida niisuguse koguga ei saa. Sest ma kordan: kirjandus on kumuleeruv nähtus. Kõik, mis luuakse hiljem, projitseerub varemloodu taustale. Aga taust peab olema“.(vt „Vikerkaar“ 1986, nr 2, lk 39-40).

See on tõesti nii, aga kaugeltki mitte ammendav, kaugeltki mitte piisav selgitus. See on siiski paadunud raamatuinimese lausa filoloogilikult kitsas silmavaade. Sõnakunstidest on just luulele filoloogid ja akadeemilise taustaga lahkajad (lahkamine on siin täpsemgi kui tahaks!) kõige rohkem oma metodoloogilise piiratuse ja mugavusega liiga teinud. Sõnu on ju kõige lihtsam lahkamislauale tirida, kõige lihtsam rühmitada, liigitada, prepareerida, lugeda silpe ja kopsida rütmi. Kaotsi läheb küll põhimine, kaotsi läheb hing (jah, millal teadlane enne hingest on hoolinud?) Ilmekas on seegi, et filoloogid on valmis alla neelama iga tobeduse ja alt lati jooksu kui see vaid sõnaline on, natuke pingutatakse ja leitaksegi mõni paslik tüpoloogiake (ja kui kohe tõesti kuidagi ükski kartoteegisahtlike ei sobi, siis tehakse uus ja aetakse rind napoleonlikut kummi). Ja selline lambi alt võtme otsimine ja arhivaarimugavus ei luba tihti näha kõige olemuslikumaid toimimismehhanisme, mis luulel inimestele on, seda, kuidas luule toimib, kuidas me armastame Betti Alverit, kuidas me armastame Indrek Hirve, seda, kuidas ainult Ene Mihkelsonil on õigus kirjutada nagu Ene Mihkelson.
Juba pikka aega on Betti Alveri värssides aastakümned vaikimist, lõhutud luigetruuduse tumm vari, miski, mida ei saa ridade vahele sulgeda ükski debütant, kuidas ta ka sõnu ei valdaks. 

*

Luule on eluga suuresti homoloogiline ja nõnda väljaspool head ja kurja, väljaspool kriitikat (kriitika ise, erinevalt luulest, saab olla nii väiklane kui ka ebamoraalne). Väärilist luulet saab eelkõige tutvustada, aga luulekriitika pole siiski täieliselt mõisteline vastuolu, sest on ikkagi mõned skaalad, mille abil luulet hinnata. Täiesti teisejärgulised on ilu ja inetus, hea ja kuri, moraal ja tõde – need kõik on eksitavad ja mööda (meisterlik keelevaldamine on selline elementaarsus, mida on piinlik sulgudeski mainida). Luulel on õieti ainult kaks skaalat, millel on mingi objektiveeriv-hindav sisu. Need kaks mõõtu on ehedus ja suurus. Väärtusetuim poeeditöö on väike ja võlts.

Noorel luuletajal pole võimalik olla suur, tal pole võimalik kirjutada suurt luulet. Ainus, mis noort luuletajat vääristab, on tema ehedus. Noore luuletaja ainus võimalus on olla verevirtuoos.

Hallide meelekohtadega Indrek Hirv võib aga piirduda kolme reaga:

Elu kevad

on jäänud mu uksele

liiga kauaks sosistama

(lk 78)

Indrek Hirv võib. Sest kui tema seda ütleb, on see palju rohkem kui need kolm nappi rida. See on ühe biograafia fragment. Ühe suure biograafia ehe fragment.

*

Artiklis „Õigus biograafiale“ kirjutab Juri Lotman, kuidas „XIX sajandi alguseks kinnistub vene kultuuris seisukoht, et eelkõige just poeedil on õigus biograafiale. Teisejärguliseks, kuid iseloomulikuks nüansiks seejuures oli komme lisada väljaandele autori portree. Varem tehti seda vaid surnud või eluajal klassikuks tunnistatud kirjanike puhul. Ja kui varem portree rõhutas riiklike või muude ühiskondlike volituste atribuute — loorberipärga, poeedi viibet ülistatava riigipea büstile, tema raamatuid (= õpetatust), ordeneid (= teeneid), siis nüüd pakutakse lugejale võimalust süveneda poeedi näkku. See sarnaneb olukorraga, kus me tundmatult inimeselt tähtsat teadet saades uurime tema näojooni ja miimikat, et leida kinnitust teate usaldusväärsusele.“   Ta toob välja veel kaks aspekti, mis ilmnevad poeedi tõusmisega looja staatuseks:

”Esiteks — teksti loomine muutub isikliku aktiivsuse aktiks ja tõstab autori nende universaalsetest koodidest väljalangevate isikute kategooriasse, kellele on tunnuslik biograafia olemasolu. Teiseks — tema loodud teosed ei pälvi enam automaatselt lugeja usaldust. Aktualiseerub teate tõesuse kriteerium. Kui varem oli teksti tõesuse tagatiseks tema looja kultuuriline staatus, siis nüüd satub see sõltuvusse autori enda isiksusest. Autori isiklik inimlik ausus ja laitmatu reputatsioon on tema teate tõesuse kriteeriumiks.

Autori biograafiast kujuneb tema teoste varjatud või nähtav, ent igal juhul lahutamatu kaaslane.”

Akadeemiku kohta on Lotman siin tavatult läbinägelik. Meenub tahtmatult, kuidas Nietzsche osatas Goethe märkust Napoleoni kohta, et näe, ka tegudes leidub loomejõudu!, tsiteerin: ”nii meenutab ta veetlevalt naiivsel moel, et mitte-teooriainimene on tänapäeva inimese silmis midagi uskumatut ja hämmastavat, nii et on vaja lausa Goethe tarkust, et sedavõrd võõrastavat eksistentsivormi mõistetavaks ja isegi vabandatavaks pidada” (”Tragöödia sünd”).
Meil on vaja lausa Juri Lotmani tarkust, et poeedile nägu anda.
Luuleretseptsiooni need iseenesestmõistetavused tavaliselt ei jõua.

Kui Baudelaire’i ja Balzaci kehad vahetuksid, siis sandistuksid „Kurja õied“, aga „Inimliku komöödiaga“ ei juhtuks midagi. Sest Luuletajal on nägu. Luuletajal on keha. Byroni lonkamine korrastab ta stroofe rohkemgi kui klassikalise vormi eksoskelett.

Ja tänapäeva luuletajal on kindlasti hääl. Ainult mullamutiperspektiiviga filoloog võiks arvata, et mõtteeksperiment Ene Mihkelsoni ja Kristiina Ehini kehade- ja häälevahetusest pole üks õpetlik võpatus, võpatus, mille heuristiline väärtus imeb igasugusest värsianalüüsist, pragmapoeetikast ja muust sellisest akadeemilisest tähenärimisest elujõu nagu iroonia hardusest. Kui noor Théophile Gautier kirjutas, et ta poleks nõus „pidama lüüriliseks luuletajaks kedagi, kes kaalub rohkem kui üheksakümmend üheksa naela“, siis on ta kultuuripsühholoogiliselt vägagi täpne ja tabav. Kui fs-i põski oleks võimalik näha ka seljatagant, siis võiks ta olla trompetist või bussijuht, aga mitte armastatud fs, alasti ja elus.

Mõnel solvatud kibedushetkel – „nii armastan sind ma/ et minu au on sinu oma ka“ –  mõtlen, kas on veel mõnda kohta, kus akademismi instrumendid ja raamatuinimeste spetsiifika on nii jõuliselt põlistanud oma metodoloogilise kitsarinnalisuse uuritava nähtuse olemuseks, et nad on hakanud seda vihase nõudlikkusega ka elult eneselt ootama jättes väheväärtuslikuna kõrvale kõik, mida nende vandlitornis evolutsioneerunud erielund ei tunneta? Nad tahavad teha luulest puhtlingvistilise nähtuse ja on oma eluvõõruses ja väärastumises läinud niikaugele, et mõistavad metakriitilistes aruteludes lausa talumatu iseenesestmõistetavusega hukka neid väheseid kriitikuid, kelle pilk suudab haarata enamat kui ainult sõnad. Küllap juba arvab ka mõni kuuesambatagune, et magistritöö Doris Kareva värsistruktuurist avaldab ta luule vastuvõtule suuremat mõju kui see vene hurt, kes teda ta avalikel üritustel truuisti saadab...

Indrek Hirve „Ööpäev“ on üks mu kallimaid raamatuid. Seal taga oleva Vaapo Vaheri saatesõna kohta ei oska öelda muud kui seda, mida vürst Mõškin ateistide kohta: kõik on justkui õige, aga teemast mööda. Teemast täiesti mööda.

*

Võimalik, et see on pelgalt optiline efekt, mis tuleb mu kogemuse piiratusest Eestiga (see on vist paratamatu, sest tõeline luule läheb nii sügavale keele tuuma, et see pole tõlkimatu mitte lingvistiliste probleemide tõttu, vaid etnodünaamiliselt nagu roppusedki), aga mulle tundub, et luuletaja arhetüübiks on just Poetess, naine. Jättes kõrvale suuruse, Poetessid on kuidagi orgaanilisemad kui Poeedid, ei oskagi põhjendada, tundub lausa, et luule on see valdkond, kus Weiningeri teooriad on mingi seletusliku väärtusega, et naine on elule lähemal, rohkem elus sees ja nõnda pääseb ka luulele lähemale. Luules on just mees Teine sugu (le deuxième sexe), ontoloogiline deminuitiiv ja Poeet on pisendus –  poeet on poetessike. Poeetide luuled on alati kuidagi… tõlkelised. Võib-olla oleks õiglane ja humanistlik seda eitada, või vähemasti sellest vaikida, aga olin siin siiras ja mu tunnet ei suuda väärata üksi argumentatsioon. Võiks ehk öelda, et poetessid saavad oma andega paremini läbi, loovad rohkem käsikäes. Kui võtta mõni suur meessooline, kelle elus on luulel väga suur roll, siis on see rohkem nagu neetud olek, vaevatus deemonist, mis jääb võõraks ja lahku isegi siis, kui ta on vallanud oma ohvri täiesti ((:)kivisildnik on väga hea näide ning hoolimata isklikust antipaatiast, pean siiralt tunnistama, et tema (:)ökonoomne tigedus on ehe ja ta on juba üsna suur. Ja täishabe sobib talle.). Poetess on aga tema anne. Tõesti, Weininger tundub siin töötavat.

Kui Poetessil valgub luuleks Elu liiasus, siis Poeedil kõneleb pigem haav, vigastus, eluvõimetus, omamoodi kiimakurbus, millel pole ega saagi olla midagi pistmist ihuliku rahulduse tukslevate järellainetustega. Aga nõnda öeldes olen juba konkreetsem kui vaja, tähendab, olen juba üldistanud Indrek Hirve üle representatiivsuse piiride. Mind häirib väga kui Indrek Hirve kohta öeldakse maneristlik, see pole võib-olla küll (akadeemiliselt) vale, aga see on lihtalt traagiliselt disproportsionaalne ja eksitav. Ja öelda, et „see on juba olnud“ tähendaks siin jälle – akadeemikutele akadeemikutekeeli –  tunnetuslike metateooriate võtmist epistemoloogiliseks lähtepunktiks. Selle luule „juba olnud“ on samavõrd epigoonlik kuivõrd epigoonlik on suudlemine või suitsetamine.

Uneraev ja kuukuma pole rohkem sattumuslik kui see, et diskod algavad alati vastu ööd, mitte aga hommikutundidel.

„Tiivavalu“ Hirvega tutvumiseks ei sobi. „Tiivavalu“ on pildialbum, mälestuskogu neile, kes juba Hirvega pika tee koos maha käinud. Iga luuletus on vastuhakk unustusele, ühe äratundmise ja läbielamise salvestuspüüd. „Tiivavalu“ luuletused on tihti omamoodi teise astme luuletused, salvestuspüüdude salvestuspüüud, kägisev kiiktool kamina ees ja „Mäletad, kui me…“

*

Nagu öeldud, väärt luulet ei saa arvustada, vaid ainult tutvustada. Kui ma peaks valima ühe luuletuse Indrek Hirve tutvustuseks, siis oleks see vahest järgmine:

Jäänd maanteetolmus talla alla jaks
su tinedasse silma mõttetina --
öötuule viipan veinikallajaks
et ta ei tunneks ennast hulkurina

su tuhar käkras taeva ruugeid linu
päev segas lahkudes su kaelal värve
nüüd laperdavi tiivu  läbi minu
metshaned laskuvad su ummisjärve

kus kupp end õõtsutab ja tihub nutta
ja kiunatab mu haardes murdudes
ma kaevan küüsitsi end kaldamutta
et kõduneda niiskeis kurdudes

öö joobnud hellitsusist nahk on hell --
su hingeõhuga end püüan katta
näe taevas kooldub käsi südamel!

ma jätan tervituse märkamata

See luuletus pole „Tiivavalust“. See on aastast 1988 ja see on mul peas. Pähejäämine on ka üks luule kvaliteedinäitajaid. Uuemast luulest pole mulle midagi pähe jäänud. Mõnda on küll tore lugeda, aga sellise kontsentreerituseni ei jõuta.

Suur luule kaob samamoodi nagu sumo Jaapanis – ei leidu enam noori, kes oleksid valmis nii väikse edulootuse korral ohverdama terve oma elu, kogu oma pühendumisjõu.
Ja kas see nii kurb ongi? Meie ajastu peab indiviidi suurimaks väärtuseks ja olen minagi sedavõrd oma ajastu laps, et kuidagi ei suuda alla kirjutada ühiskondlikule ootusele, mis nõuab sedavõrd suurt ohverdust.

Palju rohkem kui eelnev luule, palju rohkem kui luuletraditsioon määrab nii uudse kui elujõulise luule olemuse ajastu. Luulekunsti ajalool pole sisemist loogikat.

Tõnu Õnnepalu ütleb Betti Alveri kohta, et „ta on ja jääb kolmekümnendate luuletajaks“.

Loomulikult. Teisiti ei saagi. See on alati nii. Sest poeet ei tunneta, ei avasta ideesid, vaid ei suuda lasta käest, „poeesia sihiks pole meid pimestada hämmastava ideega, vaid teha üks olemise silmapilk unustamatuks ja talumatu igatsuse vääriliseks“. Betti Alver tegi nõnda kolmekümnendatatega. Suure luule jäävus seisneb memoreerivas toimes, tal on trauma struktuur, suur luule taotleb seda, mida trauma on – suutmatus unustada. Suur luule on oma ajastu trauma. Seega paratamatult melanhoolne.

Dostojevski räägib aga ajatust inimloomusest, see on inimhinge matemaatika. Romaanikunstnik tahab teada, tahab tõde. Poeet tahab tagasi.
Mistõttu on siin mõõduks truudus, mitte õiglus.

Iga luuletus taotleb olla liikumatu vai Herakleitos jões, olgu see vooluhaav väliselt kuitahes argses ja tühises sündmuses, oli see lendlev kilekott tuulepöörises, männitüvele langev lumi või joodiku räme huik Toomemäe öös.

Hilissuvi

Vana mees

maja ees pingil

peletab kärbsepiitsaga surma

(lk 89)