Täna hommikul oli Kozlov likvideerinud armastuse kui tundmuse, mis tal ühe keskmise daami vastu oli olnud. Daam oli talle ilmaaegu kirjutanud jumaldavaid kirju, Kozlov aga, hõivatud oma ühiskondliku koormuse kandmisest, oli vaikinud, olles ühtlasi juba ette keeldunud daami õrnusi konfiskeerimast, kuna otsis õilsama, aktiivsema moega naisterahvast. Ja kui ta oli veel ajalehest lugenud posti suurest ülekoormusest ning ebatäpsest tööst, siis oli ta otsustanud seda sotsialistliku ülesehitustöö sektorit tugevdada, tehes lõpu daami kirjadele enda aadressil. Nii kirjutaski ta siis daamile viimase, kokkuvõtliku postkaardi, millega pani maha oma vastutuse armastuse eest:
Kus seisis pidulaud,
seal nüüd on kirst!
Kozlov.
Lk 53-54
No comments:
Post a Comment