"Uus ülesanne: kuidas võtta elu kergelt"

Selline alapealkiri oli 1964. aastal ühe ajakirja veebruarinumbril.
See rääkis sellest, et inimesed ei oska enam endaga midagi peale hakata.
Mis ajakiri?

Elu.

Tegelikult „Life“.

Tõlkisin.

Kirjandusena ma armastan suuri lakoonilisi sõnu - sõnu, mis tähistavad suuri asju, nii suuri, et need sõnad ei vaja lauset endale ümber.

Elu.

Klubi „Maailm“ on hea.

Saab öelda, et „Maailmas“ on pidu.
Mitmest suust olen kuulnud.
Just öelda. Kirjutades paistavad jutumärgid välja.

„Käisin klubis nimega „Maailm“. Tundsin seal ennast võõrana.“

„Töö juures“, „Ämma juures“ ja muu taoline on mingi ossivaimukus.
Mitte habemega, vaid nokamütsiga nali.

Nüri kui autor.

Nende autorite autod on tavaliselt vanemad BMWd.

Autor on üldnimi, bemar liiginimi.

Tümm raiub nägu täiega.

Kuskil on ka „Tõeline Elu“.

Aga see pole klubi. See on rohkem nagu kinnine salaorganisatsioon.
Ikka käivad jutud, et keegi kuulub.
Võibolla on see kõigest legend.
Müüt.

*************
(need pole tärnid, vaid kolmteist miniatuurset urruauku Vonneguti mälestuseks)

Aknad.

Öeldakse, et silmad on hinge peegel.
Äkki oleks „hinge aknad“ õigem?
Peeglist nähakse ju ennast.

Vaatasin läbi akende peeglisse.

Ma tahaks vaadata su hinge akendesse.
Ma tahaks vaadata läbi su hinge akende. Sinu sisse.
Sinu hinge.

„Ma tahaks vaadata Su hinge akendesse.
Ma tahaks vaadata läbi Su hinge akende.
Sinu sisse.
Sinu hinge.“

Nüüd läheks veel situatsiooni tarvis.
Lava.
Teda.

Windows

Tõlkisin jälle.