Ptruu!

„ ... Aga kellele, millele truu? Missugustele kohustustele? Kas tõesti sellele vanale kindralile, keda ta ei saa armastada – sest armastab ta ju Oneginit – ja kellele ta on läinud üksnes selle tõttu, et teda „nuttes... keelitas ema“, ning et solvatud, haavatud hinges oli juba siis meeleheide ja polnud vähimatki lootust, vähimatki valgusekiirt? Jah, ta jääb truuks kindralile, oma mehele, ausale, teda armastavale, austavale ja tema üle uhkust tundvale mehele. Olgu peale, et teda „keelitas... ema“, nõusoleku andis ikkagi tema ise, ja mitte keegi teine, tema ise lubas vandega olla talle aus naine. Olgu peale, et ta läks mehele meeleheitest, nüüd on kindral tema mees, naise truudusemurdmine oleks talle teotuseks ja häbiks ning tapaks ta. Kas siis inimene saab rajada oma õnne teise õnnetusele? Õnn ei seisne ju ainult armurõõmudes, vaid hinge suurimas harmoonias. Millega rahustada hinge, kui seljataga on nurjatu, halastamatu, ebainimlik tegu? Kas ta peaks põgenema üksnes selleks, et see on ta õnn? Aga mis õnne saab olla, kui see on rajatud võõrale õnnetusele? Palun, kujutage endale ette, et teie ehitate inimsaatuse hoonet eesmärgiga inimesed finaalis õnnelikuks teha, lasta neil lõpuks õndsust ja rahu maitsta. Ja kujutage nüüd endale ette, et selleks on vältimatult vaja üksainus inimene surnuks piinata, veelgi enam, olgu see ka mitte kuigi väärtuslik, mõnes mõttes ehk naeruväärnegi olend, mitte mõni Shakespeare, vaid aus vanamees, oma noort naist pimesi uskuv mees; kuigi ta ei tunne üldse tema südant, austab ta naist, on talle uhke, on õnnelik ja rahul. Ja ainult sedasama meest tulekski häbimärgistada, aust ilma jätta, surnuks piinata ning selle häbistatud vanamehe pisarate arvel ehitada oma hoone! Kas te oleksite nendel tingimustel nõus seesuguse hoone arhitektiks hakkama? Selles on küsimus. Ja kas te võite endale korrakski ette kujutada, et inimesed, kelle tarvis see hoone ehitatakse, oleksid ise valmis teilt niisugust õnne vastu võtma, kui hoone alusmüüriks on kannatused, olgu peale, et tühise olendi, kuid halastamatult ja ülekohtuselt piinatud olendi kannatused, ja oleksid valmis seda õnne vastu võttes ka igavesti õnnelikuks jääma? Ütelge siis, kas võis Tatjana oma ülla hingega, oma paljukannatanud südamega teisiti otsustada? Ei: puhas vene hing lahendab küsimuse nõnda: „Jäägu, jäägu ma pealegi üksi õnnest ilma, olgu mu õnnetus mõõtmatult suurem kui selle vanamehe õnnetus, ärgu lõpuks keegi, ka see vanamees mitte, teadkugi mu ohvrist midagi ega hinnaku selle suurust, igatahes ei taha ma olla õnnelik teise hukkumise hinnaga!“

...“

Ette kantud 8. juunil 1880 Vene Sõnakunsti Armastajate Ühingu koosolekul

Ja aastal 1998 arutletakse nii:

„Ja ometi, mis paneb mind arvama, et ma peaksin saama seda, mida ma tahan? Ei saa ju ometi lõputult välja vahetada inimesi, kes ei anna sulle seda, mida sa vajad! Peab olema teisi võimalusi hingepidet leida – piltides, raamatutes, tantsus – isegi sisimas. Ja ikkagi on kõik need võimalused hingestatud armastusest ja ihast ning nendest ka loodud.

Susan, kes on minust neli aastat noorem, arvab, et me elame isekuse ajajärgul. Ta räägib thatcheristlikust hingest, mis kujutleb, et inimesed ei sõltu üksteisest. Armastuses on meil tänapäeval vaba turg; lappa ja osta, otsi ja vali, võta üürile või heida kõrvale, nagu soovid. Ei ole olemas seksuaalset ega sotsiaalset turvalisust; igaüks peab enda eest ise hea seisma – või mitte seisma. Eneseteostus, eneseväljendus ja „loovus“ on ainsad väärtused.

Susan ütles ikka, et me vajame teistsuguseid sotsiaalseid olemisviise. Milliseid siis? Võib arvata, et ebameeldivaid: vastutustunnet, eneseohverdust, kohusetunnet teiste ees, enesedistsipliini.

...

Mina kuulun põlvkonda, kes usub oma ihade rahuldamise vajalikkusesse.

Hommikul olen ma läinud

...“

Meie aja kangelane usub, et enda õnn on võimalik luua teise õnnetusele.

Näis, kuidas tal see välja tuleb...

Ta ei viitsi isegi kembelda oma naisega, mõelda välja mõni süüdistus või võimatu ultimaatum.
Ta lihtsalt lahkub öö varjus. Kui naine ja lapsed magavad.

Endast ei mõelda enam dialoogis. Oma elu plaane hautakse üksi ja omas mahlas.
Naine ja lapsed on hommikuni turvalises aimamatus perekonnaõnnesrutiinis.

Aga sellised omas mahlas haudujad vaevalt et saavad olla õnnelikud. Sest nad ei ela oma elu, vaid oma elulugu.. ja seega ei suuda nad unustada oma patte. Vähemalt need, kellel on nende õnnetuseks südametunnistus.

„Lapsepõlves anti meile mõnikord kodune töö – panna kirja „Mida ma täna tegin“. Nüüd tundub mulle, et peaks tegema nimekirja asjadest, mis ma tegemata jätsin.
Asjadest, mis ma elus tegemata olen jätnud.“

Jahhaa! Miski ei paina enam kui täidumata potentsiaalid.
Pole suuremat eksimist kui eneseohverdus..