Üksildane süda

Ema käis külas.
Mu vaene kühmus hallipäine ema.
Tuli arglikult, pilk ühtlasi vabandav ja paluv. Ei taha ju segada.
Ometi igatseb näha.
Tahab tunda, et teda vajatakse ja oodatakse.
Toob värskeid kukleid, sätib end kraamima.
„Las ma kraamin siin väheke, sa tegele oma asjadega, ega ma ei sega.“
Ta muutus tüütuks juba esimese viieteist minutiga.
See on MINU köök, siin ei ole vaja asju paremini sättida, iga nurgakest veel ja veel üle nühkida, sealt tolmu võtta ja sealt. See on m i n u ruum, m i n u sätitud asjad, las neil olla nii nagu nad on!
Ma ei oska temaga midagi peale hakata.
Ma ei oska suhelda.
Tegelikult pole meil ju midagi rääkida. Me oleme täiesti erinevatest maailmadest.
Tema oli minuvanuselt juba abielus ja lapsega. Oli järjepeal. Elas õiget ja normaalset elu.

Ta silmad vabandavad isegi selle mure pärast, mis tal minu pärast on.
„Millal sa pere lood?“ küsivad ta silmad arglikult.
Sama vabandav-arglikult otsivad ta silmad ka mingitki jälge mehest.
Ma arvan, et kõige enam rõõmustaks teda näiteks mehine žilett vannitoas, mis polekski niivõrd hooletusest sinna unustatud..
Ta elulootlik emasüda küsib tasa lastelaste järele.
Ta tahaks neid võimalikult ruttu näha.
Mitte põgusa viivuna raugaeas.
Lastetu elu on liiga must stsenaarium tema fantaasia jaoks.
Ta ei suuda seda mõeldagi.

„Millal sa ka maale tuled?“
Oh ma ei tea, ma ei tea... elu on ju nii kiire.
Jah. Isa pole ma ka ammu näinud.
Tema on ka kohmetu.
Kohmetu ja arglik on tema isaarm.
Tema oskab seda veel vähem elada selles uues ja võõras maailmas.

Pingutav naeratus ja lehvitades ta läks.
Mu vaene kühmus hallipäine ema.
Ei, ei näe sa oma lapselapsi.

Ohkasin kergendatult pärast välisukse kinniklõpsatust.
Läksin kööki ja võtsin pestud ja kuivatatud klaasi, istusin pestud toolile pestud laua taha. Kõik säras puhtusest ja kohmetust, vabandavalt ennastohverdavast emaarmust.
Kallasin klaasi punast veini ja lubasin endale mõne hõreda pisara.
„Ema, anna mulle andeks, et ma sind rohkem armastada ei oska... oh, emake, emake, anna mulle andeks!“

Vein aitas.
Ma arvan, et ma joon pudeli tühjaks ja lähen linna.
Esimeste soojade ilmade laupäevaõhtu. Olen neid palju näinud.
Palju entusiastlikku spermat on linnas ja see kihuv neste võtab endaga kaasa palju püüdlikult meeldivaid mehi.
Panen avarama dekoltee, sest soojad ilmad tõstavad konkurentsi.
Ma ei otsi spermat. Isegi mitte neid nõtru peeniseid..
Ma tahan lihtsalt kedagi piinata, et ma unustaksin oma võimetuse..
Et ma ei mõtleks, kes olen ema jaoks ja kes olen isa jaoks..
Et ma ei peaks mõtlema neid jaoks-mõtteid.

Pealegi olen alkohoolik.
Sõltlane.

Oh, ei!
Mitte veini! Mitte alkoholi, ma palun..
Ma põen oma ajastu sõltuvustõbe.
Veinist ma olen tugevam.
Ma olen sõltumatusesõltlane.
Üksinduse narkomaan.

Hooti on pohmelused, tõrkumishood, mil annan endale lubadusi, aga tulen peagi selle juurde tagasi.
Olen lubanud endale isegi kuni paarinädalasi romantilisi uide, enesepettusi, sest igatsen vahel lähedust. Aga selle r e a a l s e l ähvardusel torman kohe üksindusse tagasi.
Viskan ennast o m a voodile selili ja naeratan kergendusohkega.
Õhtul võibolla keeran kerra ja nutan natuke, aga see läheb õige pea üle.
Teise inimese pidev juuresolu on ikka päris talumatu.
Liiga palju määramatust, liiga palju kitsendusi, liiga palju ahistust, liiga palju arvestamisi.

Üksindus.
See on narkootikum, alkohol.
Lõpuks see hävitab su, aga sa tahad veel ja veel.
(Muide: mis ei hävita l õ p u k s?)

Suured joodikulubadused enam mitte tilkagi juua, jah, me teame, mis need maksavad.
Rängad üskindusepohmelused, mil vappud värisedes teki all ja lubad mida iganes kokku, sest sa nii väga igatsed kellegi hellust ja lähedust.
Võin isegi olla täpsem – on hetked, mil igatsed üle kõige, et sul oleks keegi, keda sa tunned juba väga pikka aega ja kes on kodune, turvaline ja hästi-hästi oma, umbes nagu su padi – sinu lõhnaga, sina oled temaga harjunud ja tema sinuga, kodune, soe, turvaline, hällitav.

See oli väga täpne väljendus – on h e t k i. On h e t k e d, mil igatsen midagi, mis ulatuks üle nende hetkede. Pelgalt hetked need ongi. Ja ma selgelt näen, et soovin võimatut – soovin hetkesse teistsugust minevikku, soovin hetkel hetkesse pikka truud ajavahemikku.
Jah, soovin võimatut, aga selle võimatuse nägemine ei vähenda mu soovi.

„Südames pitsitas miski. Miski pole mulle tundmatum kui mu oma süda“
kirjutab Ajastu Haigus oma Flandria päeviku viimasele leheküljele (339).

Mitte miski, vaid mitte miski pitsitas sul seal. Tühjus. Mitte miski. See on fantoomvalu.
Süda on ju suhe, mitte pump.
Nagu ema on suhe. Ei saa olla ema ilma lapseta, sest ema on suhe - kahe inimese suhe.
Üksik inimene ei saagi tunda oma südant, sest südant tuntakse ainult suhetes, sest süda eksisteerib ainult suhetes.
Suhtes teisega. Süda on suhe.. nagu ema või hing või armastus..

Üksikul inimesel ei olegi südant.