OP!

Lubasin endale ühe greibi ja mõned viilud rasvavaest sinki.
Vaatasin AK uudiseid.
AK uudised ja OP!

Spordiuudised tulid vahele.
Seal oli täiskasvanud mees, kes rääkis murelik-tõsise näoga viimasest mängust. Mingi x-astme koduliiga.

Siis tuligi jälle see kohisev kummastus.

See tundus lihtsalt nii uskumatult totter.
Täiskasvanud mees räägib surmtõsiselt millestki nii tühisest nagu jalgpall.
Õnnelik inimene.
Ta on elus. Elu sees. Seesütlev kääne.
Ta on elus, ta võtab mänge tõsiselt.

See tunne jäi ja ma ei suutnud isegi OP!-i enam vaadata.

Algas mingi vigurdava tantsuga ja ma ei suutnud seda vaadata.
Lülitasin teleka välja ja põgenesin oma tuppa.
Üksindusse.
(minusisseütle..)

"Ühel päeval, ühel päikesepaistelisel tunnil, luusis Puhhov linna ümbruses ringi ning mõtles selle peale, kui palju on inimestes rumaluse pahet, kui palju on neis hoolimatust niisuguse ainulaadse asja vastu nagu elu ja kogu looduslik korraldus.

Tuul väntsutas Puhhovit oma elusate käte vahel nagu suur võõras keha, mis on avanud rändajale oma neitsilikkuse, kuid ei loovuta talle seda, ja niisugune õnn pani Puhhovi rinna mühinal paisuma.

See harimata maa abikaasalik armastus äratas Puhhovi südames peremehetundeid. Ta vaatas kõik looduse asjad koduse hellusega üle ja leidis, et kõik on omal kohal ja elab õiget elu.

Aga ta süda oli omase inimese kaotusest teinekord valus ja vaevas ning oleks tahtnud kaevata kogu inimsoo ühisele ringkäendusele kõigi ühise kaitsetuse peale. Neil silmapilkudel tundis Puhhov vahet enda ja looduse vahel ning kurvatses, surunud silmnäo oma hingeõhust sooja mulla rüppe ja niisutades seda hõreda tõrksa silmaveega.

See kõik oli päris, sest inimesel ei ole otsa ega äärt ja tema hingest ei saa mastaapkaarti koostada."
lk 38-39