Täida mu lünk

„Lisel on seljas punane kampsun.
Me istume murul ja joome mineraalvett ja sööme kanalihasalatiga saiu. Vahel piilub päike.
Ma ütlen, et on kummaline, kui sa kedagi kohtad. Et see on justkui uus planeet.
Ma ütlen, et mul kulub väga vähe aega, et ennast mingisse suhtesse sisse unistada. See juhtub iseenesest. Äkitselt on mul kõigest oma ettekujutus. Ma näen tüdrukut oma vaimusilmas kõikvõimalikes situatsioonides, ma näen vaimusilmas maja, kus me elame, ja kohti, kuhu me sõidame puhkama. Ja see juhtub, ilma et ma temaga kordagi rääkinud oleksin. See võib juhtuda, kui ma jalutan tänaval ja kohtan vastutuleva tüdruku pilku.
Lise küsib, kas ma olen meie suhtega seoses samamoodi unistanud.
Alguses kõhklen ma natuke ja ütlen ei, aga on ilmselge, et see pole tõsi, ja ma ütlen jaa.
Lise naeratab ja ütleb, et ta uskus, et mul ei ole mingeid plaane.
Ma ütlen, et plaanidel ja unistustel on vahe.“
Lk 162-163

On unistused, plaanid ja prognoosid. Suutmatus neid eristada on nooruse privileeg ja ... eeldus.

a) armastuse
b) armumise
c) õnne
d) õnnetuse
e) kooselu
f) kõik eelmised
g) ...