Keskelt alustamine

Seisin tänaval ja rääkisin H-ga juttu. Rääkisin teatraalselt ja kätega vehkides. Et kardan tulevikku ja tunnen ängi, aga ei saa sellest rääkida, ilma et see oleks üks vana lugu. Raske on end avada, kui oled sõnastatult üks lihtne kitšimaiguline kirjandusteos. Kusjuures selline, mille lugeja sa ise ei oleks, ega mille lugejaid sa ise ei austaks.

Jah, ma ei viitsiks ennast lugeda.

H. naeris osavõtlikult.

R. astus majast välja ja naeris ka.

Me alati naerame koos. Teeme nalja ja naerame. Enda ja teiste üle.

R. ütles, et ole vait ja pea blogi.

Naersime.

See on natuke ohutum viis uksi paugutada.

Nagu „Nirvana“.

R. on pikk, ilus ja tervete hammastega. Terve ellusuhtumisega. Väga intelligentne ja enesekindel.

Kunagi kartsin teda. Tundus ülbe ja kauge.

Tegelikult on ta päris soe.

Ja ei loe kunagi (seda) blogi(sid).

See on talle alandav.
Nagu mina ei loe kunagi „Kroonikat“ või „SL Õhtulehte“.
Selle kohta võiks öelda demonstratiivne mitteteadmine.
On asju, mida on alandav teada.

Ükskord mõtlesin, et mis tunne oleks R-i suudelda.
Katsuks keelega tema säravaid valgeid hambaid.
R-l on oma tüdruk. Sügavate pruunide silmadega.
Keelasin endale sellised mõtted edaspidi ja alatiseks.

Proovin R-st enam mitte rääkida.

R-i tüdruk vaatas mulle ükskord sõbraliku uudishimuga silma ja mul hakkas kohutavalt halb. Selle mõtte pärast, milles mu keel katsus R-i hambaid. Kuigi selle mõtte mõtlemise, ei, selle mõtte suudlemise ajal ma ei teadnud, et R-l on tüdruk.

Mu süda ei ole loogiline. Mu süüme pole põhjendatud, aga ta on.

Olen vait ja pean blogi.

Hakkan rääkima endast kolmandas isikus. Olema enda jaoks keegi teine.

Tegelikult vist ollaksegi ainult nii.
Inimene vist ei saagi olla muu, kui ainult keegi teine.
Ka endale.
E.
(Üldse - miks ma olen mu nimi?)

Endale keegi teine kolmandas isikus.
1__________ 2 ____ 3

Tundub, et isiksuse kahestumise puhul pole tegu mitte lõhestumise, vaid osalise sulandumisega... kolme sulandumisega kaheks.

Ma tahaks isegi rohkem.
Ühestuda.
Aga vist mitte endaga.

„Vaadatakse ja imestatakse.
Aga võib-olla on selle äkilise purske põhjuseks niisuguse inimese puhul, kellest seda kõige vähem oleks võinud oodata, üksnes ängistusest aetud kramplik tung ennast avaldada, instinktiivne vajadus ennast tunda anda, ilmutada oma maharõhutud isiksust, mis äkki nähtavaks on saanud ja avaldub tigeduses, hulluses, mõistuse sõgenemises, vihahoos, krampides. Just nõnda prõmmib võib-olla elavalt mahamaetu ja hauas ülesärganu vastu kirstukaant ja püüab seda kõrvale lükata, kuigi ta mõistus võiks talle selgeks teha, et kõik ta pingutused on asjatud. Kuid selles asi ongi, et siin pole mõistusega tegemist, need on krambid."

lk 110

Blogid on krampide profülaktika.

Mõtlesin ka peenistest.
Need ei täida mind kunagi. Ma nii tahaks, et miski mind täidaks, täidaks pilgeni.
Peenised ei täida. Ei täida ja nõrkevad pea.
Aga otsin ikkagi.

Vahel teevad nad mind nii talumatult kurvaks.

Hakkasin blogi pidama.

Kujundada ei oska. (Veel?)

Nagu elu.

See on mu esimene sissekanne.

Loeb või ei loe?