„Ja Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest; ja Issand andis Iiobile kahekordselt kõike, mis tal oli olnud.
Ja Issand õnnistas Iiobi viimast põlve enam kui ta esimest; ja tal oli neliteist tuhat lammast ja kitse, kuus tuhat kaamelit, tuhat paari härgi ja tuhat emaeeslit.
Ja kogu maal ei leidunud nii ilusaid naisi kui Iiobi tütred; ja nende isa andis neile pärisosa nende vendade keskel.
Pärast seda elas Iiob veel sada nelikümmend aastat ja nägi oma lapsi ja oma laste lapsi neli põlve.
Ja Iiob suri, olles vana ja elatanud.“
Ja nii meenutatakse teda Jaakobuse kirjas:
„Vaata, me kiidame õndsaks kannatlikke. Te olete kuulnud Iiobi kannatlikkusest ja näinud Issanda antud elulõppu, sest Issand on halastav ja armuline.“
Aga Iiobi esimesed lapsed?
Kas ta neid ei mäleta?
„Me peame kohtlema teisi inimesi nii, nagu oleksid nad tõelised. Aga kas on?“
küsib ajastu portreteerija retooriliselt aastal 1998
ning tema romaani minajutustaja, kes hülgas ööpealt lõigatult oma lapsed ja naise ning jooksis armukese juurde, lõpetab nii:
„Me kõndisime koos, kumbki oma mõtteisse vajunud. Ma olen unustanud, kus me olime või isegi, millal see juhtus. Siis tulid sa lähemale, silitasid mu juukseid ja võtsid mu käe; ma tean, et sa hoidsid mu käest kinni ja rääkisid minuga tasakesi. Äkitselt haaras mind tunne, et kõik on nii, nagu olema peab, ning et miski ei suudaks süvendada seda õnnetunnet ja rahulolu. See oligi kõik, mis oli, kõik, mis olla võis. Kõik kõige paremad asjad olid selles hetkes koos. See sai olla ainult armastus.“
Mina ei usu sellisesse õnne.
See ei ole armastus.
Armastus ei saa olla hetkes.
No comments:
Post a Comment