Zeitgeist

„Kui inimene elab karjakaupa (ürgsetes patriarhaalsetes kogukondades, millest on jäänud pärimused), siis elab inimene
v a h e t u l t.
Seejärel saabub üleminekuaeg, s.t. edasine areng, s.t. tsivilisatsioon. (Tsivilisatsioon on üleminekuaeg). Selles edasises arengus sünnib fenomen, uus fakt, millest keegi ei pääse, see on individuaalse teadvuse areng ning vahetute ideede ja seaduste (autoriteetsete, patriarhaalsete, massiseaduste) eitamine. Inimene kui isiksus on alati muutunud oma sellises üldgeneetilise kasvamise seisundis massi ja k õ i g i autoriteetsete seaduste suhtes vaenulikuks ja eitavaks. Ja kaotanud seetõttu a l a t i usu jumalasse. (Sellega on lõppenud igasugused tsivilisatsioonid. Näiteks Euroopas, kus tsivilisatsiooni areng on jõudnud äärmise piirini, s.o. indiviidi arengu äärmise piirini, on isiksuste usk jumalasse langenud). See seisund, s.t. massi lagunemine isiksusteks, teiste sõnadega tsivilisatsioon, on haiguslik seisund. Seda tunnistab jumala elava idee kadumine. Teiseks tunnismärgiks, et tegemist on haigusega, on see, et inimene tunneb end selles seisundis halvasti, igatseb, kaotab elava elu allika, lakkab vahetult tunnetamast ja hakkab kõike mõtestama.“

Kirjutas Prohvet aastal 1864-65

See on ajastu hingus.

Zeitgeisti kandjad elavad selles. Kookonis. Kapslis.

Meil oli romaan.

Täpsemini: meil mõlemal oli o m a romaan ja kuna esimesed peatükid olid väga sarnased, siis meil tekkis illusioon, et meil on üks ja sama romaan. Ei, ei olnud.

Tänapäeval on romaane tohutult palju ja see on üliharuldane, kui kaks satuvad kattuma, pealegi inimeste loomulikkus on läinud märksa kategoorilisemaks: nad võtavad elu palju tõsisemalt ja väärtuslikumalt – sa kas kirjutad ise (oma) romaani... või sa pole kunagi elanudki.

Ma olen üks viimaseid romaanipõlvkonnast.

„Meil oli romaan.“

Te ei kujuta ette, kui küüniliselt täpne on see väljend.

Tänapäeval on kõige rohkem filmid. Siis natuke romaane ja veel vähem teatrit.

Siiski: hiljuti kohtasin öise „Zavoodi“ ukse ees purjus vene noormeest, kes ilmselgelt tundis täiesti siiralt „Romeo ja Julia“ rõdustseeni. Ühe väga hirmunud olekuga neiu vastu.

Milline kõlav hääl! Millised pisarad! Millised žestid!
Milline ahastav nõutus!

Vaevalt, et see tüdruk mingi eriline kivisüda oli – ta polnud lihtsalt seda etendust näinud, ega teadnud, kuidas tunda.

"Ma tean, et te saate vist selle pärast minu peale pahaseks, hakkate karjuma ja jalgu trampima: „Rääkige ainult iseendast ja oma põrandaalusest viletsusest, aga ärge tulge „meist kõigist“ rääkima! Lubage, härrased, ega ma selle „k õ i g e t a m i s e g a“ ennast ei õigusta. Mis aga minusse puutub, siis olen mina oma elus viinud äärmuseni vaid selle, mida teie pole julgenud poole pealegi viia, ja oma argust olete te veel mõistlikkuseks pidanud ja iseennast pettes sellest lohutust leidnud. Nii et tuleb välja, et mina olen ehk „elusamgi“ kui teie. Vaadake asja lähemalt! Me ei tea ju sedagi, kus see „elus“ elu üldse praegu elab, mida ta endast kujutab ja mis ta nimi on? Jäetagu meid kord omapead – ilma raamatuta – ja me oleme kohe ummikus ja kaotame pea. Me ei tea, kellega liituda, millest kinni pidada, mida armastada ja mida vihata, mida austada ja mida põlata? Meid koormab isegi see, et me inimesed oleme – tõelised, o m a e n d a lihast ja verest inimesed, meil on sellepärast piinlik, me peame seda häbiks ja püüame olla mingid enneolematud"

Katkestan siin selle, mille kohta Mihhail Bahtin ütles „dialoogi ihkav monoloog.“
Mihhail Bahtin suri enne blogide-ajastut.

Enne Gutenbergi polnud mingeid romaane.

Meil v e e l oli.
Üks viimaseid.
Sellegi lõpustseenid olid Holliwoody stsenaariumeist laenatud.
Stseenid!

„Ära tee stseeni, kallis!“

Jah, nüüd tuntakse pigem filme.
„Sa oled parim, mis minuga juhtunud!“ (seda on paslikum inglise keeles tunda)
„Me jääme ju sõpradeks!“

Meil oli romaan.

Nüüd on meil mõlemal oma blogi.

Puhtam, kuivem ja muretum tunne