Aga kui keegi ei näe..

Sattusin juhuslikult väga huvitavale raamatule.

Õigemini kaanele.

Bill Hybels „Kes sa oled, kui keegi ei näe? Vali püsivus, loobu kompromissidest“

Tegu on halva kristliku propagandaga. Rõhk sõnal halb.

Tähelepanuväärne on aga selle konservatiivse evangelisti modernsus, mille ta loomuldasa omaks on võtnud. Loobu kompromissidest!

Tõepoolest...

„Mis sul neist teistest? Ära vaata telekat, ära siis loe neid „idiootseid ajalehti“. Sa ei pea ju neist üldse välja tegema. On ju normaalseid inimesi ka, kellega pere luua. Mis need ülejäänud sinusse puutuvad..“

Sellist nõu andis mulle üks mu sugulane. Ka tema, juba vanaemade generatsiooni esindaja, oli nakatunud ajastu vaimust. Mis on individualism?

„Mis sul neist teistest“ – just see ongi.

Igaüks ajab oma asja ja mis sul neist teistest.

Kes sa oled, kui keegi ei näe?

Sind pole olemaski, vastaks vaatemängu ühiskonna loogika. Olen „Kroonikas“, järelikult olen olemas.

Olla tähendab näida.

Jumala pilgu on asendanud ühiskonna pilk.

„ma ei taha näida kellelegi eetiline, olgu siis naabrinaisele või „ühiskonnale“, ma tahan olla eetiline, seega on žestid a priori välistatud“

Inimene armastab žeste. Õigupoolest on suur osa kultuurist kõigest žestide süsteem.

Parimaks näiteks ateismi põrumisest on žestikuleerimine surnu ees.

Ma olin reibas ateist gümnaasiumis, võiks öelda isegi võitlev. Mul oli vares. Minu lemmik, lemmik, lemmiklinnuke. Kui ma ta ükskord surnuna leidsin, tahtis lein mu maha murda. Kaevasin nutta lahistades talle väikese hauakese, vooderdasin selle samblikuga, mida eraldi metsast toomas käisin ja tegin talle uhked matused.

Ma olin üksinda. Kõik need žestid olid „minu Krakule“. Surnule ehk ei kellelegi.

Siis ma leidsin selles publikuta tseremoonias lohutust.

Ei tea, kas nüüd suudaks. Ateism paisutab leina lausa talumatuks.

Ma ei ole julgenud uusi lemmikloomi võtta.

(Nüüd on kadunud nii reipus kui võitlevus ja minust on saanud ateistlik kristlane).

Kui Jumalat pole, jäävad meile ainult teod.

On veel teine fenomen, mis tunnistab ateismi praktika põrumist.

See on eneseapoloogia. Sisekõne, millega me end välja vabandame.

Inimesed usuvad sellesse nii siiralt ja veendunult, et alternatiiv ei tule neile isegi mitte korraks pähe. Väiksena, kui tegime pahandust ja meiega riieldi, siis läksime oma tuppa ja pidasime mõttes maha väikese kujutletava draama. Enesetapu, lohutu ema kirstu ääres, kes kõigest hingest kahetseb, et sinuga nii ebaõiglaselt riidles, siis meil hakkab emast kahju, nutame natuke.. ja toast väljuv lapsuke on süükoormast vabanenud.

Need draamad ei kao.

Inimene võib hakkama saada tõelise sigadusega, aga ta on veendunud, et kui ta piisavalt kahetseb ja piinleb oma toas, siis on ta oma süü kuidagi lunastanud. Murrame südame või tagurdame parklas kellegi stange mõradesse.. tunnike või kuuke, oleneb moraalsusest, eks?, süümepiinu ja kahetsust oma kambri sügavuses ning süü on kadunud.

Ta usub žestidesse.

Kelle ees?

Inimene võib osatada naiivset heatahtlejat, kes käib kodututele riideid jaotamas või varjupaigas koeri jalutamas, ta võib osatada ja öelda, et see kõik on tühine žest, eriti maailmas, kus iga viie sekundi tagant sureb üks laps nälga. Ta võib puistata terve hunniku fakte, sellest tohutust valust, mis igal hetkel aset leiab.

Kõige tähelepanuväärsem on see, et ta ise siiralt peab ennast moraalsemaks sellest, keda ta niiviisi osatab. Tema, kes ise ei liiguta lillegi, ei tee isegi varjupaiga-kiisule pai, peab ennast moraalsemaks, sest temal on... nii vägev sisekõne! Ja ta hierarhiseerib inimesi nende sisekõnede põhjal... tema usk sisekõne õilistusse on nii vägev, et ta võib oma jumala-positsioonilt öelda, et see, kes tunneb kaasa kogu maailma lastele, on ühemõtteliselt õilsam sellest, kes tunneb kaasa ainult Eesti lastele, rääkimata siis mingist kutsu-kiisu-poputajast. Ta süüdistab väikest praktikut žestitsemises, ometigi on tema žestitsemine kordades suurem ja NB! temal on ainult žestid, erinevalt sellest kutsu-kiisu-poputajast, kellel on ka praktika.

Ja välja kukub paradoksaalne olukord: täielik null st inimene, kes piirdub žestidega, süüdistab praktikut žestikuleerimises ja eneseõigustamises ning, mis kõige traagilisem, praktik enamasti usub ja tunneb end veel takkapihta halvasti!

See teoreetik-targutaja pole veel mõistnud, et ilma Jumalata jäävad meile ainult ja ainult teod.
See, kes annab kerjusele krooni või käib varjupaiga koeri jalutamas, on seda maailma pisutki (sest rohkem ei saagi) paremaks teinud, erinevalt sellest, kes istub kõrgilt oma piisake-kerisele-retoorika otsas. Milleks see kutsikapoputus, kui maailmas surevad lapsed nälga?

Ta on nii kõrk, et teeb žesti „Phväh! Mina küll sellises maailmas mingeid väiksed heateokesi ei tee! Pissitage ise oma koeri! Mina teen ainult suuri ja pöördelisi heategusid või üldse mitte. Kas maailmarahu või mitte midagi!“. Teeb selle žesti ja on ise siiralt veendunud oma moraalses üleolekus, millele lisandub automaatne õigus põlata.
Ja kui rookida ära žestid st jätta alles ainult praktika... siis ei erine see kõrg-eetik mitte millegi poolest tegelasest, kes ütleb "Mul jumalast savi, mis toimub nende neegripõnnide või pilukatega ja mul jumala pohhui, palju varjupaigas loomi."
Tõepoolest, inimene on žestikuleeriv loom.

Aga ilma Jumalata jäävad meile ainult teod.