Ta rääkis VI faasist. Torkasin täpsustavalt vahele, et kuigi protsess on ajas ja olemuslikult ajaline, ei saa siin kasutada kella või kalendrit, sest see on siiski orgaaniline järgnevus. Pelgalt ja sootuks.
Nõustus.
VI faasis, rääkis ta, anna neile pikksilm või mikroskoop, las nad vaatavad mujale. Eemale endast, kõige tähtsam on eemale endast. Neil on endaga selles faasis väga raske. Kõik pulbitseb, mäsleb, on tundmatu ja valus. Sellised raamatud, selline muusika. Las protsessid käivad omasoodu, võimaldage neil endast pääseda. Kaotage peeglid! Küsisin dramaturgia kohta, sest süda aimas halba. Hea, ütles ta elavalt, näitlemine on hea. Väga hea. Läks oma ettekandega pisut edasi, kuid tegi siis tagasihüppava täpsustuse, olulise täpsustuse, rõhutas. Ei tohi mängida iseennast. Selles faasis ei tohi mängida iseennast. Isegi liiga sarnast mitte. Ise on liiga valus. Sellel tuleb lasta kulgeda, juhtida tähelepanu võimalikult kõrvale.
Jah, mõtlesin, tõepoolest, peegleid pole vaja. Miski tahtis talle seda näkku karjuda. Tahtsin karjuda talle näkku, et peegleid pole vaja! lõpeta! lõpeta!
Vaatasin aknast välja. Mujale. Pingsalt mujale.
Siis rääkisin ise. Kommunikatsioonimeediumite mõjust psühholoogiale, minapildile ja inimsuhetele. Peegel, internet, MSN, kiri, blogi.
Rääkisin üksinduse meediumitest. Tehnoloogilistest saavutustest, mis lõikavad inimese maailmast ära.
Rääkisin kiirustades ja vihaselt, lausa tulistasin fakte. See ei olnud selleks, et end paremini väljendada, see ei olnud selleks, et nemad asjast parema ülevaate saaks... niiviisi tampisin ma tagasi aimdusi, mis muudkui immitsesid teadvuse hämaraist soppidest ja ähvardasid selgeteks mõteteks kasvada. Hirmsateks mõteteks. Rasketeks mõteteks. Teadvuseks. Süüteadvuseks.
Selles faasis ei tohi peegeldada. Ei tohi juhtida tähelepanu iseendale.
Mu ette asetati peegel ja ma nägin ennast seal. Nägin. Hoidsin peeglit käes..
ma kukkusin süü lõpmatusse.
No comments:
Post a Comment