Muu piirikusjook

Animal Philosohpy. Ethics and Identity. The Animal Ethics Reader.
Uku Masing Mälestusi taimedest ...

Selge.
Kõik on täiesti selge.

Aga peaks olema udune. Järelikult on läätsed peas. Läätsedeta ma näen raamaturiiulit, aga mitte seda, mis raamatute selgadel.

Olin läätsed peas magama jäänud.
See pesu ei ole magamiseks.
Läätsed peas ja klambrid juustes. Väär.

Make-up padjapööril
(padja-, ei, südamepööril, ei, pööritusel, just – fake-up südamepööritusel).
Ma tunnen oma piire küll..

ma tean oma piire

oskan neid ka hoida

aga pole vahet

kummal pool olla

kui keegi ei hooli

aga pole vahet

kummal pool olla

kui keegi ei hooli

See teater ei olnud küll selline, kuhu sätitult peaks minema. Teadsin seda ette. Aga tahtsin. Vahel on tore olla nagu roos porgandipeenras.

Kopitanud madratsid, põhk ja hein nurkades.

“Endspiel“

Reipus tasapisi kadus. Teater tegi haiget. Vaintsa rassimine ja rabelemine. See hoolimatus ja suutmatus. Ma ei tohiks käia teatris. Mitte selle pärast, et ma pole piisavalt vahetu inimene. Kurbus ja igatsus tuleb peale, sest ma käin enamasti üksinda. Aga see on nii paaris koht. Poolikus annab teatris liiga tugevalt tunda. Inimesed olid ikka paarikaupa. Vana pärmivabrik on selleks hea koht. Hea end kellegagi kerra tõmmata. Tekk ümber ja sõrmed läbi põimitud.
Mina istusin oma ilusalõikelises mantlis ja niisutasin aeg-ajalt Amarettoga huuli. Aga tundsin ennast suure tühja käena, millel pole midagi hoida.

Kinos pole nii hull.

Kontserdid on kõige hullemad. Hingelisem džäss on täielikult välistatud. Ma tahaks end olematuks nutta. Igatsus muutub lihtsalt talumatuks. Melanhoolia saab lausa sakraalse, igavikulise mõõtme ning muutub peagi väljakannatamatuks.
Muusika on liiga tugeva toimega mu jaoks praegu.

Liiga palju abielusid ühe inimese kohta.

Vahel tunnen end kibestunud vanatüdrukuna. Sellisena, kes on teinud oma läbikukkumisest eetilise seisukoha. Mäletan, et ütlesin kord Tõnis Mäe kohta midagi sellist, et mees, kellel on nii palju abielusid, ei tohiks küll kedagi armastama õpetada (vahel mul on tunne, et see on üks muusika ülesanne).
Siis mõtlen endale.. jah, lihtne on olla moraalset range ja üleolev, kui endal eksimusi pole.. aga miks pole? Sest midagigi pole.

Vaatasin Vaitsa naistevahetusi ja tundsin seda jälle.
Mina ju küll oskaks hoida kui oleks.
Nii ma siis istusin. Nagu tühi käsi. Hoolitsetud ja maniküüritud.
Jaa, mina küll hoiaks. Ei laseks lahti.

Sest..
tühjust ei saagi ju lahti lasta.