Päike

Mitte miski ei ravi paremini kui Päike. Väike jalutuskäik päikesepaistes roogib hingest kogu selle haige soigumise.

Öösel ma magasin kohutavalt halvasti.

Visklesin ja vähkresin. Olin painatud. Mõtlesin, et mida ma jälle teinud ja öelnud olen (ei, mitte blogis; või kui, siis ainult õige pisut).

See polnud žest. See polnud kõlbeline hoiak. See polnud korrektne ja aus enesekaristus.
Ma lihtsalt tundsin. Nagu ma lihtsalt hingan.

AK uudistes näitas lühikest kaadrit hüljestenottimisest. See oli tõeliselt võigas ja mul hakkas väga halb. Ei mingit žesti. Neil hüljestel polnuks vahet, kas tundsin nii, või oleksin täiest kõrist naerda üüranud.

Hommikul ärkasin, vaatasin aknast välja ja rõõmustasin oma vaba päeva üle. Rõõmustasin võimaluse üle sõita maale, vanematekodusse, olla värskes õhus ja päikesepaistes.

Kõik oli reipalt ilus.

Näha kastepiisas lõpmatust ja Päikeses surematust, olla iga rakuga kohal ja joovastuda... see pole romantism, kõige vähem idiootne või naiivne. See on kõige parem ja õigem asi üldse. Seda võiks kirjeldada isegi autentsusena. Elususe nii intensiivse kogemisena, et selle hetke tõeväärtus kaalub üles kogu selle hala ja ägina, mida sa depressioonihoos oled võimeline kokku luuletama.

Romantismiga võib seda siduda vaid niipalju, et kui Friedrich Schleiermacher kirjutas 1799 oma pöördelise suurteose „Religioonist: Kõned tema haritud põlgajaile“, kus ta seletab nendele „haritud põlgajatele“, et religiooni tuuma ei moodusta surnud ortodoksia, isikuvabadust lämmatav moralism ja jäik dogmaatika, vaid pühaduse tunne (midagi sellist, mida just kirjeldasin), hardus, mis ei ole taandatav ei usule ega eetikale, siis need iroonilised kaalikad, kellele see töö oli esmajoones adresseeritud, olid just nimelt saksa noored romantikud.

Romantismil on kahtlemata väga suur mõju ja selle erinevate vormide käes kannatab väga suur osa tänapäeva noorusest.

Elurõõmu käsitlemine labase ja/või ebamoraalsena on osalt kindlasti seotud romantismiga (seda teemat olen siin käsitlenud varemgi, tõsi, rohkem nö objekttasandil). Sellega kaasneb ka teatav põlgus. „Mina kannatan seda ebatäiuslikku maailma nähes, sina mitte, järelikult olen mina eetilisem ja peenem, arenenuma siseeluga.“

Romantikud hakkasid käsitlema head tervist (ja elurõõmu), kui labasust ja halba maitset. Nad tõstsid esteetilise normi staatusesse tegelaskuju (mina-jutustaja loomulikult), kes oli rahutu, kibestunud, ennasthävitav ja vaevatud oma võimetusest midagi tunda. Kes sellele normile ei vasta, on vulgaarne.

„Klišee, mis seostas tuberkuloosi loovusega, oli nii kinnistunud, et üheksateistkümnenda sajandi lõpul oletas üks kriitik, nagu oleks tuberkuloosi üha kiirenev kadumine süüdi tolle aja kirjanduse ja kaunite kunstide allakäigus“ (Sontagi „Haigus kui metafoor“ – selle esimestest peatükkidest saab päris hea ülevaate tõbisuse ja romantismi seostest).

Kui lisada sellele veel kõike nägev jumal, siis pead säilitama oma rolli ka üksinduses (romantikud olid kaunikesti rolliteadlikud) st sa pead kogu aeg kannatama, et olla piisavalt peen ja eetiline.

Haige!

Mida ma oma eelmistes sissekannetes kritiseerisin, oligi selle metafüüsilise õhulossi praktikast ülemaks pidamist + selle mudeli kasutamist inimsuhetes. Sellest, kui üksikisik oma luulendatud enesekirjelduses uneleb, pole suurt midagi, aga kui ta kasutab seda ventiili ka kellegi teisega suheldes, on julmus kerge idanema.

Tehnoloogia annab sellele uued võimalused nt blog. Käitun halvasti, aga luulendan oma süü ja olengi OK. Tõrelen papsiga, osatan ema, aga siis istun arvuti taha ja laotan lahti oma lüürilise pihivaniku, mille nõretav ilu mu täielikult välja vabandab. Mu praktikad on eranditult halvad (ma haavan oma lähedasi), aga mu poeetiline võimekus lubab selle heastada. Kusjuures mind imetletakse ja mulle aplodeeritakse.

Teiseks: lõputu süütunde genereerimine. Eelmist lõiku lugedes võis mõni end juba seetõttu süüdi tunda, et peab blogi. (Muide, ateistliku loogika järgi on süütundel mõte ainult siis, kui sellega kaasneb mingigi reaalne praktika.. lihtsalt enese halvasti tundmine on mõttetus/õnnetus/haigus)... või selle tõttu, et on ilus ja tahab uusi kingi.

Blogi on tehnoloogia, mis võimaldab realiseerida väljapeetult oma eneseapoloogia; eraldada ruumiliselt, ajaliselt ja subjektiliselt süü ja selle heastus; blogi desümmetriseerib inimsuhted.
Vähemasti kui lugeda standardseks blogieelsed :).

Ja blogi on kirjalik, aga kiri on üksinduse meedium. Kiri võimaldab kõneakti (st suhtluse, kontakti) eraldada nii ajaliselt kui ruumiliselt selle protsessist. Ja seda ta enamasti teebki.
Kirjutatakse üksinda, loetakse üksinda.

+ dekontekstualiseerimine. Kiri, mis kirjutatakse öösel, küünlavalgel ja Pärdi muusika taustal, võib leida oma lugeja hommikusombus ja pealesunnitud „Vikerraadio“ taustal.

Ühtlasi võimendab veel ühte romantilist taaka – sundi konstrueerida omale elu ja seda Teise pilgule.

See on seotud lähedalt protsessiga, mida olen nimetanud biograafia patenteerumiseks. Biograafia patenteerumine on üks üksinduse eetika loogilisi jätke ja oi kuidas see tänapäeva inimest poob!

Kuna inimene konstrueerib enda elu Teise pilgule ehk teisisõnu loob oma biograafiat, (mis on valitud sündmuste kirjelduste jada), siis muutuvad inimsuhted ohtlikuks (ja see on ainult üks usaldust hävitav ja suhteid võimatustav aspekt üksinduse eetikas), sest need toovad sisse määramatuse elemendi oma biograafia konstrueerimisel. „Meie“ muutub mälestustes ohtlikuks, kuna see teine, kellega see meie kunagi moodustati, võib anda sellele olnule ebamugava tõlgenduse, kirjelduse, mis ei passi minu ideega minu biograafiast. Teine vähendab kontrolli oma biograafia konstrueerimise üle.

Aga siit ei puudu eetika! Üksinduse-eetiline inimene tunneb end sügavalt häirituna, kui keegi mainib teda oma loos, oma mälestustes, ning samuti tunneb ta, et temal ei ole õigust kasutada oma loos teiste nimesid. Biograafiad muutuvad lämmatavateks minajutustusteks, umbseteks ja rasketeks.

Inimene jääb endasse lõksu. Ladinakeelne individuus on sama, mis kreekakeelne atomos – jagamatu. Ei leivakappi, ei mälestusi.

„Me ei ela vaakumis, meie eraelu moodustub vastastikuses mõjus ligimestega. Ei ole õiglane, et kui isik juhtumist kirjutab, joonistab, näitleb, muusikat teeb või toimunut muul viisil taasjäädvustab, jääb õigus automaatselt teisele isikule, kes ei oska kirjutada ega joonistada või tahab muul põhjusel vaikida. Pealegi me ei tea, mida räägib teine isik sugulastele ja tuttavatele, ehk voolab seal sulaselge laim?

Küsimus minu jaoks on, kui suures ulatuses olen ma oma eraelu peremees. Kaaslaste valik eluteel ongi väga keeruline. Kui jamad tulevad, räägitakse niikuinii. Kui ei panda filmi ega blogisse, klatšivad sugulased ja tuttavad.

Mida vähem vastastikust mõju inimeste vahel, seda väiksem ühisosa on teie eraelul teistega. Näitleja, muusiku või, hullem veel, kirjanikuga eraelu põimimine on kindlaim tee kirjasõnasse või audiovisuaalsesse loomingusse. Need on inimesed, kelle eneseväljendus, lausa olemise viis on mälestuse töötlemine loominguks.

Mälestustest ennast kustutada ei saa. Mäletamist võidakse karistada totalitaarses ühiskonnas, praegune Eesti olevat isikuvabadust hindav moodne demokraatia. Kui oma eraelu mäletamine ning selle avalikustamine ära keelata, oleks mõistlik seadusevastaseks kuulutada igasugused autobiograafilised teosed.

Kindlasti leidub inimesi, kellele miski Jaan Krossi mälestusteraamatus «Kallid kaasteelised» või Vaino Vahingu «Päevaraamatutes» vastu käib, kellele tundub, et nende eraelu on liialt paljastatud. Kurb küll, aga eraeluliste mälestuste ühisosa kuulub sama palju kõigile asjaosalistele. Kahe vahel jagatud mälestus ei võrdu kahe pooliku mälestusega, millest kumbki asjaosaline tohib paljastada vaid oma osa.“
kurdab kiusatud kirjanik aastal 2008.

Andmekaitseispektsiooni peadirektor astub ajastu vaimuga ühte sammu ja võtab juba loomuliku eeldusena biograafia konstrueerituse:

„Kujutage ette olukorda, kus õppur juba aastaid tagasi teatas sugulastele, et lõpetas ülikooli, kuid lehes kirjutatakse sellest alles nüüd või ootab arstide suguvõsa järjekordset ametikaaslast, kuid tegelikult ei ole lõpetaja veel otsustanud, kuidas teatada omandatud arhitektidiplomist. Valetada ei pruugi olla ilus, aga selline eraelu puudutav situatsioon ei ole meediavälja­ande asi klaarida.“

Sellest võiks veel pikalt rääkida.. aga olen liiga unine.

Igatahes olen ma täielikult vastu zolalikule inimeskirjeldusele, mis surub inimese peeglisse nagu kunagi suruti toaloomake ninapidi selle sisse, mille ta oli vaibale teinud.

Aga see inimene on õnnetu. Temas on palju siirust ja headust. Aga ta ei suuda näha end ei siira ega heana. Ja see tunne tahab teda vahel ära lämmatada.

„See keeras minulgi südame pahupidi. Siis viskus ta minu juurde, haaras mul kahe käega kaelast kinni ja hakkas nutma. Nüüd ei suutnud ka mina vastu pidada ja hakkasin nutma, nii nagu ma veel kunagi elus polnud nutnud ...

„Mul ei lasta... Ma ei saa olla... hea!“ ütlesin ma vaevaliselt; siis läksin ma diivani juurde ning ulusin veerand tundi tõelises hüsteerikas.“

1864