"Apoloogiat Jeesusele!?! Mõtlete ka mida räägite !?!"

"

[...]

Praegu tekitab kõik poliitikaga seonduv nõutust või piinlikkust. Hinge eriti ei lähe. Mu hing on liiga väsinud selleks. Ma lihtsalt ei jaksa.

Iibeteema natuke siiski läheb. Minus tekitab kurvastust stsenaarium eesti keele kadumisest. Nii kurb, kui kaob keel, kus armil ja armul on üks tüvi ja kus lilled puhkevad õide ja inimesed nutma. Ma mitte ainult ei räägi eesti keeles, ma elan eesti keeles. No sex, no future.

Vahel isegi ärritab see sünnitusteema. See on veel hea, kui ärritab. Sest ärritus on elujõuline rahulolematus. Aga mina olen enamasti kurb. See on hoopis hullem. Kurbus on surma vari. Päike on seljataga.

Natuke minus on veel ärritust. Nende ridade jagu.

Ei, see on pigem vajadus ennast, meie põlvkonda, õigustada. Või siiski: lihtsalt seletada. Õigustamine eeldab teatud kindlust, meil aga seda pole.

Õigupoolest ma ei julge isegi "oma" põlvkonda meietada. Räägin parem "mina". Igaks juhuks. Kuigi ma tean, et ma pole sugugi unikaalne. Me tunneme, et meil pole õigust meietada, vabandust, mina tunnen, et mul pole õigust meietada.

Piirdumine enesega pole mitte eneseimetlus ja egoism, vaid eetiline hoiak.

[...]

Ma proovin olla võimalikult aus, ma tahan olla võimalikult aus. Ma tahan, aga see pole sugugi lihtne. Meie keeled ja maailmad on paljus nii erinevad, et mu öeldu võib tunduda jabur ja eluvõõras nagu ammune unistaja kunagise Peterburi tänavatel. Aga nii ongi – kui teie olete elu, olen mina täiesti eluvõõras. Ja kui mina olen elu, olete teie täiesti eluvõõrad.

Proovin olla lihtne, kuigi ma olen haritud ja seega võimeline rääkima keeruliselt. Olen haritud uue haridusega, lugenud autoreid, kes teile jäid kättesaamatuna teisele poole raudset eesriiet. See eesriie on alles. Nüüd on see meie vahel. Ma proovin seletada, kuidas siin pool on.

Ma räägin argikogemustest, väikestest igapäevastest sündmustest ja korduvustest, millest koosneb siinnegi reaalsus ja mis tegelikult on määravad. See võib tunduda solvavalt lihtne ja labane, nii siinpoolsetele kui sealpoolsetele isasakadeemikutele, kes on harjunud vehkima mitmesuguste mudelitega – homo oeconomicus, homo ludens, homo soveticus, homo sociologicus, homo historicus jne. Ma suudan pisut isegi hoomata seda eeterlikku homoparaadi, aga see puudutab siiski liialt väikest osa reaalsetest inimestest. Elu ei määra filosoofilised või teoreetilised konstruktsioonid, pole kunagi määranud, mõjutab ikka hobuseraud, mitte Summa theologica. Marurahvuslust ei kaota akadeemiliselt seljatatud Herder ja usku armastusse ei taasta kvantfüüsika väärtõlgendused. Hetkeks võib sealt ju rentida arusaamatust, millele ehitada lootusi, aga see liiv kanna. Loomulikult ei seleta midagi ka oma pohmelli artikuleeriv filoloogiatudeng, kes üritab kirjanduse postmodernistlikest agooniatõmblustest tuge leida.

[...]

Liiga palju aetakse tarkust küünilisusega segamini, ma ei jaksa enam. Ma tõesti ei jaksa. Raske on leida tuge. Kõik hirmutab. Paljud tõmbuvad kapslisse või lõõtsutavad nurgas silmad pärani peas, mõni üksik jookseb hüsteeriliselt amokki, aga valdav enamus hakkab lihtsalt ja proosaliselt jooma. Meie ei joo, et unustada minevikku, meie joome, et unustada tulevikku.

[...]

Juba jälle meietasin oma eakaaslasi ja olin keerulisem kui tahtnuks. Jah, pole sugugi lihtne olla aus. See on juba tehniliselt nii raske.

Ma arvan, et ma tundun teile väga disproportsionaalselt arenenud. Arvan, sest ma tundun endale ise, kui proovin vaadata natuke ajaloolisemast vaatepunktist. Ma olen korraga intelligentne ja rumal, üleküpsenud ja lapsik. Ma räägin mitut keelt, olen kõrgharidusega, olen juba praegu rohkem reisinud ja maailma näinud kui teie oma märksa pikema elu jooksul. Minu ema oli samas eas abielus ja tal oli juba kaks last. Siis oli see täiesti tavaline. Aga minul pole perekonda ega lapsi. Ega ka terenda. Võiks ju öelda, et ma olen veel noor ja see rong pole veel kuhugi läinud, aga ... aga tegelikult olen ma hoopis teise raudtee ääres. Siin ei sõidagi sellised rongid, olgu see bioloogiline kell palju tahes.

[...]

Öeldakse, et me oleme enesekesksed ja lapsikud ja vastutustundetud. Nõustuda saan ainult lapsikusega ja sellegagi mööndusi. Enesekesksus, nagu juba mainisin, on eetiline hoiak, mitte isekus, see on enesega piirdumine ja seda, ütleksin, just ülearenenud vastutustunde pärast, mitte selle vähesusest. Meil on ülitugev vastutustunne, aga me ei oska kuidagi vastutada. Tõepoolest, kuidas see vastutamine üldse käib? Olen selle küsimusega ennast lausa ära piinanud, aga vastust pole leidnud. Kui ma saan lapse, aga ei suuda temale heaolu tagada, siis kuidas ma vastutan? Võime minna isegi äärmusesse, ma ohverdan talle kõik, mis mul on, oma nooruse, oma tervise, isegi enam, ütleme, et ma ohverdan oma elu, ma annan talle viimase toidupala ja suren ise nälga.. aga kas see on siis vastutus? Ei, mulle tundub, et see on siiski kõigest žest. Tema kannatab ja tema kannatus peaks justkui saama mõtestatud või pühitsetud, kui mina – tema ema – kannatan ka, kannatan rohkem. See on ju tühipaljas žest! Kas ta saab siis rohkem söönuks, kui ta ema kannatab tema kõrval, kannatab temaga kaasa? Kas lapsel on siis kergem surra nälga, kui ta ema on seda vastutustundlikult teinud enne teda?

Või peaksin astuma tagasi nagu poliitik, kelle haldusalas on midagi äpardunud. Öeldakse, et poliitik võttis vastutuse. No mis vastutus see žest on?!? Kas see žest korvab kuidagi tekitatud kahju? Ja milline oleks selle vastutamise analoogia soolise jätkumise ministrina – emana? Astun emadusest tagasi?

Vastutustunne jääb, aga vastutada ei saa. On ainult žestid ja teod, aga pöördumatuste puhul tegusid pole ja laps on pöördumatus par excellence. Pole tegu, mis heastaks puuduliku lapsepõlve, jäävad vaid žestid. Siin on kaks miinust, üks väike ja teine suur.

Esimene ja väiksem miinus: kellele teha neid žeste? Naabrinaisele? Abstraktsioonile nimega „ühiskond“? Talle endale?

Teine ja suurem miinus: ma ei taha näida kellelegi eetiline, olgu siis naabrinaisele või „ühiskonnale“, ma tahan olla eetiline, seega on žestid a priori välistatud. Mu vastutustunne ei lase mul elada, kui mul on heastamata süü, aga ma ei näe mingit võimalust, kuidas seda süüd heastada. Minu arust on võimatu ühel inimesel teise ees või eest vastutada.

[...]

Ma ei nõustu kuidagi religiooni-inimestega, kes räägivad, et ilma Jumala või usuta pole eetikat. On küll ja kuidas veel! Me ei usu Jumalat, aga me oleme väga eetilised. Lihtsalt meie eetika on teile tundmatu. Ma nimetan selle üksinduse eetikaks, sest meid armastatakse kutsuda individualistideks ja seda täiesti õigustatult. Meie üksindus võib näida mugava egoismina, aga meile tundub ebaeetiline mitte piirduda iseendaga.

Kunagi tundus eetiline Hammurapi koodeksi silm-silma ja hammas-hamba vastu. "Kui patsient kaotab operatsiooni käigus jala, siis peab ka arsti jalg maha lõigatud saama." Millist barbaarset jäledust on peetud õigluseks! Ajalugu kubiseb jälkustest, aga ma ei taha selles praegu sobrada.

Üks meie ja teie eetika ühine osa on nn kuldreegel ehk see, et endale ja teisele esitatakse samad üldnõuded. Aga need üldnõuded, täpsemini nende hierarhia, on meil erinev. Seda eetikat pole kuhugi kirja pandud, see on elav eetika, me tajume seda vaistlikult. Ma proovin midagi siiski selgitada, et oleks rohkem mõistmist ja vähem süüdistusi ja valu.

Üksinduse eetika mõned kesksed käsud kõlaksid vanatestamentlikult sõnastatuna umbes nii:

"Sina ei tohi põhjustada teisele mingilgi moel kannatusi! Sina ei tohi olla teisele mingilgi moel koormaks! Sina ei tohi teist mingilgi moel tüüdata!"

Loomulikult ei täida me neid käske hambaid kiristades ja pilk maas justkui türanni piitsale alla vandudes. Me tunneme, et me ei tohi olla kellelegi teisele mingilgi moel koormaks. Teise vaba tahet tuleb austada.

Vaevalt, et need printsiibid teile millegi väga uuena tunduvad, aga erinevus ongi just hierarhias. Viisakussoovitusest "ei ole kena teist oma palvetega liialt tüüdata" on saanud range imperatiiv "sina ei tohi teist oma tahtmistega tüüdata!".

[...]"