Elu ainetel

"

Toomasel olid hallid juuksed, suured plastraamidega prillid ja kingaserval viiruke lõhnavat kodumaa mulda. Toomas jalutas mõtlikult pargis, kus erkrohelised lehed sirutasid end värisedes veel talvekülmadest okstest välja ja päike soojendas neid lahke rõõmuga. Päike soojendas lahke rõõmuga ka Toomase halle juukseid, mis olid puudutanud palju koledaid ja ilusaid mütse, aga praegu polnud neil kumbagi, sest Toomas tahtis tunda suuremat lähedust loodusega. Ta kuulis selles säravas valguses ja tärkamiseõhinas seda heledat lapsenaeru, mis tema rangete tõejanuste mõtete vahel nii kibeharva kõlamiseks väljast tuge ja jõudu leidis. Neil hetkedel, mil ta kuulis seda heledat lapsenaeru, oli Toomas õnnelik ja tema sees laotus haruldane rahu. Toomas oli juhtunud selliseks inimeseks, et mälestused ei vaikinud temas kuigi ruttu ja muudkui kajasid ja kajasid ning inimene on juba kord selline, et uued kogemused ja nägemused, kajad ja peegeldused peavad sobituma vanadega ning kui nad seda ei tee piisava kergusega – noh, nagu Toomasel, et vanad ei kao piisavalt kiiresti ja neid on nii palju – siis on inimesel väga suur oht haigestuda mõtlemisse ja progresseeruvasse teadvusesse. Toomas oli haigestunud juba päris noorelt ja sellepärast ei olnud ta kuigivõrd vahetu inimene ja kõik temas kandis ammumöödunud mõtete, tunnete ja kogemuste vältimatut vesimärki; ammuloetu, ammukuuldu, ammunähtu – kõik kummitas tema keerulises valuliksügavas siseilmas ja sulandus ikka ja jälle hetkelkogetuga.

Korraga kuulis Toomas lapsenaeru uuena, värskena ja kajatult ning ta virgus rohkem ümbrusele, jõudes veel märgata, et ta oli kõigest hoolimata olnud ikkagi oma mõtete siseilmas, mitte vahetult looduses, ju seetõttu, et ka sinna oli kevadpäike vähimagi varjutuseta sisse paistnud. Ja seal ta oligi – üks päris tüdrukutirtsuke, kelle päris naer Toomase nii meeldivalt võpatama oli pannud. Tüdruk oli vast kolme-nelja aastane, selline väike, heledate õlgadeni juustega puhvjopes rõõmupall. Kuna ta ema oli seal samas, siis ei hakkanud tüdruk lähenevat Toomast nähes kartma, vaid läks veelgi ülemeelikumaks ja jooksis kilgates ümber pargipingi, ise seda samaaegselt maast leitud oksajupiga kopsides.

Ema tundis Toomase hardast pilgust kõditavat emauhkust ja ta julgustas avala naeratusega Toomast lähemale astuma. Toomas astuski, on vähe asju, mis teeks inimesed heatujulisemaks, lahkemaks ja avatumaks kui soojad säravad kevadilmad.

„Lepatriinud,“ ütles Toomas sõbraliku häälega tüdrukule, kui nägi, mis punaseid täpikesi ema talle just tõi.

„Krõks-krõks,“ ütles ema õrnalt ja poetas oma saagi hellal pilgul tütre ette pingile.

„Kõks-kõks,“ pudistas plikatirts rõõmsalt ja litsus oma pisikese lapsesõrmega kõige kiiremini sibava lepatriinu laiaks.

„Ära ...,“ jõudis Toomas veel öelda, kuid siis silmas hulka teisi punase- ja mustakirjuid plekke pingil ja rohkem sõnu ei ulatunud enam ta seest välja.

„Kõks-kõks,“ pudistas plikatirts elavalt ja litsus järgmise lepatriinu laiaks. Toomas vaatas emale otsa, aga ema vaatas hellal naeratusel oma lapse rõõmu ja ei pannud Toomase kahvatunud nägu tähelegi.

Toomas keeras ringi ja sammus eemale, värske kevadõhk valgus taas ta kopsudesse, aga Toomas ei tundnud enam selle värskust; ta kõndis kuni teele jääv vana pärn ta peatas, Toomas nõjatus selle tüvele ja libistas sõrmedega üle päikesesooja koore. Koor oli soe ja krobeline, selle vastu oli hea nõjatuda ja seda oli hea silitada, ka siin sibas üks lepatriinu ülespoole. Toomas silmitses tema väikseid väledaid läikivaid jalgu, punaseid mustatäpilisi kaitsetiibu, valgeid täpikesi pea peal ja imeteles seda osavust, millega väike putukas varjulisi koorepragusid vältis ja ikka ülespoole rühkis, ja miski ta hinges tegi krõks.

[...]
"
2007