Toomemäe muusika

Soe Tartu sügis, ta ... kui sa jääd õhtul hilja peale, ei jõua tuppa kartuleid koorima, proosasse peitu, siis ta võtab oma kollased lehed, oma sooja niiske uduvihma, oma valusheleda kuu ja ta kortsutab su kivist südame kokku nagu.. nagu selle maisipaberist öösärgi, mille sa väiksena tegid oma pabernukule. Kortsutab kokku ja viskab sinna lehtede hulka, nende kollaste lehtede hulka, mida pudeneb juba mõnda aega. Sügis on siin soe ja mõtlik. Puistab lehti ükshaaval ja loetult.. justkui igaühest hoolides.
Ma arvan, et ta hoolibki. Oma sooja niiske uduvihma ja valusheleda kuuga.
Hoolib ka armunutest, keda on pikitud paarikaupa üle terve Toomemäe, küll jalgadega lehti kahistama, küll pinkidele istuma. Ja armunud hoolivad Tartu sügisest, hoolivad lehtedest ja üksteisest veel.

Tegelikult tahtsin rääkida muusikast.
Sellest, kuidas muusika lavastab inimese hinge.
Tegin köögis endale teed ja vaatasin OP!i. Kuu paistis aknast sisse.
OP!is improviseeriti klaveril.
Kirjutan mõni teine kord. Praegu pole ma päris ise. Klaver on ohtlik instrument.
Kirjutan muusikast. Kirjutan, kuidas muusika lavastab inimese hinge.
Ja kuidas valu on sisemise häälestuse ebakõla, ootuste petmine.
Paljud holistlikud bioloogid on oma ideede sõnastamisel pöördunud muusikasse, orkestreeritusse lausa raku tasandil. Teiste hulgas ka Toomemäe jahe mõtiskleja.