„2009. aasta lõpuks ei saanud olla mingit kahtlust: Djerzinski tulemused pidasid paika, neid võis nüüd käsitleda teaduslikult tõestatuina. Praktilised tagajärjed olid muidugi peadpööritavad: iga kui tahes keerulist geneetilist koodi sai ümber kirjutada standardkujul, mis oli struktuurilt stabiilne ning häirete ja mutatsioonide vastu kaitstud. Iga rakk võis seega olla suuteline lõpututeks replikatsioonideks. Iga kuitahes kõrgelt arenenud loomaliiki sai muuta sellega lähedaseks liigiks, mida võis paljundada kloonimise teel ja mis oli surematu.
[...]
Üks esimesi Hubczejaki projektile tehtavaid etteheiteid oli seotud inimese identiteedis ülitähtsat rolli mängivate sooliste erinevuste kadumisega. Selle peale vastas Hubczejak, et küsimus ei ole inimliigi vähimategi tunnusjoonte taandamises, vaid uue mõistliku liigi loomises, ning et seksuaalsuse kui soojätkamise viisi lõpp ei tähenda veel seksuaalse naudingu lõppu – otse vastupidi. Hiljuti olid kindlaks tehtud kodeerivad seksventsid, mis kutsuvad embrüogeneesi käigus esile Krause osakeste tekke; inimliigi praeguses arengufaasis paiknesid need osakesed mitte eriti tihedalt kliitoril ja peenisepeal. Miski ei takista neid tulevikus paigutada kogu nahapinnale – pakkudes naudingute valdkonnas uusi, pea ennekuulmatuid erootilisi aistinguid.
Teistsugune – küllap kõige enam süvitsi minev – kriitika keskendus tõsiasjale, et Djerzinski tööde alusel loodava uue liigi puhul oleksid kõik indiviidid ühe ja sama geneetilise koodi kandjad; üks inimisiksuse põhielemente aga siis ju kaob. Selle peale vastas Hubczejak lennukalt, et see sama geneetiline individuaalsus, mille üle me mingi traagilise eksituse tõttu nii naeruväärselt uhked oleme, ongi enamiku meie hädade põhjustajaks. Väite peale, et inimisiksuset ähvardab kadumine, tõi ta konkreetse näite: ühemunakaksikud, kellel kummalgi areneb individuaalse elukäigu tulemusel ja vaatamata täpselt identsele geneetilisele koodile välja oma isiksus, keda aga samal ajal seob mingi saladuslik vendlus – vendlus, mis oli Hubczejaki sõnul lepitatud inimkonna taastamise juures kõige vajalikum element.
[...]
Seega tuli Hubczejak aastal 2013 suuremat vastuseisu pelgamata välja oma kuulsa loomingiga, millest sai nüüd tõesti alguse ülemaailmne liikumine: “MUUTUS EI TULE MITTE VAIMNE, VAID GENEETILINE““
Ilukirjandust ei ole ehk küll ilus kritiseerida teaduslikust vaatepunktist, aga Houellebecq viskab ise kinda sealt prestiižkeelt laenates.
Alusetu on arvata, et surelikkus peitub logisevas replikatsioonis, rääkimata sellest, et imetajate normaalsed diploidsed fibroplastid on võimelised jagunema piiratud arv kordi (ja uskumus, et on võimalik konstrueerida eluvõimeline organism kasvajalikult transformeerunud heteroploidsetest rakkudest, mis võivad ehk ideeliselt paljuneda lõpmatult, meenutab entusiastlikku õhinat, mis tahab konstrueerida roostest keskkonnakindlat ja igavest autot, sest rooste ju ei roosteta! – on igati keskkonnakindel) ja rääkimata sellest, et ainuüksi süsinik ja kaalium on piisavalt radioaktiivsed, et genereerida parajal portsul spontaanseid mutatsioone organismi sisse lisaks kosmilisele ja maapõue kiirgusele, veel omakorda rääkimata UV-s, vabadest radikaalidest ja...
Üleüldse – mitu protsenti inimestest sureb tänapäeval geneetilisse surma ("ebatäiusliku" replikatsiooni tõttu)?
Galileo Galilei tegi katseid kukkuvate kehadega hõrendatud keskkonnas. Mida hõredam on keskkond seda kiiremini kehad kukkusid (sest õhutakistus kahanes). Aga isegi kui kogu õhk süsteemist välja pumbata, saavutada täiuslik hõrendus [täiuslik replikatsioon], ei kuku kehad momentaalselt – füüsikaline maailm on oma konstantidega piiratud ja neid ei saa „ära parandada.“
See oli nüüd natuke keerukamalt nenditud tõsiasi, et inimene on surelik.
Idee aretada inimesed hiiglaslikeks sootuteks genitaalideks on lihtsal nii isane ja prantslaslik, et mõjub juba iseenese paroodiana.
Võiks alustada kasvõi näljast.. ehk on see ka replikatsiooniviga? Halb geen?
Iroonilisel kombel mainib ta embrüogeneesi. Dolly ei olnud oma geenidoonoriga kuigivõrd identne ja ei saa olema ka inimkloonid, kui ei ehitata mingeid ulmelisi standardiseeritud tehisüskasid. Rõhk sõnal ulmeline. Ja ka siis on need beebid ühesugused esmaste sotsiaalsete kogemusteni ehk mõjutusteni. Rääkimata maailma ontoloogilisest sattumuslikkusest, mis füüsikast sotsiaalsfääri poole üha kasvab.
Idee mendellikest, tunnuseid determineerivatest geenidest, on visa surema (siin on kahjuks palju süüdi iganenud koolibioloogia ja reipalt ignorantne massimeedia).
Ega lapse geneetiline kood muutu sellest, kui ema nt joob ja suitsetab (st muudab embrüogeneesi tingimus, ütleme, biokeemilist tausta), aga ontogeneetilised tagajärjed on missugused! Lihtne tõsiasi, mille põhjuste järele eriti ei viitsita küsida..
Rääkimata hilistest sotsiaalsetest mõjudest.
Rumalad mehed sakivad täiga, tead vää, smart is sexy.
Mis puudutab inimhinge, siis seal ei eksi ta vähem.
Armastus ei küsi kvantfüüsika (väärtõlgenduste) järele ja õnn on olemas.
Katseliselt tõestatud.
3 comments:
"Üleüldse – mitu protsenti inimestest sureb tänapäeval geneetilisse surma ("ebatäiusliku" replikatsiooni tõttu)? " - kõik need, kes surevad vanadussurma, sest see tekibki replikatsiooniprotsessis lühenevate telomeeride pärast : )
aga jah, ilukirjanduses vist on väike hämu lubatud, kuigi jah, pole ka kunagi armastanud seda, kui võhikud songivad asjades, millest nad hästi aru ei saa, ja siis oma "isiklike avastuste" foonil kirjutavad omaarust mingeid eriti teaduslikelt geniaalseid raamatuid : )
aga mis mulle Houllebecqi puhul tundub geniaalne, on just see, et ta kirjutab, hm, midagi niisugust, ja tohutul hulgal inimesi loeb ja on vaimustuses : ) et tegelikult - hea kirjanik on eelkõige hea manipulaator.... mida ta ise tegelikult arvab, kes seda teab? kuigi, talle näkku vaadates, on mul sellin e kahtlane tunne, et ta usub küll iga sõna, mida ta kirja paneb.
Vanadussurm ei teki replikatsiooniprotsessis lühenevate telomeeride pärast.
Meditsiinis vanadussurma ehk loomulikku surma ei ole, alati on mingi konkreetne põhjus (südamepuudulikkus, ...)
Suremise protsess on väga kompleksne ja nii endo- kui eksogeensete põhjuste spekter meeldivalt lai ja mitmekesine (hea ülevaate annab nt Schola Biotheoretica XVI 1990 Surma teooria; eriti Mart Viikma artikkel "Vananemine ja surm. Füüsikaline paratamatus ja bioloogiline otstarbekus")
Arvamus suremisest kui rikkest, mehhanismi- ja/või konstruktsiooniveast, tuleneb vist füsikalistlikust kalduvusest vaadata elu ontogeneesiprotsessist eraldiseisvana st elu on justkui ühe keeruka füüsikalis-keemilise süsteemi epifenomen (tüsistus :)) ning surm on selle kandja (fataalne) rikkiminek, mitte orgaanilise kulgemise olemuslik jätk.
Ja geneetiline "täiustus" justkui lubaks panna ontogeneesi ükshetk igaveseks paigale tammuma - organsim areneb lootest täiskasvanuks (õitsvaimasse ikka, eks) ja jääb siis igaveseks paigale tammuma, sest siis replikatsioon enam ei teisene, muudkui tammub ja tammub oma mehaanilises briljantviimistluses.
Houellebecqil on niipalju (vaistlikult) õigus, et pöördub kvantfüüsika poole, sest kvantfüüsikaline pööre (ja ka relativistlik pööre) postuleeris uue ontoloogia (tavamõistuslik-newtonliku asemele), kus entiteetideks ei ole enam objektid ruumis igavese aja taustal; aga loomulikult ei tule sealt ühtegi mitte-esoteerilist tõestust armastuse võimalikkuse kohta (ainuüksi sellise küsimusega füüsika(sic!) poole pöörduda, tundub enam kui sõge),küll aga üpriski mitte-tühine arusaam, et maailm ei ole oma ülesehituselt triviaalne.
Selle põhjalikum lahtiseletamine võtaks natuke liiga palju aega ja ruumi, aga lühidalt võiks öelda, et aeg on reaalne (elus-)loodusfaktor, mitte pelk võrdluskategooria erinevate (füüsikaliste) olukordade kirjeldamiseks, ja mille "taustal" kõik siis idülliliselt toimub.
Kui romantilisemalt väljenduda, siis sõnad "koos" ja "lähedal" (pean intiimsust silmas) ei kirjelda RUUMILIST paigutust, eks, vaid PIGEM AJALIST ULATUVUST.
Houellebecq artikuleerib olulisi sümptome ajastu vaimus ja on oluline autor, sellega olen täiesti nõus, aga tema rahutu näriv pinge tulebki vast sellest, et ta ei usu oma teooriad, vaistlikult ja südamega ei usu (loomulikult, sest need on ju valed!), aga ta ei suuda neid mõistusega ümber lükata. Rõhutab ta ju korduvalt ja ägedalt RATSIONAALSE KINDLUSE ülemuslikkust mistahes alternatiivide ees. Mehelik, indeed.
"No physiology is held to be scientific if it does not consider death an essential factor of life ... Life means dying."
Friedrich Engels (c. 1880)
Post a Comment