Kuidas ilu maailma päästab..

„Mis tahes kultuuri tuleb õpetada ja õppida. Talus õpetati lastele, et lepatriinu on Jumala lehm, keda peab hoidma. Kui teda käidavas kohas näed, pane ettevaatlikult eemale rohule, et teda ära ei tallataks. Aga ma olen näinud ema, kes korjas lepatriinusid, et lapsuke saaks neid sõrmede vahel laiaks litsuda. Mõnusa praksuga.“

Kirjutas Toomas Paul 8.mail 2007.

See jäi mind painama. Kus on kurja kodu?

Endas märkasin ma kurja esimest korda alles 25aastaselt. Enne seda polnud ma maitsnud hea ja kurja tundmise puust. Oma südames olen ma hea, aga vahel juhtub kõigil.

Vabandasin, proovisin parandada.

Aga tõepoolest, alles 25aastaselt.

Ja kogu mu minevik tähendus ümber. Sinna tuli palju kurja

Pärast seda on süütunne lahkumatu osa mu identiteedist. Ning loevad ainult teod.

Aga kust tuleb kurjus? Kuidas see ema sai niimoodi käituda?

„Proua Rosa sai aru küll, et olen kurb, ja ta seletas, et perekond ei tähenda midagi ja nende seas on isegi selliseid, kes sõidavad suvitama, olles sidunud oma koera kuhugi puu külge, ja et igal aastal sureb kolm tuhat koera, kes on niiviisi oma pererahva armastusest ilma jäänud.“

Milline monstrum küll...?!?

Ma arvan, et me teame kõik seda fenomeni ja me kõik tunneme seda tegelast. See on siiras ja vahetu inimene. Ta ei tõlgenda. Ta kogeb vahetult. Miks mehed jalutavad suhtest minema, on ükshetk lihtsalt läinud ja kõik? Sest nad on liiga hellad ja õrnad. Neil ei jätku südikust otse näkku öelda. Nad piirduvad metafüüsilise žestiga st norutavad pisut oma toas, kahetsevad ja tunnevad ennast halvasti.. selleks, et rahustada oma südametunnistust. Võibolla joovad ennast isegi täis. Kah ilus žest.

Nad seovad koera puu külge, sest muidu jookseks see neile järgi. Magama panemiseks või maha laskmiseks ei jätku neil südant. Nad ei suuda vaadata silma ja tappa. Kiirelt ja valutult... selle asemel jätavad pikalt piinlema. Neil ei ole südant olla mittejulm. Asi on ajas.

Vahetute inimestena nad unustavad kiiresti. Out of sight out of mind.

Mäletamine on kõlbeline akt, rõhutas Susan Sontag.

On.

Aga lepatriinud?

Ema ei näinud julmust. Ta oli pimestatud oma lapse rõõmust.

Ta oli pimestatud pinna ilust.

Ilu päästab maailma, ütles Dostojevski. See fraas on üks kõige rohkem tsiteerituid ja ka üks kõige vääramalt tõlgendatud. Peaaegu nagu „tee tööd, siis tuleb ka armastus“.

„Romaani peamine mõte on kujutada positiivselt kaunist inimest. Pole midagi raskemat ilmas kui see, eriti veel praegu. Kõik, mitte ainult meie, vaid ka kõik Euroopa kirjanikud, kes on iganes proovinud kujutada positiivselt kaunist, on ikka vahele jäänud. Sest see ülesanne on mõõtmatult suur. Kaunis on ideaal, kuid ideaal — ei meie ega tsiviliseeritud Euroopa oma — pole veel hoopiski välja kujunenud. [...] Ilmas on üksainus positiivselt kaunis kuju — Kristus, nii et selle mõõtmatult, ääretult kauni kuju ilmumine on ise juba lõputu ime. (Selles mõttes kogu Johannese Evangeelium; tema näeb kogu imet juba lihakssaamises, ainuüksi kauni ilmumises.) Kuid ma läksin liiga kaugele. Meenutan vaid, et kaunitest kujudest kristlikus kirjanduses on kõige lõpetatum don Quijote. Kuid tema on kaunis üksnes sellepärast, et ta on ühtlasi naljakas. Dickensi Pickwick (tohutult nõrgem idee kui don Quijote, kuid siiski suur) on samuti naljakas ja ainult sellega ta võlubki. Tekib kaastunne väljanaerdud ja oma hinda mitteteadva kauni vastu — seega äratab ta ka lugeja sümpaatia. See kaastunde äratamine ongi huumori saladus. Jean Valjean on samuti tugev katse, kuid tema äratab sümpaatiat oma hirmsa õnnetuse ja ühiskonna ülekohtu tõttu.“

kirjutas Dostojevski 1868 aastal oma õetütrele.

Ta oli ka päris hea joonistaja (sõjakoolis õppis muuhulgas joonestamist). Selline on viimane pilt vürst Mõškinist.

Läbiv teema Dostojevski teostes on ka ideede vulgariseerumine. Arenemata mõistus nakatub ideest, mis on kohane ainult väga arenenud vaimule.

Ilu päästab maailma. Aga mis on sellest saanud?

Make-up ja silikoonid. Cosmo! Seks ja linn!

Seks ja linn! ehk nelja varakeskealise naise pidev hool ja mure, mida toppida jalga ja nende vahele. Siin laseb intellektuaalne feminism käed jõuetult rippu.

James Bond – primaat smokingus, aga kriminaalselt seksikas.

Kuidas on see seotud julmusega? Inimese tähelepanuharjumused ei näe enam julmust. Ta kogeb maailma vahetult. Selgitusjõulisim näide on ilutulestik. See on loomadele tõeline põrgu. Linnud põgenevad linnast, ekslevad paanikas siia ja sinna, kus kõmatab järgmine ilu..

Igal uuel aastal linn kubiseb kuulutustest, mis küsivad ärajooksnud lemmikute järele. Varjupaigad on umbes.

Aga ilutulestik on... ilus.

Ilu päästab maailma.. indeed.