Üks monoloog

„Marginaliseeritud noore enesetunnetusele on sellel muidugi tõsiselt õõnestavad, õõvastavad tagajärjed. Olles väga teadlik sellest, kust tema iseloomujooned tulenevad (vanematelt, sõpradelt, filmidest, raamatutest, mineviku sündmustest, ühiskonna struktuuridest, jne.) aga olles võimetu neid muutma või millegagi asendama, käsitleb tänapäeva tõrjutud noor end tühja, väljastpoolt kokku pandud impulsside vooluna. Pigem kaose või koopia või kokkusattumusena kui veidigi tervikliku, autentse isiksusena.“
kirjutab tänapäeva noor.

„Siin tuleb otsekohe meelde lähedane analoogia või koguni kokkupuude eneseavastamise ja kunstiloomingu vahel. Koos Herderiga ja inimelu ekspressivistliku mõistmisega muutub see suhe väga lähedaseks. Kunstiloomingus hakatakse nägema peamist teed enesemääratlusele. Kunstnikust saab otsekui näidisinimene, originaalne enesemääratleja. Üheksateistkümnenda sajandi algusest peale võib märgata tendentsi heroiseerida kunstnikku, näha tema elus inimeseks olemise essentsi ja austada teda kui nägijat ning kultuuriväärtuste loojat.

Muidugi on sellega käinud kaasas uutmoodi arusaamine kunstist. Kunsti ei võeta enam ennekõike jäljendusena, reaalsuse mimēsis’ena, vaid loominguna. Need kaks ideed käivad käsikäes: kui me saame iseendaks, väljendades endas peituvat, ja kui see, milleks me saame, on eeldavalt originaalne ega põhine juba varem eksisteerival, siis pole ka meie väljendatu millegi jäljendus, vaid uudne looming. Me mõistame kujutlust loovana.

[...]

Autentsus kätkeb originaalsust, see aga nõuab mässu konventsiooni vastu. On kerge näha, kuidas tavapärast kõlblust ennast võidakse pidada lämmatavast konventsioonist eristamatuks. Kõlblus tähendab tavapärases pruugis ka seda, et paljugi ürgset ja instinktiivset, mitmed sügavaimad ja võimsaimad ihad surutakse endas maha. Seega kujuneb välja niisugune autentsusepüüd, mis vastandub kõlblusele. Nietzsche, kes taotleb eneseloomet esteetilises plaanis, näeb selle kokkusobimatust traditsioonilise, kristlusest inspireeritud hea tahte eetikaga. Ja teda on järginud ning ületanud mitmed taotlused ülistada instinktiivseid sügavusi ja koguni vägivalda, vastandades neid „kodanlikule“ korraeetikale. Meie sajandil esindavad seda suunda mõjukalt Marinetti ja futuristid, Antonin Artraud ja tema julmuse teater ning George Bataille – igaüks isemoodi.

[...]

„Tähendusrikaste teiste“ panus jääb kestma kogu elu, isegi kui mõjutused on saadud elu hakul. Mõned lugejad on minuga ehk siiani nõustunud, ent püüavad siiski jääda kindlaks mingisugusele monoloogilisele ideaalile. Nad ütlevad: kuigi me ei saa end kunagi täielikult vabastada inimestest, kelle hool ja armastus on meid elu hakul kujundanud, peame me püüdma määratleda end omal käel nii palju kui võimalik ja mõista oma vanemate mõju nii hästi kui suudame, et allutada see oma kontrollile ja vältida edaspidi säärasesse sõltuvusse langemist. Suhteid on meil tarvis enese teostamiseks, mitte enese määratlemiseks.

Niisugune ideaal on üldlevinud, kuid ma arvan, et see alahindab rängalt dialoogilisuse kohta inimese elus. See suhtumine püüab iga hinna eest piirata dialoogi rolli kujunemislooga ja unustab, kuidas meie silmis muutuvad väärtuslikuks asjad, mida oleme proovinud koos armsate inimestega, ja kuidas me saame mõnest hüvest aimu ainult ühise kogemise kaudu. Oma identiteedi kaitsmine ligimeste mõju eest nõuab tugevat pingutust ja küllap ka mitmeid valusaid lahkuminekuid. Mõelgem, mida me „identiteedi“ all õigupoolest silmas peame. Identiteet on see, „kes me oleme“ ja „kust me tuleme“. Tegu on taustaga, mis annab meie maitse-eelistustele, soovidele ja püüdlustele mõtte. Kui jõuan mõne enda jaoks väärtusliku asjani ainult üheskoos armastatud inimesega, siis saab temagi minu identiteedi osaks.

Mõnele võib tunduda see piiranguna, millest tuleb vabaneda. See seletab osalt impulssi, mis ajendab eraku või – kui tuua meie kultuuris tuttavam näide – üksildase kunstniku elu.

[...]“

nii kirjutas Charles Taylor („Autentsuse eetika“(Hortus Litterarum) – raamat, mis peaks olema kohustuslik igale gümnaasiumilõpetajale. Ja ka Juri Lotmani „Aleksandr Sergejevitš Puškin“).

Charles Tayloril tasub lasta end kujundada, sest tema teeb head ( erinevalt Foucault’ võimu- ja tõerežiimindusest või Gramsci hegemooniateooriast).

Taylor on empaatiliselt täpne. Nooruse minakesksusel on tõepoolest eetiline mõõde olemas, tänapäeva noor tunneb, et ta on lausa moraalselt kohustatud olema autentne ja isikupärane ning tunneb end läbikukkununa kui ei suuda mõjusid muuta või asendada (muide, asendada millega?).
Pigem kaose või koopia või kokkusattumusena kui veidigi tervikliku, autentse isiksusena.

NB! autentsusele vastandatakse koopia (tuleb olla originaalne ja unikaalne!), kokkusattumus (tuleb ise luua ja kontrollida! pult olgu minu käes! Ainult minul on asja minu identiteediga!) ja kaos (peab olema organiseeritud ja korrastatud! minu kord!).

Ideaal on monoloogiline, aga inimene ja õnn mitte. Inimloomus on fundamentaalselt dialoogiline, ütleb Taylor.

Õnn on dialoog ja ka hing on dialoog.

Irooniline on see, et inimene, kes üritab meeleheitlikult teiste mõjusid kõrvaldada, et mitte olla väliste impulsside lükata-tõugata, muutub just selle püüdluse tõttu väliste mõjude mängukanniks. Püüd mitte olla õõnes, roogib ta seest tühjaks.

„Oma identiteedi kaitsmine ligimeste mõju eest nõuab tugevat pingutust ja küllap ka mitmeid
valusaid lahkuminekuid.“

Pean minema, muutun juba liialt sinu sarnaseks, pean leidma oma tee...

Üksinduse eetika, biograafia patenteerumine, hüsteeriline imperatiiv „Teosta ennast!“

See on põrgulik ideaal...

Dostojevski määratles põrgut kui võimetust armastada. Üksinduse eetika monoloogne ideaal kätkeb sõltumatuse ideed ja võimatu identiteediloome ideed, mis mõlemad võimatustavad armastust, sest see on dialoogne ja sõltuvuslik.

Jääb veel armastus kui tunne. See saab olla ka ühepoolne.
Ja õnnetu nagu tänapäeva noor.