"Ma olen haige inimene... Ma olen tige inimene. Ebameeldiv inimene olen ma." 1864

"

[...]
Esmapilgul ei tundugi ehk erinevus liiga suur, aga tegelikult on sellel üsna drastilised tagajärjed, eriti koosmõjus ülejäänud moraalsete ja hingeliste teisenemistega. Nimelt... armastusele jääb fataalselt vähe ruumi.

See võib kõlada kuidagi kohatult ja ebatäiskasvanulikult, mis on ka arusaadav, sest armastus on kontsept, mis pärineb müüdist, aga aktsepteeritav on tugineda teadusele. Teadusele ja arvudele. Ega ma ei süüdista või pahanda siin, ma isegi ärrituks kui parlamendis hakataks rääkima armastusest, mitte emapalgast või lasteaia kohtadest. Ma võin kasutada ka arve, palun – mu elust on puudu 1 armastus ja selle pärast ma ei saa ka kunagi lapsi. Lihtne.

Ei, tegelikult ei ole lihtne. Tegelikult on väga raske ja keeruline. Ausalt öeldes on mul isegi raske ette kujutada, milline peaks olema see tunne, et suudaksin unustada hirmu, mis mind valdab, kui mõtlen, millisesse maailmasse ma uue inimese tooks. Igatahes tundub, et unustus on ainus viis selle hirmuga toime tulemiseks. Unustus ja mõtlematus. Mina aga olen juba pöördumatult tark ja liiga arenenud vastutustundega.

(Ma ei kelgi siin; ma saan aru küll, et teie eetika seisukohalt on kohatu kasutada enda kohta lauseid a la „olen liiga tark ja liiga vastutustundlik“; ma ei kelgi, ma lihtsalt proovin olla järjepidevalt aus ja valgustada seda, mis on tõepoolest minu põlvkonna inimeste hinges ja ma ei julge võtta seda riski, mis kaasneb teie eetika matkimisega, mis antud juhul nõuaks tagasihoidlikkust enesest kõnelemisel.)

Jah, armastus pole niivõrd seotud laste saamisega, täpsemini, armastus ei oleks piisav garantii, et saada lapsi. See, et mul pole armastust, teeb mind lihtsalt õnnetuks, depressiivseks ja närviliseks, tihti lausa suitsidaalsuseni melanhoolseks.

[...]

Ma ei saa ka kuidagi nõustuda väitega, et mehed on mökud, ja et mehed on süüdi. Ma olen põlvkonnast, kes kogeb mehi ja naisi võrdsena. Kui ma ütleks enda kohta feminist, siis see oleks eksitav. Feminist kõlab kuidagi deklaratiivselt ja mässavalt, isegi revolutsiooniliselt ja seega – iganenult. See on üks teie põlvkonna progressiivsuse lipuke. Ma ei vihastu kunagi, kui kohtan meelsust, mille vastu feminism tekkis ja mille vastu võitles, selle meelsuse kandjad on liiga erinevad, et neid tõsiselt võtta. Nad on justkui mormoonid või vahitornlased – kui tuju ja viitsimist on, võib ju pisut lõbustada end nende arvelt, annan isegi neile mõne nipsaka vahel, aga tegelikult neid ikka tõsiselt ei võta. Kohe mitte põrmugi. Nad on jäänuk kultuuri varasemast arenguetapist. Ma tean, et ka see kõlab teile ninakalt, aga nagu juba öeldud, tahan olla järjepidevalt aus.

Niisiis, asi ei ole meestes. Ma ei deklareeri võrdõiguslikkust. Ma olen võrdõiguslik st ma tean, et mehed on samasugused nagu mina – õnnetud ja hirmunud hädakägarad, kellel puuduvad mõistlikud käitumisstsenaariumid ja võimalikkus vastutada teise ees või eest.

Kas mees saab kuidagi rohkem vastutada lapse ees ja eest kui mina? Ei, ei saa. Kas mina saan kuidagi rohkem vastutada lapse ees ja eest kui mul on mees kõrval? Ei, ei saa. Vähemalt ma ei suuda midagi sellist ette kujutada. Vahel tundub, et mees tooks ka siia määramatust juurde ja seega oleks isegi pigem häiriv faktor ja lisapinge allikas. Seda muidugi ainult lapsele mõeldes! Ise ma igatsen väga tihti kedagi enda kõrvale, kedagi mõistvat ja sooja, kedagi, kes hoiaks ümbert ja hingaks kuklasse tasa.

Tjah, see on kummaline, teile tundub see arvatavasti lausa eriti kummaline, et mingis mõttes mees ja laps välistavad teineteist. Kas ainult laps, või ainult mees. Välistatud kolmanda seaduse perversne projektsioon inimhinge. On, on küll kummaline. Ka mina olen mänginud barbidega ja igatsenud traditsioonilist perekonnaidülli.

Mu unistused on vastuolulised, aga ma ei suudaks vastuoludetagi kellegi eest vastutada. Mul on liiga suur vastutustunne.

Jah, mehi ma ei süüdista. Õigupoolest ei suuda ma kedagi süüdistada, kui ma vähegi järele mõtlen. Vahel on mul hirmutav aimdus, et ükski inimkultuur pole põhimõtteliselt võimeline eksisteerima ilma süüdlasi leidmata, ja et iga ühiskondlik struktuur peab juba inimese komplitseeritud loomuse tõttu sisaldama süüdlaste leidmise ehk tootmise algoritmi st ühiskonna elujõulisuse tagamiseks on vältimatult vajalik teatud rumaluse piirmäär. Tervise jaoks kindlasti, sest Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO) määratleb tervist seitsme kriteeriumi abil, millest üks on „elamisväärne olevik ja põhjendatud lootus elamisväärsele tulevikule.“ Järelikult peab terve inimene tänapäeval juba definitsiooni kohaselt olema loll. Minu põlvkond aga kannatab raskekujulise illusioonipuudulikkuse all. Seda küll vist mitte ainult minu põlvkond. Kuid siiski pole valemat algust iibekampaaniatele kui „Mõelge tulevikule! ...“. Mitte miski ei hävita titehimu paremini kui tulevikule mõtlemine. Mõtlematu elukauge unistamine võib ehk veel kuidagi aidata. Mitte „Mõelge tulevikule!“, vaid „Ärge mõelge ja viivitage! Tõeline rõõm on olla noor ema, täitke oma unistus ja ...“

[...]

Muidugi on ka see siin kabinetlik ja elukauge arutelu. Kabinetitarkus hormoonivabas keskkonnas. Aga ainuüksi idee reaalsest rasedusest tekitab sellist õudu, et tahaks ise endal kõik munarakud seest kaapida. Loomulikult ma ei teeks kunagi midagi sellist, sest tegu on pöördumatusega ja seda kardan ma kõige rohkem. Laps on pöördumatu, pöördumatus par excellence. Bioloogiline kell tiksub pöördumatult. Lose-lose situation. Bioloogiline kell on vähemasti ühtlane.

Kui konn visata kuuma vette, kargab ta sealt hetkega välja, aga kui ta panna pliidile potis, milles on jahe vesi, siis ta keeb vaikselt ära (muide, ma jälestan selle katse väljamõtlejat ja veel rohkem iga selle kordajat) Mul on sama situatsioon. Ma keen vaikselt ajas ära.

[...]

Ja mul on süda katki, oodake, siin võin juba üpris veendunult meietada oma põlvkonda – meil on süda katki, kusjuures lahku oleme läinud Armastusest, mitte konkreetsest inimesest ja kuigi me ise ei suuda neid eristada, on siin oluline erinevus, see erinevus on tunnetuslik, halvavalt tunnetuslik.

Kõigepealt, armastus töötab ainult müüdina, fakt, mis läheb konflikti me vältimatult intellektitruu vaimuga, ah, ei, mis ma sogan, tunnetusega, aga siiski, mis oleks alternatiivid müüdile? Primo: teaduslik-ratsionalistlik seletus st bioloogia, nii! „armastus on kehakeemia ja hormoonid ja selle psühhofüsioloogiline fenomen, sugutungi projektsioon teadvusesse“, tore, mu süda sülitab selle fraasi peale ja mu süda ei ole siin üksi, sest seda tajutakse üheselt räige küünilisusena; secundo: kultuur st historism, nii! „armastus on kultuurifenomen, mis, vähemasti oma euroopalikes versioonides, pärineb araablastelt, kes importisid selle oma vallutusretkedel Hispaaniasse, sealt levis see mööda trubatuure ja prantsuse rüütleid... armastuse tänapäevasele versioonile on oma kuju andnud saksa romantilised poeedid...“ ptüi! sülgab mu süda ka siin ja jälle pole ta üksi, ega mu elu mõte pole mingi kirjandusžanr, või noh.. romaantiline, "meil oli romaan", ei! ei! Armastus on igavene! Noh, aga mida tähendab igavene ajalikus maailmas? Jah, igavik on müüdiline kontseptsioon, aga..

Olgu, olgu, oleme noored ja rumalad, jätame kõrvale, eitame bioloogiat, hormoone ja ihukeemiat, oh, alguses ei pea isegi eitama, sest need risustavad teaduslik-teoreetilised teadmised nooruses ju puuduvad, jääme rõõmsas vaimupimeduses müüdi juurde. Noh, Romeost ja Juliast ei tule kohe kuidagi midagi välja, ilusat poissi vaenutsevast sugupõõsast on raske leida (Vargamäe higilüüriline järelkasv sai sellega veel hakkama ja häda mulle selle assotsiatsiooni eest) sest kedagi ei huvita, kellega ma käin või ei käi.. saame kokku.. ja.. ja.. edasi?

Siis Truudus.. mida see tähendab? Õigemini, kuidas näeks välja truuduse praktika (õhata seda sõna mõistame ju kõik).. nii, eks ole see ju poolehoid oma väljavalitule mistahes tingimustel.. aga kui me seda praktikas hakkame ellu viima, siis ilmneb, et see käitumine on üks-üheselt samane psühhopaadi kiindumuse, ahistava maniaki omaga... iseäris trööstituks teeb selle suursuguste takistuste ja tõkete puudumine; de facto on see tuju, ja rängim, ületamatuseni ränk takistus, oo alanduste alandus!, on lihtne tüdinemine, sic! ja lahku see viibki, see viibki lahku!?! ning lahkumisstseremoonia on kõige lihtsakoelisem ruumiline eraldumine – minema jalutamine! Mon dieu! milline esteetiline põrumine! Arusaadav - see müüt ei annagi ju ühtegi lahkuminemisstsenaariumit! Ainult surm, aga pff.. Hädapärast annab veel dramatiseerida oma hingesse müstiline segadus ja see pole sugugi vale, sest segadus see suuresti ongi, suur ja põhjalik arusaamatus, tõepoolest ei pruugi siiras hing aru saada, mis see siis nüüd on.

Selle pärast ma ütlengi, et meie süda on katki ja me ei ole läinud lahku oma Esimesest Armastusest, vaid Armastusest. Esimest Armastusest lahkuminek ühildub müüdiga lausa suurepäraselt, enamgi veel, see lisab sellele tragöödilise pikantsuse, peenel hingel peab ju olema paljukannatanud minevik!, libe ja hingevaludeta minevik on pigem häbenemisväärselt labane, noh, seda muidugi ei juhtu kunagi, sest müüt ei ole ajaloolise tõe osas ju kuigi pedantlik, tragöödia ei ole mineviku sündmus, vaid viis minevikusündmuse kirjeldamiseks ja pelk hoiak mineviku suhtes. Hõrgult banaalse järelmaigu lisab sellele hilisem arusaam, et tegu on täieliku standardiga, ajastu stambiga, mille võiks igaüks oma CVsse märkida kolmendsüsteemis: 0 – veel ees; 1 – kestab; 2 – möödas; tee õigesse kasti linnuke!

Muidugi võiks selle kõik muigega kõrvale lükata, aga vaadake, just ei või, inimene ei paljune ilma müüdita, ta võib isegi nukralt muigama õppida, võib isegi joovastunult ringi joosta mõni hetk, aga vot ei sigi, ja siis jõuame järgmise teemani, täpsemini etapini, mida võiks kirjeldada kultuurilise info võiduna geneetilise üle st inimene ei taotle maist surematust enam oma geneetilist info kaudu st püüdes säilitada seda üle oma isikliku eluea st lapsi saades, vaid kultuurilise info kaudu st püüdes luua mõni kultuuriline artefakt, mis kestaks kauem kui tema; olelusvõitlus kandub üle kultuurisfääri ja avaldub kiskluses „igavese au ja kuulsuse“ pärast ja sellisel kombel, et ka härradel Herbert Spenceril ja Charles Darwinil süda jälestusest pööritaks.

[...]

"